Moodne tarbimisühiskond, mis on keskendunud kõikvõimalike hüvede ja ihade turundamisele, kasutab samal ajal oma eluvajaduste rahuldamiseks tasuta teenuseid, mille olemasolu justkui ei märgatagi. Tegemist on nn ökosüsteemi- ehk keskkonnateenustega.

Vastava mõistega proovitakse tähistada ja juurutada meie majandusmudelisse Maa biosfääri tavapärase toimimise produkte, nagu õhk, puhas vesi, normaalne kliima, haritava maa olemasolu kui selline ja muud loodushüved, milleta meie elu siin planeedil poleks võimalik. Mainitud „teenuste” vältimatut vajadust mõistes põhineb ka teaduslik maailmapilt üksmeelsel arusaamal, et inimese kasutada olevad looduslikud ressursid pole lõputud ega kahjustamatud.

Teadlased on hoiatanud avalikkust ja inimkonda juba üle poole sajandi ümbritseva keskkonna tühjaks ammutamise katastroofiliste tagajärgede eest, aga ehkki inimene peab end äärmiselt intelligentseks olevuseks, on meie putukalikest linnakolooniatest juhitud, tehnoloogiliselt ülivõimekas ja globaalselt ühendatud kooslus jõudnud ometi punkti, kus koos määratu mõjukuse saavutamisega on hakatud ohustama ka iseenese edasist eksistentsi.

Kadumas pole ainult üksikud liigid ja nende elupaigad, vaid terved ökosüsteemide kooslused. Saateks kõlavad aga teadlaste hoiatused elurikkuse kao ja üldise keskkonnareostuse hävitavate tagajärgede kohta. Sellest hoolimata langetavad inimesed ikka ja jälle otsuseid, mis toovad neile isiklikult lühiajalist kasu, ent ümbritsevale keskkonnale ja eluks vajalike loodushüvede heale seisundile samal ajal ka teadaolevat kahju.

Urbaniseerunud maailmas on saanud sellistest valikutest igapäevane reaalsus, kus nn heaoluühiskonna asukad võtavad iga oma toidukorra ja üldise elukorraldusega osa ränkadest kuritegudest keskkonna, väärkoheldud tööliste ja lugematu hulga teiste süütute kannatajate vastu. Paradoks seisneb selles, et igapäevane elurütm ja intensiivseks tarbimiseks kohandatud keskkond peaaegu ei võimaldagi enam elu süsteemist väljaspool – küti, korilase või mahemajandusliku põllumajandusüksuse asunikuna.

Kõnelemine majanduseliidi keeles

Inimese ja planeedi problemaatilist olukorda teadvustades seistakse seetõttu kommunikatsiooniprobleemi ees: kuidas selgitada maailma juhtivatele majanduslikele ja poliitilistele jõududele, et ökosüsteemi pakutavatel eluks vajalikel hüvedel on meile ka „turule paiskamata” ja „kasumiks töötlemata” kujul äärmiselt suur väärtus? Just sellisest kommunikatsioonipüüdest näib olevat kantud ökosüsteemiteenuste mõiste, mille eesmärk on rahakesksele ringkonnale vastuvõetaval viisil välja arvutada, kui palju üks või teine loodushüve puutumata ja kahjustamata kujul „maksab”.

Kujutlegem kampa looduskaitsebiolooge, kes peavad selgitama homse päeva paratamatust kultuurile, kus ei mõõdeta aja kulgu mitte kuu ja päikese, vaid rahanumbrite liikumise järgi. Omavaheline arutelu võiks kõlada umbes nii: kuulge, kui me suudame rahanduspoliitilisele maailmakorrale tema enese terminites tõestada, et eluslooduse hävitamise korral tekitame kahjustusi kõigi väärtuste peamisele mõõtühikule ehk omaenese rahakaukale, siis ollakse ehk altimad ökosüsteeme hoidma ja nende kahjustamist vältima? Teadlaste ülesandeks jääb seega näidata, kuidas keskkonnateenuste hävitamisega tekitatakse sedavõrd suurt majanduslikku kahju, et teenitavad tulud jäävad lõppkokkuvõttes rahalistele kuludele alla.

Looduskaitsesõnumi vajaliku sihtrühmani toimetamiseks üritatakse seda kohandada rahakeskse väärtussüsteemi raamide ja nõudmistega.

Ökosüsteemiteenuste „hinna” väljaarvutamiseks võib näidata, kui palju läheb ühiskonnale maksma mingisuguse loodushüve puudumine. Või kui suurt kasu toob see, kui piirkonnas on olemas puhas joogivesi. Kui palju läheks maksma joogivee puhastamise ja/või piirkonda tarnimise teenus? Mis kasu toob see, kui maastik suudab looduslikul teel üleujutusi ära hoida? Või see, kui vete ja veestike puhastumisele ning nende puhtana hoidmisele kaasa aidates kasvab ka sealt saadav kalasaak? Aga kui suure protsendi võrra tõuseb kinnisvara hind looduslikul, inimesele esteetilisemalt nauditavamal maastikul võrreldes tehiskeskkonna ja maanteedest ümbritsetud asupaikadega?

