Kui 19. sajandiks olid Põhja-Ameerikat koloniseerinud eurooplased suutnud tuua sealsete põlisrahvaste õuele põhimõtteliselt maailmalõpu, seisab nüüd kogu inimtsivilisatsioon oma võimaliku hävingu ees, kuna meid ohustavate kliimamuutuste vältimiseks ei jõuta suurt midagi mõistlikku ette võtta. Kust leida sellises olukorras lootust, küsib Aro Velmet Vikerkaares.

Ameeriklasi kannustas läänt koloniseerima muuhulgas kristlik-fundamentalistlik usk, et see on nende jumala poolt ette määratud saatus. Pildil John Gasti 1872. a maal „American Progress"

Lisaks relvadele, pisikutele ja terasele tõid Euroopa maadeavastajad läänepoolsele mandrile ka maailmalõpu. Christoph Kolumbus oli veendunud, et kui ta kuulutab maailma otsas elavatele metslastele tõelist jumalasõna, siis aitab ta kaasa Uue Jeruusalemma tõusule ja Kristuse tagasitulekule 150 aastat pärast oma eluaega. Hispaania katoliiklased uskusid, et jumal on andnud neile Ameerika, et tasakaalustada reformatsiooni tagajärjel lõhenenud Euroopat; protestandid jällegi olid veendunud, et jumal oli varjanud Ameerikat eurooplaste eest nõnda kaua just selleks, et sealsetele paganatele saaks viia juba õige, reformitud kristluse. Mõlemad olid veendunud, et Ameerika avastamine tähendab viimase maise ajastu algust ja kristluse kese on liikunud idapoolsest Eedenist läänepoolsesse Uude Maailma. Kolonistidest puritaanid otsisid õnnistust maalt, „mis oli kui Eedeni aed või Paradiis nende ees, ja nende taga Lohutu Tühermaa“ – nii kirjeldas Massachussettsi kohtunik Samuel Sewall reisi Euroopast Ameerikasse. Tõsi, Kolumbuse kuulutatud viimsepäevatärmin 1656 tuli ja möödus ning uut Jeruusalemma ei paistnud kuskilt, kuid see ainult võimendas kolonistide veendumust, et indiaanlaste ristiusku pööramine on kriitilise tähtsusega ülesanne.

Indiaanlaste eneste jaoks tähendas Ameerika koloniseerimine aga täiesti füüsilist maailmalõppu. Erinevatel hinnangutel elas 16. sajandil tänapäeva Ameerika Ühendriikide territooriumil 2–19 miljonit põlisameeriklast. 19. sajandi teiseks pooleks oli neid järel vaid mõnisada tuhat. Eurooplastega üle Atlandi ookeani rännanud haigused, mille vastu põlisameeriklastel puudus immuunsus, aga ka süstemaatiline sõjategevus, küüditamine, orjastamine ja maade eksproprieerimine mõjusid indiaanipopulatsioonile hävitavalt. Suuresti stiihilised ja väheorganiseeritud sõjaretked arenesid 19. sajandi alguseks föderaalvalitsuse ametlikuks poliitikaks, mida põhjendati USA lääneossa laienemise vajadusega. 1830. aastal kirjutas president Andrew Jackson alla „Indiaanlaste eemaldamise aktile“, millega sunniti Ameerika lõuna- ja kaguosas elutsevaid hõime läände reservaatidesse ümber kolima. Sageli tähendas see kolimist teiste hõimude territooriumile, tavapäraste eluviiside (piisoniküttimise jms) hülgamist ning kogu vara kaotamist. Mõni ime, et neil aastakümnetel konfliktid euroopa sisserändajate ja põlisameeriklaste vahel süvenesid; väheste eranditega jäid neis konfliktides peale raudteede, kiirelasuliste tulirelvade ja hea väljaõppega kolonistid.

Aastaks 1890 olid indiaanisõjad põhimõtteliselt lõppenud kolonistide täieliku võiduga. Tööstuse ja raudteevõrgu areng oli hävitanud piisonikarjad ning paljud ellujäänud põlisameeriklased hülgasid oma hõimud ja asusid elama linnadesse. Ühendriikide valitsuspoliitika eesmärk oli teha põhiliselt karjakasvatusest ja küttimisest elatunud indiaanlastest farmerid, põllumajanduses nähti maarikka Ameerika tulevikku. Sajandilõpu majanduskriisid ja lääneosariike vaevanud põud aga raskendasid niigi vastumeelselt maaharimisega tegelevate põlisameeriklaste elu veelgi ja näljahäda kummitas paikseks jäänud hõime aastast aastasse.

