Praegu on keskkonnaministeeriumis arutlusel metsaseaduse muudatus, millega soovitakse tõsta Eesti metsade raiemahte veelgi. Müürilehe rindereporter Linda-Mari Väli kirjutab poliitikute viimastest lubadustest Eesti metsamajanduse osas, mis teenib jätkuvalt vaid kasu, mitte looduslikke elupaiku.

Kui praegu keskkonnaministeeriumis plaanitav metsaseaduse muudatus vastu võetakse, hakatakse Eestis senisest oluliselt rohkem metsa maha võtma. Foto: Flickri kasutaja Anita (CC by 2.0)

Viimase aasta jooksul on Müürilehes järjekindlalt lahatud Eesti metsanduspoliitika olemust ja mõjusid, metsa hetkeolukorda ning praeguse kursi jätkamisel aimduvaid probleeme. Metsandusküsimused on põletavad mitmel põhjusel. Kuna maailma üldine ökoloogiline olukord on jõudmas vältimatusse kriisi, tuleb vastutustundlikul kodanikul kahtlemata pöörata silmad enda koduümbrusse ning küsida, mis seisus on ülepea meie mets kui selline ning millises suunas praegused poliitilised hoovused riiklikku ja eraviisilist majandamist kannavad.

Sisetasandil liigub eesti metsandusring iga aastaga üha sügavamale konfliktide ja vastuolude ummikseisu. Eestimaa Looduse Fond on juba aastaid keskkonnaministeeriumi ja -ametiga dialoogi pidades üritanud metsanduse arengukavasid ja metsaseaduse uuendusi säästvamale rajale käänata. Spetsialistide hinnangul on lendorav lähema viie aasta jooksul meie metsadest lõplikult kadunud ning seda võib paljuski lugeda poliitiliste otsuste või otsustamatuste tulemuseks. Muuhulgas venis lendorava kaitsekava vastu võtmine aastaid ning esimese selle rakendamiseks vajaliku allkirja andis keskkonnaminister Marko Pomerants alles pärast pikka viivitamist käesoleva aasta maikuus, päev pärast Müürilehes ilmunud artiklit „Eesti metsanduspoliitika vajab ümbermõtestamist” (13.05.2016) ning neli kuud pärast Müürilehes ilmunud artiklit „Lendorava olukord Eesti metsades on ülikriitiline” (22.01.2016).

Uue iseseisvuse väljakuulutamisest peale on meie riiklik poliitika aasta-aastalt üha neoliberaalsema metsamajandamise poole liikunud, vähendades aina uute seadusemuudatustega kavakindlalt erinevaid metsaraidega seotud piiranguid. Hetkel menetletakse Keskkonnaministeeriumis uut metsaseaduse muudatust, mis käesoleva aasta lõpuks oponeerivate huvigruppide vastupanust hoolimata läbi tahetakse suruda. Ajakirjanduses on valusalt puudutatud eelkõige kuuse raievanuse alandamise küsimust, mis spetsialistide sõnul kohalikud kuusikud valusa löögi alla seab. ELFi juhatuse esimees Silvia Lotman on Müürilehele ka toonitanud, et seaduseuuendus keskendub eelkõige tööstuslikule metsamajandamisele. Seda arvamusavaldust toetab ka hiljuti erinevate metsandusega seotud ettevõtete valmistatud puidukasutuse prognoos, mis ennustab, et järgneva kahe aasta jooksul kasvab aastane raiemaht peaaegu nelja miljoni tihumeetri võrra. Prognoosi täitumisel ületab metsa raie olulisel määral juurdekasvu ning meie metsade tagavara hakkab kiires tempos vähenema.

Müürilehe mainumbris toonitas RMK metsamajandamise peaspetsialist Rainer Laigu, et metsast saadav maksutulu on riigi sotsiaalse arengu seisukohast hädavajalik. Samas on oponeerivatel osapooltel intensiivse metsamajandamise vastu hulganisti argumente. Riigikogu Keskkonnakomisjoni sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esindaja, keskkonnaalase kõrgharidusega Rainer Vakra toonitas eravestluses tungivat vajadust raietega metsa aastast juurdekasvu mitte ületada ning lubas tuletada ökosüsteemi mittetundvaile valitsusametnikele meelde, et mädanev puit pole mitte metsa väärtuse allakiskuja, vaid orgaanilise arengu seisukohalt hädavajalik lüli sealses koosluses.