Looduskaitsesõnumi vajaliku sihtrühmani toimetamiseks üritatakse seda kohandada rahakeskse väärtussüsteemi raamide ja nõudmistega, justkui elu väärtust proovitaks tõlkida inimese omandihimule. Aga kas selline lähenemine on looduskaitse seisukohalt ka mingit vilja kandnud?

Eesti – paberil paipoiss, aga tegelikkuses?

Ökosüsteemiteenuste kontseptsioon on pärit juba möödunud sajandist, kuid suurema avalikkuse tähelepanu alla tõusis see 2005. aastal ÜRO avaldatud millenniumi ökosüsteemide hindamise aruandes. Kõnealuses dokumendis on sätestatud mitmed praeguses poliitilises leksikas kasutusel olevad mõisted ja jaotused, muu hulgas keskkonnateenuste peamised kategooriad.

Aruande järgi jagunevad need varustavateks teenusteks (provisioning services), sealhulgas toit, vesi, puit jne; reguleerivateks teenusteks (regulating services), mis mõjutavad kliimat, vee kvaliteeti ning varusid jms; elu toetavateks teenusteks (supporting services), nagu aineringe, hapnikku tekitav fotosüntees ja viljasaaki kasvatav putuktolmlemine; ja lõpuks veel kultuurilisteks teenusteks (cultural services), millega loodus pakub esteetilist naudingut, samuti puhkuse ja vaimse taastumise võimalusi.

Me teame, kui palju meie loodus „maksab”, aga me ei ole huvitatud selle teadmise tegelikust rakendamisest.

Ka meil on tegeletud juba üle kümne aasta ökosüsteemiteenuste hindamisega. 2011. aastal võttis Eesti Euroopa Liidu liikmesriigina endale kohustuse ühineda ELi elurikkuse strateegiaga, mis on ühtlasi osa globaalsest elurikkuse strateegiast. Strateegia peamine poliitiline eesmärk on keskkonnaministeeriumi kinnitusel teadmiste parandamine ökosüsteemiteenuste kohta ning selliste teenuste hindamine ja kaardistamine. 2021. aasta seisuga on Euroopa Komisjon lugenud Eesti tegevused ökosüsteemide ja nende teenuste üleriigilise hindamise ja kaardistamise eesmärkide saavutamisel täielikult rakendunuks. Paraku ei tähenda see, et riik on suutnud hinnata edukalt oma ökosüsteemide seisundit ja väärtust, ega ka nende uute teadmistega arvestamist meie poliitilistes ja majanduslikes otsustes. Me teame, kui palju meie loodus „maksab”, aga me ei ole huvitatud selle teadmise tegelikust rakendamisest.

Seepärast pole ka imestada, et vaatamata edukatele looduse „hindamistele” ja „hinnastamistele” näeme Eesti looduskaitsespetsialistide aruannetega tutvudes, et nii metsades, põllumajandusmaastikel kui ka vetes käib üha rohkemate looma- ja taimeliikide elu aina halvemini. Sellest hoolimata soovivad tööstus- ja põllumajandusliidud aga jätkata loodusressursside kiiret ja ebaökonoomset tarbimist, olgu selleks siis metsade massiline lageraie ja eeskätt paberitööstusse või põletusse saatmine, põlevkivimajanduse jätkuv reaalsus, kruusa- ja liivakaevanduste võidukäik Eestimaa külades ning asulates vms, mis on täitnud paljude siinsete kodanike hinged valusa kibedusega.

Kui elurikkusele ja sellega kaasnevatele hüvedele kinnitatav hinnasilt peaks panema poliitilist ja äriringkonda loodushüvesid vääriliselt hindama, siis Eestis näeme ökosüsteemide olukorra ja nende eduloolise hinnastamispoliitika vahel haigutavat lõhet. Milles siis probleem seisneb? Kas keskkonnateenuste hindamiskontseptsioon on kasutu? Või võtab selle mõju ilmnemine rohkem aega? Või esineb hoopis mõni fundamentaalne takistus ökosüsteemiteenuste idee poliitilisel elluviimisel?

Ärihuvide lühike ajahorisont

Praegust keskkonnapoliitilist olukorda vaadeldes on selge, et elule kinnitatud rahanumbrid ehk ökosüsteemiteenuste mõiste ja selle poliitiline rakendamine pole seni veel oma eesmärki saavutanud. Suurele osale äriringkonnast paistab ressursside kiire kasutusele võtmine ning eluks vajalike keskkonnateenuste mõtlematu peeneks laskmine ikka veel „kasumlikum” kui toimivate ökosüsteemide säilitamine ja kaitse.