Ameeriklasi kannustanud kristlik-fundamentalistlik usk, mille kohaselt läände laienemine oli jumala poolt ette määratud „ilmutatud saatus“ (manifest destiny), leidis aga omamoodi vastukaja ka end lootusetust olukorrast leidnud indiaanlaste seas. Neil aastatel hakkasid levima kuulujutud paiute indiaanlasest Wowokast (teise nimega Jack Wilson), kes kuulutas Jeesus Kristuse taassündi indiaanlasena. Wowoka põdes 1889. aastal läbi raske haiguse ning sai palavikulistes ulmades ilmutuse osaliseks. Mormooni usust, kristlusest ja traditsioonilistest paiute uskumustest mõjutatud Wowoka kuulutas, et indiaanlased, kes õpivad ära uutmoodi „vaimutantsu“, muutuvad võitmatuks ning nende taha kogunevad esivanemate vaimud, kes hävitavad valgete ülemvõimu Ameerikas. Eshatoloogiline ettekuulutus levis põlisameeriklaste hõimude hulgas kulutulena, erinevate indiaanirahvaste esindajad saatsid oma juhte Utah’ reservaatidesse Wowokaga kohtuma. Nende hulgas oli ka Lõuna-Dakota siuu indiaanlaste pealik Heitlev Karu, kelle kõne oma rahvale ongi eespool (Vikerkaares 7-8 2017 – toim.) ära toodud.

Indiaanlaste jaoks tähendas Ameerika koloniseerimine täiesti füüsilist maailmalõppu.

Eurooplaste massikommunikatsioonivahendid aitasid vaimutantsudel levida enneolematu kiirusega. Senimaani üksteisest eemale hoidnud hõimud said omavahel suhelda ingliskeelse kirjasõna abil, üleriiklikud ajalehed olid kõigile paari sendi eest kättesaadavad. Telegraafi teel koordineeriti ühisretki ja raudtee viis hõimupealikke kõige erinevamatest osariikidest Wowokaga kohtuma. Vaimutantsu enda spetsiifika peegeldas vanu indiaani rituaale, milles olid tähtsal kohal pidusöögid ja tantsud; kristlik raamistus ja lubadus kõikide põlisameeriklaste elujärje taastamiseks oli aga midagi uut.

Kolonistidest ameeriklased reageerisid vaimutantsudele valuliselt. Ennenägematud ja massilised tantsud tekitasid võimudes kahtlust, et tegemist võib olla eelmänguga suuremõõtmeliseks ülestõusuks. 1890. aasta detsembris andis föderaalvalitsus vastuseks ühe hirmunud valge töölise järjekordsele teatele lakota indiaanlaste vaimutantsudest käsu arreteerida hõimu juht Istuv Sõnn ning küüditada ülejäänud hõim laagrisse Wounded Knee oja juurde. Seal tekkis sõdurite ja indiaanlaste vahel arusaamatus, mis eskaleerus tapatalguteks, kus kaotas oma elu erinevatel hinnangutel kuni 300 indiaanlast, sealhulgas naised ja lapsed. Vähem kui aasta pärast Wowoka nägemusi olid vaimutantsud jõudnud verise lõpuni, millega valgenahalised ameeriklased kinnitasid oma ülemvõimu Uues Maailmas.

Vaimutantsimine ei ole kaugeltki vaid põlisameeriklaste eripära. Seda nähtust on kohatud paljude rahvaste juures suurte sotsiaal-kultuuriliste muutuste kiiluvees, eriti euroopa kolonialismi ajajärgul 19. sajandi lõpul. Tansaanias uskusid Maji-Maji kultuse liikmed, et vaimudega kõneleva nõia Kinjikitile Ngwale toodud vesi teeb nad kuulikindlaks ning muudab saksa kolonistide relvad vedelaks; Hiinas leidis umbes samal ajal aset bokserite kristlusevastane ülestõus, kus noored transis mehed astusid paljaste kätega Lääne immigrantide, kristlaste ja sõdurite vastu, uskudes, et esivanemate vaimud kaitsevad neid kuulide eest. Varem on sarnast nähtust täheldatud ka puebloindiaanlaste juures 18. sajandil ning irokeesidel ja šoniidel 19. sajandi alguses.

Inimesed, kes on kursis, et inimtsivilisatsiooni elujõudu ohustavate kliimamuutuste vältimiseks on meil aega parimal juhul paar aastakümmet, tajuvad omaenese kultuuri hävimise võimalikkust.