Korruptsioon Auveres

Möödunud aastal tegevust alustanud Auvere elektrijaama korruptsioonihõnguline loomislugu jõudis läinud kevadel ka avalikkuse huviorbiiti, sest pea 640 miljonit eurot maksnud elektrijaam on tekitanud enam kui ühe põletava küsimuse. Juba neli aastat tagasi, 2012. aasta sügisel arutati Riigikogu oponeerivas leeris Juhan Partsile umbusalduse avaldamist seoses Auvere elektrijaama ehitamiskava kinnitamisega. Toona Demokraatide Ühendusse kuulunud Rainer Vakra ütles avalikult välja, et Juhan Partsi sekkumisel sõlmitud 650 miljoni eurose elektrijaama rajamislepinguga on rikutud nii seadust kui ka karistusseadustikku. Läinud kevadel meenutas Vakra Müürilehega toimunud vestluses, et avaldas juba siis kahtlust jaama tulususe küsimuses ning esindas seisukohta, et ökoloogilistest ja majanduslikest huvidest lähtudes oleks hoopis mõistlikum ehitada palju väikesi soojuselektrijaamu (nt Iru SEJ eeskujul) üle terve Eesti. Vakra sõnul oleks selline plaan täitnud oma eesmärke nii keskkonnahoidlikel, lokaalmajanduslikel kui ka turvalisuse kaalutlustel (sellega annab Vakra mõista, et idasuunalt lähtuva sõjaohu korral oleks Auvere jaama lihtne rünnata ning nõnda tervele riigile oluline energiaprobleem tekitada). Hoolimata põhjendatusest ei läinud toonane umbusaldusavaldus läbi ning praeguseks paiskavad hiiglasliku uue elektrijaama korstnad juba viimaste Ida-Virumaa põlislaante kohale halli ja lämmatavat põlevkivitossu.

Vakra selgitas Müürilehele, et logistiliste arvutuste järgi on Auvere jaama optimaalseks veoringiks 70 kilomeetrit. See tähendaks aga parimal juhul paarisada tuhandet tihumeetrit väheväärtuslikku puitu, samal ajal kui Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter on ajakirjanduses rääkinud kuni 3 miljonist tihumeetrist väheväärtuslikust puidust, mis toodaksid Auvere lõõmavates ahjudes kaheldava väärtusega roheenergiat. Alles hiljaaegu kordas Sutter üle ka mitmeid kordi läbi käinud plaani vedada puitu sisse kasvõi välismaalt, näiteks Lätist või Venemaalt. Riigikogus Reformierakonna fraktsiooni esindav endine Eesti Energia nõukogu liige Kalle Palling tuletas kevadel vestluses Müürilehega muu hulgas meelde EE juhatuse lubadust hakata puitu kasvõi laevadega Soomest sisse tooma ning Ida-Virumaale vedama.

Eesti Energia poolt välja käidud plaani majanduslik ja keskkonnaalane mõistlikkus on aga enam kui küsitav. Esiteks on hakkepuidu põletamisel saadava energia rohelisus tugeva kahtluse all. Septembri lõpus toimunud konverentsil „Puit energiaks 2016” tuuakse ühe punktina välja, et koalitsioonileppes toodud eesmärkide kohaselt toodetakse Eestis 2030 aastal 80% soojusest biomassist. Paraku suurendaks see puidu tarbimist 2,2 miljoni tihumeetri võrra, mis on meie metsa tagavarade tasakaalustatud säilimisele oluliseks põntsuks hoolimata sellest, kas tegemist on vähem- või enamväärtusliku puiduga. Puidu põletamisel atmosfääri paiskuvast süsihappegaasist rääkimata.

Õhusaaste Kirde-Eesti põlevkivil töötavatest elektrijaamadest. Foto: Riinuots (Wikipedia CC by 3.0)