Kaugele ulatuv ettenägelikkus küll manitseb ja teeb ilusaid plaane, aga enamikul juhtudel jääb pinnale eeskätt lühiajalise kasu ning turvatunde tekitamise kiire ja praktiline võimalus.

Samal ajal ei saa ka süüdistada keskkonnateenuste kontseptsiooni kui sellist. Tegemist on igati arusaadava katsega reformida olemasolevat majandussüsteemi viisil, mis hoiab ühiskonda revolutsiooniliste vastasseisude eest, aga kaasab sellegipoolest meie poliitilis-ärilisse ruumi loodushüvede tähtsuse.

Kas peaksime asjale lihtsalt aega andma ja sellel „settida” laskma, lootes lõpuks siiski parimat? Kuid ökosüsteemiteenuste kontseptsiooni on populariseeritud poliitilisel tasandil juba mitu aastakümmet. Ehkki siin-seal on näha väikeseid edusammukesi – näiteks ilmub mõnes teadusajakirjas artikkel selle kohta, millist rahalist kasu eri looma- ja taimeliigid metsaomanikule tuua võivad, või võetakse riikliku looduskaitse arengukava strateegiliseks eesmärgiks ökosüsteemiteenuste üleriigiline „hinnastamine” ja selle kontseptsiooni „rakendamine” –, jätkub poliitika tegelikkuses ikka vanade reeglite alusel.

Raha „tekitatakse” loodusressursside tööstusliku kasutusele võtmise, aga mitte neil „seista laskmisega”. Praegusel majandussüsteemil on aga vaja tekitada just raha ja eriti veel „uut raha”, et kasvaks aasta jooksul toodetud valmistoodete ja -teenuste koguväärtus, lühidalt öeldes SKT.

Ehk peakski vaatlema ökosüsteemiteenuste hinnastamispoliitika vähest mõjukust pigem üldise poliitilise probleemina, millega põrkume kõikjal Euroopa Liidus, sealhulgas Eesti poliitikas. Näiliselt tunnistatakse nii kliima- kui ka üldist elurikkuse kriisi ja kirjeldatakse otsustavate sammude vajadust olukorra parandamiseks. Paraku ei teostu aga plaanitust midagi sellisel määral, mis oleks teadlaste hinnangul vajalik. Kaugele ulatuv ettenägelikkus küll manitseb ja teeb ilusaid plaane, aga enamikul juhtudel jääb pinnale eeskätt lühiajalise kasu ning turvatunde tekitamise kiire ja praktiline võimalus.

Ökosüsteemiteenuste kontseptsiooni kasutusele võtmine tähendaks ka kiiresti saadavate suurte tulude kahanemist paljudes tööstusharudes, kus raha tekitatakse just loodusvarade kiire realiseerimisega.

Seepärast on ehk aeg möönda, et ei piisa vaid looduskaitsjate headest kavatsustest ja ühise keele otsimise soovist. Jätkusuutmatut majandussüsteemi ei saa parandada, kui äriringkond ja poliitilised otsustajad ka ise teatavat head tahet üles ei näita. Ökosüsteemiteenuste kontseptsiooniga ei proovita praegust majandusmudelit kui sellist ohustada, vaid pakkuda sellele jätkusuutlikku raamistust. Selleks et taoline uudne lähenemine saaks võimaluse, on vaja üldist soovi kõnealuse mõiste meie majandusse ja maailmakorda juurutamiseks.

Paraku tähendaks selle kontseptsiooni kasutusele võtmine ka kiiresti saadavate suurte tulude kahanemist paljudes tööstusharudes, kus raha tekitatakse just loodusvarade kiire realiseerimisega, arvestamata nende lõplikkust või biosfääri jäädava kahjustamise võimalust. Seetõttu on keeruline juurutada üldsuses ka tõsiasja, et lühiajalised hiigelkasumid saavad tulevikus küllaga kompenseeritud ökosüsteemiteenuste jätkuva toimimisega, mis pakub vajalikke tingimusi inimesele teadaoleva elu edasikestmiseks meie praegu veel sinirohelisel planeedil.

Nii et kuigi meil on olemas vajalikud mõisted ökoloogiliste „teenuste” rahalise väärtuse kokkuarvutamiseks, tuleb alles välja mõelda, kuidas selgitada elu pikaaegse püsimajäämise vajadust lühiajalisi rahuldusi ja rikkuse kasvu ihalevale inimesele.

Linda-Mari Väli on ajakirjanik ja vabamõtleja.