Viimase kümne aasta jooksul on üha rohkem antropolooge, filosoofe ja aktiviste taasavastanud need 19. sajandi lõpu millenaarsed liikumised. Põhjused on lihtsad: lootuse otsimine ajal, mil kõik näib olevat kaotatud, ning omaenese kultuuri hävimise kui mitte just paratamatuse, siis vähemalt võimalikkuse tajumine tundub üha rohkem kirjeldavat ka 21. sajandi algust. Seda vähemalt nende kainelt mõtlevate inimeste jaoks, kes on kursis nii kliimateadlaste konsensusega, et inimtsivilisatsiooni elujõudu ohustavate kliimamuutuste vältimiseks on meil aega parimal juhul paar aastakümmet, kui ka geopoliitilise olukorraga, mis tundub peaaegu garanteerivat, et selle aja jooksul suurt midagi mõistlikku ette võtta ei jõuta. Filosoof Jonathan Lear on oma raamatus „Radikaalne lootus: Eetika kultuurilise hävingu valguses“ („Radical Hope: Ethics in the Face of Cultural Devastation“, 2006) 19. sajandi lõpu indiaanikultuuride maailmalõpunägemuste kaudu kaardistanud ka meie ajastu keskset probleemi: iga kultuur seab oma liikmetele ootushorisondi, mis eeldab, et kultuuri jätkumine enam-vähem stabiilsena on põhimõtteliselt võimalik; see on reservuaar, millest kultuuris osalejad ammutavad inspiratsiooni, see on usk, et siuu kultuur (või, palun väga, eesti kultuur) kestab kauem kui ükski indiviid. See on ühtlasi lõks, mis piirab kujutlusvõimet ajal, kui reaalsuseks on, et vanaviisi edasi toimida pole võimalik. Lear väidabki, et siuude, lakotade jt vaimutantsijate tarkus ei seisnenud mitte selles, et nad lubasid otsekui võluväel taastada indiaanlaste kaotatud maailma, vaid selles, et nad lubasid indiaanlastel mõtelda oma kultuuri raamidest kaugemale, otsida uusi viise tulemaks toime maailmas, kust piisonikarjad olid igaveseks lahkunud, vabastasid kujutlusvõime vana kultuuri kammitsatest, teadmata ise samas, mis kuju uus maailm võib võtta ning milline saab olema nende roll seal. Nad andsid loa kierkegaardilikuks „usuhüppeks“. Paradoksaalselt oli selleks, et lootus uue maailma võimalikkusesse saaks sündida, vaja vana maailm eelnevalt lõppenuks kuulutada.

Umbes sarnast arusaama lootusest jagab 21. sajandi aeglase, ent pöördumatu vägivalla kontekstis ka filosoof ja aktivist Rebecca Solnit, kes kirjutab oma raamatus „Lootus pimeduses“ („Hope in the Dark“, 2004): „Lootus peidab ennast eeldustes, et me ei tea täpselt, mis juhtub järgmisena, ning et sellest teadmatusest võrsub ruum, milles on võimalik tegutseda. Kui sa tunned ära määramatuse, siis mõistad, et sul on võimalik tulemusi mõjutada – ükskõik kas üksi, mõne mõttekaaslasega või mitme miljoni kamraadiga. Lootus tähendab tundmatuse omaksvõtmist, see on alternatiiv nii optimistide kui pessimistide enesekindlusele. Optimistid on veendunud, et kõik läheb lõpuks hästi, meie osalemisest või mitteosalemisest sõltumata; pessimistid võtavad vastupidise seisukoha; mõlemad on vabandused mittetegutsemiseks. Lootus on usk, et see, mida me teeme, loeb, isegi kui see, kuidas ja millal see loeb, keda ja mida see mõjutab, ei ole asjad, mida oleks võimalik ette teada. Tõepoolest, sageli on need asjad, mida pole võimalik ka tagantjärele teada, aga need on olulised sellest hoolimata. Ajalugu on täis inimesi, kelle mõju on olnud kõige suurem pärast seda, kui nad meie hulgast lahkusid.“ Sellise, tõeliselt radikaalse lootuseni jõudmine nõuab Leari ja Solniti hinnangul aga arusaamist, et vanaviisi, „mõõdukalt“ ja „realistlikult“ enam edasi ei saa, vaid tuleb teha lootusrikas hüpe pimedusse. Kujutlusvõime kriisi ajastul on põhjust oodata maailmalõppu.

Artikkel on pärit Vikerkaarest 7-8 2017.