Nüüdseks on lõplikult välja tulnud ka Auvere jaama majanduslik ebamõistlikkus. Juba 2014. aasta kevadel kirjutas Äripäev, et Auvere jaam tuleb hinnata alla 300 miljoni euro võrra. Kolm päeva hiljem selgitas majandusministeeriumi energeetika asekantsler Ando Leppiman, et Auvere elektrijaam ei ole kunagi toetuse saamisele kvalifitseerunud, sest on ehitatud nii, et energia tootmisel saadavat soojust ei kasutata kaugkütteks ega tööstusliku tarbimise rahuldamiseks. Leppimani sõnul paisataks soojus sisuliselt õhku ning seega ei kasutata seda efektiivselt. Sama aasta sügisel ütles EE toonane juhatuse esimees Sandor Liive, kelle kuueteistkümne aasta pikkune ametiaeg oli just lõppemas, et Auvere elektrijaama ehitamine oli majanduslikult ebaratsionaalne otsus. Liive sõnul oleks sellise elektrijaama ehitamisel mõtet ainult kaks korda kallima elektrihinna puhul. TTÜ doktorandi Svetlana Pulkkineni 2015. aastal tehtud ettekande (Eesti energiasektori tasuvusest) järgi on Auvere elektrijaama sisemine tasuvuslävi hakkepuitu ja põlevkivi pooleks küttes 16 protsendiga miinuses.

Justkui selle hinnangu jätkuks andis Äripäev selle aasta talvel teada EE puhaskasumi 75% langemisest. Ehkki EE praegune juhatuse esimees Hando Sutter toob põhjustena välja elektri ja nafta madala hinna ning keeruka turuolukorra, võib kahjude tegeliku põhjusena näha hoopis Auvere elektrijaama halba investeeringut.

Palling möönas Müürilehega vesteldes, et Auvere jaama taoline plaan praeguses valitsuses läbi ei läheks. „Juhan Partsi aegseid olusid ja tema tollaseid otsuseid ei saa ma aga praeguste olude erinevuse tõttu kommenteerida,“ lisas ta. Ka reformierakondlasest ekskeskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus leidis Müürilehele käesoleva artikli jaoks intervjuud andes, et tal pole õigust Juhan Partsi toonaseid poliitilisi otsuseid lahata.

„Seda tuleb küsida Partsu enda käest,“ loobus Pentus-Rosimannus isiklikku seisukohta võtmast. Paraku pole Müürilehe katsetest hoolimata õnnestunud Juhan Partsiga Auvere elektrijaamast rääkida, ehkki IRL-i pressiteenistusele esitati sellealane palve juba kuid tagasi. Peab lootma, et eksminister leiab tulevikus aega kõnealusel teemal vestelda, sest hetkel on Auvere asjus kõik alles lahtine. Küsimusi tekitavad muuhulgas ka jaama ehitamisega seonduvad asjaolud, kuna kompleks koosneb rohkem kui kolmekümnest erinevast hoonest ja rajatisest, millest kahekümne kahe ehitamisse oli kaasatud ka skandaalne Eesti ehitusfirma Merko.

Aktsiaseltsiga Merko seondub pikk ajalugu erinevaid korruptsioonilugusid, mis ulatuvad otsapidi 90ndate bandiitlikku ärimaailma ning jõuavad läbi mitmete põnevate episoodide nullindate teise dekaadi, kusjuures firma ise toonitab oma kodulehel, et Merko ei tolereeri korruptsiooni selle üheski vormis. Ometi mõisteti alles hiljaaegu, 2014. aasta suvel süüdi mitu Merko liidrit. Juba toona peaministritoolis istunud Taavi Rõivas ütles Delfile, et korruptsioonis süüdi mõistetud ehitusfirma tegevuse piiramine oleks kõigile liiga suureks hoobiks ning seega lubamatu. Peaminister lisas, et tema muretseks hoopis Tallinna TV rahastamise ning pealinna tänavatel leiduvate lappimata asfaldiaukude pärast.

Pikemalt Auvere jaama teemadel peatuda pole soovi ka IRL-i fraktsiooni esindaval ja RMK nõukokku kuuluval Andres Metsojal. Praegust metsanduspoliitikat peab ta aga üldjoontes tasakaalustatuks. „Mõnel on valulävi väga tugev, teisel väga nõrk,“ rääkis Metsoja Müürilehele. „Nii moodustuvadki ühiskonnas erinevad kogukonnad, kes oma väärtushinnanguid erinevatel viisidel kaitsevad ja kehtestavad. See on üks demokraatliku ühiskonna põhielemente ja kindlasti annab see võimaluse metsa väärkasutustele ja rikkumistele paremini tähelepanu pöörata.“

Metsa tuleb jätkusuutlikult majandada

Samal ajal kui Metsoja räägib demokraatliku ühiskonna toimimisest, on muud allikad Müürilehele mõista andnud, et Keskkonnaministeeriumis ei pruugi asjad alati demokraatlikke toimemehhanisme järgida. Nii tunnistas aasta alguses toimunud kinnisel koosolekul poliitilistel põhjustel anonüümseks jääda sooviv metsaärimees eravestluses, et tal on plaanis metsaseaduse muudatuskavadest küll keskkonnaministeeriumis rääkida, ent kindlasti mitte sealse kantsleri Andres Talijärvega, kes on muuseas endine Metsa- ja Puidutööstuse Liidu juht.

