Kunstihoone Lasnamäe paviljonis seadis end sisse Tallinna Fotokuu peanäitus „Transs” ja üle pika aja saab tehnoloogiateemalise näituse külastamisel kehalise kogemuse.
★★★★★★★★★☆
„Transs” (Tallinna Fotokuu peanäitus) Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis (7. oktoober – 26. november). Kuraator Ilari Laamanen, graafilised disainerid Ranno Ait ja Jaan Sarapuu (WWW). Kunstnikud Sara Bjarland, Zody Burke, Patricia Domínguez, CUSS Group, Elo-Reet Järv, Karel Koplimets, Laila Majid & Louis Blue Newby, Norman Orro & Joonas Timmi, Pire Sova & Ando Naulainen, Viktor Timofeev, Anu Vahtra, Jessica Wilson, Diane, Severin Nguyen ja Veli Granö.
Tehnoloogiaga tegelevatele kunstisündmustele on omane liigne nohiklik teravmeelsus, mis tekitab vaatajas kerget piinlikkustunnet, kuna mingi mõiste/tehnoloogia/mõte jääb talle arusaamatuks. Seda üllatavam on tehnoloogilist ajastut käsitlev näitus, mille keskmes on kunstile kui sellisele omaselt inimkogemus.
Ilari Laamaneni kuratoorset, või isegi dramaturgilist kohalolu on tugevalt tunda. Kogu näituse ringkäigu vältel saab kogeda ühtlaselt tähelepanu haaravat (ja hajutavat), võõristavat, ärevust toitvat lineaarset seisundit. Kui robotid võivad viia erilise inimsarnasuse tõttu õõvaorgu[1], siis „Transs” tõmbab hästi orkestreeritud kunstiteoste abiga tähelepanuvõime kurnatuse orgu – see tunne meenutab liialt argist ekraanidevahelist žongleerimist. See on see magus koht, digi-kink’i madalik, mis siin magnetiliselt konksu otsa püüab.
Ehkki selles üleinimlikus voos leidsid oma koha ka Elo-Reet Järve materiaalsemad nahast teosed, Norman Orro ja Joonas Timmi detailne automatiseeritud heliskulptuur ning Zody Burke’i näitust avav üleelusuurune muinasjutuline bimbo, olid rohkem kui pooled näituse teosed ekraanidel. Paljude videoteostega näituste eripära on see, et vaataja lihtsalt peab selles ruumis rohkem aega veetma. Selline näitusesaalis pikalt vaevatud olek on küll kontseptuaalselt õiges kohas, ent inimlikult kurnav. Tekib tunne, nagu vaataks mingit hästi olulist videomaterjali, mille on filminud kolmeaastane, mistõttu neist kaadritest ei saa kunagi kätte täit infot. Kott-toolil ekraani ees puhkamisest jäi väheks, sest liigkiire tiks, diginoidsed möirged ja hirmutavad pikslid hoidsid igast nurgast silma peal. Ja mingis mõttes röövis selline kombo ka kunstnike teostelt teatava iseseisva agentsuse, sest kõik voolas kokku üheks maailmaks.
Fotokuu peanäitusele omaselt on viidatud olulistele nüüdisaegsetele väljendusvahenditele ja kujutiste manipulatsioonidele, kuid see ei olnud keskseks fookuseks. Näitusel esitatud 17 kunstniku teosed osutavad eraldiseisvatena paljudele tehnoloogia kiire arenguga kaasnevatele konkreetsetele teemadele. Tervikliku voona, liikudes ühelt teoselt teisele, koondudes omavahel duodeks, triodeks, lõpuks üheks suureks kooriks, tegelevad teosed aga ühtlase kooslusena eelkõige inimese psühholoogilise kogemusega reaalsust murendavas maailmas.
Mõned päevad tagasi sattusin Instagramis peale Marina Abramovići kuulsa uue näituse reklaamvideole, kus kunstnik jagas näpunäiteid oma näituse kogemiseks valmistumiseks: loobu kolmeks päevaks seksist, lihast, alkoholist jm ainetest; tule näitusele ilma telefoni, ilma käekellata ja koge! „Transs” on õnneks, vastupidi, näitus, mis nõuab vaatajalt minimaalselt pingutust. Sa oled ilmselt juba täiega valmis, nüüd on lihtsalt sinu kord tulla, baby.
[1] Jaapani robootiku Masahiro Mori kasutusele võetud esteetikatermin, mis kirjeldab õõva ja vastikuse tunnet, mida tekitab objekt, mis on liiga bioloogilise olendiga sarnane, kuid mitte piisavalt sarnane, et olla identne.