„Kantsleri huvid on teada,“ tunnistas ärimees, vihjates Talijärve võimalikule seotusele puidutööstuse ninameestega. Intensiivne metsanduspoliitika on pannud mõnesid metsatööstureidki ELF-i ja teiste looduskaitseorganisatsioonide poole pöörduma, sest neilegi hakkab tunduma, et praegune metsanduspoliitiline suund viib ühel hetkel punkti, kus metsa majandamisvõimalustesse tekib auk. Sel juhul kannataksid metsa ebaratsionaalse majandamise all meie lapsed ja lapselapsed ning tegu oleks riigi peamise ainelise rikkuse lohaka ning vastutustundetu käitlemisega. Järgneva poole aasta jooksul tuleb Auvere elektrijaama problemaatikat veelgi lähemalt uurida ning hoida silm peal ka metsaseaduse muudatusega seonduvatel arengutel.

Lõpuks on küsimus selles, kas mets on eestlasele eelkõige tulu allikas või on see meie kultuuri alustala, mida me peame oma laste ja nende järel tulevate põlvede huvides hoidma ja väärtustama. Juhul kui ühiskond metsandusküsimust teadvustama ning väärtustama hakkab, näeks demokraatliku ühiskonna tavad ette metsanduspoliitika valitsuse tasandil üle vaatamist ning oponeerivate osapooltega avatud dialoogi alustamist. Väga paljud loodushoiule, majandusele ja ühiskonna terviklikule arengule keskendunud inimesed on seda juba aastaid oodanud ja selle nimel ränka tööd teinud. Võib olla oleks valitsuse tasandilt mõistlik oma kodanikerühmitustele nende aktiivsuse tänutäheks veidi vastu tulla, seda enam, et lõppeks on küsimuse all meie laste ja maa püsimajäämine.


KOMMENTAAR
Züleyxa Izmailova, Noored Rohelised

Hetkel käib keskkonnaministeeriumis metsaseaduse muudatuste ettevalmistamine, millega tahetakse järjekordselt tõsta raiemahtusid ning lageraie pindala. Protsess ise on läbipaistmatu, keskkonnaameti analüüsi ei ole avalikustatud, Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) ettepanekutega pole arvestatud ning täiendavate ettepanekute tegemiseks anti aega ülehomseni. Sellisena rikub Keskkonnaministeeriumi metsanduse osakond Marko Pomerantsi avalikult välja öeldud kokkulepet ning, mis veel tähtsam, on vastuolus nii Pariisi kliimaleppe kui ka Kyoto protokolliga. Pariisi kliimakokkuleppe eesmärk ei ole metsamajanduse intensiivistamise kaudu kompenseerida tööstusest jm-st tulenevat CO2 heidet. Vastupidi, eesmärk on metsade säilitamine ning nende üleekspluateerimise ja raadamise vältimine. Lisaks on vanade loodusmetsade raie/raadamine taunitud eraldi klauslina.
Hetkel Marokos 22. kliimakonverentsil COP22 viibiv keskkonnaminister Marko Pomerants ütles 4. novembril Pariisi kliimaleppe ülemaailmsel jõustumise päeval: „On väga hea, et Pariisi kokkuleppe jõustumiseni jõuti niivõrd kiiresti, kuid on selge, et selle jõustumisest üksi ei piisa, vaja on ka tegusid. Inimese panus kliimamuutustesse on märkimisväärne ning ajas üha kasvava rahvaarvu ning tarbimise tulemusel võimendub see veelgi. Peame kõik muutma oma suhtumist ning üle minema keskkonnasõbralikumale majandus- ja käitumismudelile.” Kas Pomerants valetas või tegutseb tema alluvuses olev ja Taivo Denksi juhitav metsaosakond omatahtsi, ministri ja kogu maailma arengusuunale vastupidiselt?!