Hiina kõrval on Indoneesia maailma teine kõige suurem ookeanirisustaja ja prügi on seal kõikjal probleemiks. Kogunisti inimeste mõistmine sellest, mis on prügi, tundub Lääne poolt vaatajale absurdne. Raamatu „Minu Indoneesia” autor kirjeldab tragikoomiliselt, kuidas ta Jogjas „Teeme ära!” kampaaniat korraldas.

Kohalik prügikoristaja. Foto: Berit Renser

Tähtis kohtumine – ja kõik kohtumised on siinmail väga tähtsad – leidis aset linnavalitsuse hoones, kus tähistati Indoneesia vanima ja suurima keskkonnaprobleemidega tegeleva MTÜ WALHI sünnipäeva. See, et konverentsisaalis olid olulised isikud, oli rõhutatud ohtrate dekoratsioonidega. Siit õhkas ametlikkust, kuigi jaavalaste ametlikkuses on midagi omapärast. See oli ühteaegu odav ja ülepaisutatud, vaheldusid kerglased klouninaljad ja pateetilised sõnavõtud. Pjedestaalile asetatud pikka lauda palistasid beebiroosad volangid ja selle taga istus neli täissöönud meest. Säravad kellad ja kividega kuldsõrmused helkisid meeste randmetelt vastu ja lausa hüüdsid, et midagi on siin pildil valesti.

Üks vabatahtlik andis meile allkirja vastu paki pabereid, lendlehti ja toidumoonakarbi. Ramadaan oli küll läbi, kuid indoneeslased suhtusid toitu endise obsessiooniga. Toit peab olema igal tähtsal kohtumisel. Nagu väärt valuuta, on see vahetuskaubaks kohaletuleku eest. Piilusin karbi sisse. Riis ja kana, kilekotis banaan (kirjaga „Single and available”[1], aga moslemid olid liiga ontlikud, et seda sõnumit ambivalentseks pidada), kilekotis tšillikaun, kilekotis kastmed, kilekotis kerupuk[2], plasttopsis vesi ja plastpakendis plastkõrs. Meie kohal rippus vinüülkardin kirjaga „Keskkonna jätkusuutlik majandamine“. Kas ma olin ainus, kes siin irooniat märkas?

Vanemapoolne daam, kes osutus ibu[3] Ningiks, lehvitas meile publiku seast, kutsus enda kõrvale istuma ja haaraski juba ringi liikuva mikrofoni järele. Mikrofon on jaavalaste üritustel toidu kõrval teine tseremoniaalsuse rekvisiit. See vilises, plärises ja tegi osavõtja kõne vaat et mõistmatuks, kuid premeeris oma kasutajat võimuoreooliga.

„Olgu rahu, Allahi õnnistus ja heaolu teiega!” ütles ibu Ning hoolimata oma kristlikust taustast ja hiinapärasest välimusest.

Wa-Alaikum-Salaam!” hüüdis saalitäis konverentsil osalejaid vastu.

„Tahtsin teile rääkida oma eilsest päevast,” jätkas ibu õhinal. „Sõitsin parasjagu jalgrattaga piki Codé jõge, kui seal, Mas Suharto tänava kirdepoolses otsas, läänepoolse sildi „Prügi mitte maha panna!” alt leidsin – arvake, mille?”

Äraootav vaikus.

„Loomulikult suure prügihunniku!”

„Kui kahju!” kurvastas publik. Justkui oleks see midagi erakordset. Tegelikult oli Jogjas absoluutselt iga prügi mahapaneku keelu sildi all prügihunnik ja iga suitsetamist keelava sildi all pläru kimuv vanamees.

„Öelge mulle, miks on prügi otse keelumärgi all?”

„Hmm…”

„Me peame seda muutma! Ja muutus algab meist endist! Head kamraadid, kallid kaasmaalased – mul on teile ettepanek.”

Ibu Ning tegi dramaatilise mõttepausi.

„Alates tänasest viskavad kõik siinolijad prügi prügikasti!”

Saalis tõusid ovatsioonid. Keegi hüüdis: „Õigus! Õigus!”

„Selle mõttega annan mikrofoni üle mbak[4] Beritile ja mbak Mariele rahvusvahelisest organisatsioonist „Teeme ära!”. Preilid on tulnud siia Euroopast, et rääkida, kuidas Jogja prügist puhtaks saab.”

Ibu Ning näpistas mind tagumikust ja lükkas meid lavale kõnepulti rääkima. Noh, minge nüüd! Teie tähetund! Nagu messiad, pidime pimeduses kobavale rahvale valgustunu sõnumi tooma. Tammusime lavale ja ma jõudsin selle aja jooksul mõelda vaid üht: jumal tänatud, et ma ei kujuta ette, mis kaliibriga üritusele me oleme sattunud. Need batiksärkides inimesed laval võisid olla ministrid, popstaarid või teadlased – mul polnud vähimatki aimu. Ainult täielikus teadmatuses võisin ma kõige rahulikumal häälel hakata rääkima võõral maal, võõras keeles, endale täiesti võõrastel teemadel: „…50 000 kodanikku, ettevõtjad, isegi president oli kambas!”

Lõpetasime kõne vabalt valitud ülientusiastliku loosungiga (näiteks võis see olla „Ayo![5] Teeme Jogja puhtaks!” või „Koos me suudame! Puhastada Jogja!”) ja saime aplausi osaliseks.

Ainuke, kes meid veidi skepsisega vaatama jäi, oli WALHI juhtfiguur, hästi söönud härra Susilo. Ta sirutas roosade volangide tagant välja oma hõbedase käekellaga käe, tõstis püsti oma kullatud sõrmusega nimetissõrme ja ütles siis pärast kandvat pausi: „Riik – sellesse mina ei usu.”

Susilo nõjatus veidi agressiivselt ettepoole ja jätkas: „Aga mul on idee. Me kogume prügi kokku ja kallame linnavalitsuse ette maha! Ayo! Koos me suudame! Linnavalitsusele koha kätte näidata!”

Astusin kõnepuldist alla, pomisedes, et oleme avatud koostööle kõigi osapooltega, kuid sumina seest ei kuulnud meid enam keegi. Ainult ibu Ning surus kätt ja tunnustas „suurepäraselt õnnestunud kõne” eest. Ta ütles, et ärgu me muretsegu – WALHI ongi valitsuse suhtes veidi kriitiline, sest kui WALHI 1980ndatel loodi, oli selle eesmärgiks Indoneesia maavarade päästmine oma diktaatori ahnete näppude vahelt. Ibu Ning arvas, et WALHI toetuseta keskkonnaprojekti ajada ei tasu, ja pakkus meile ulualust WALHI aiamajas.

„Aga nüüd, head sõbrad, pean mina lahkuma,” ütles ibu Ning lõpuks ja lisas oma seletuse: „Olen siiski ema ja abikaasa.”

Ta tõusis püsti ja läks täitma oma naiselikku kohust olla kodus hiljemalt kell seitse õhtul.

Vabatahtlik prügikoristaja Yogyakartas. Foto: Berit Renser


Saime enda käsutusse WALHI kontori aia, kus seisis pendopo. Pendopo on jaava arhitektuuri fundamentaalne osa ja nüüd ka „Teeme ära!” alustala, sest nii kui vabatahtlikud selle paviljoni rotisitast ja sipelgatest puhtaks tegid ning mädanenud trepiastmed uute vastu vahetasid, hakkas seal käima melu.

„Hommik, boss! Kuidas läheb, boss? Mis täna plaanis, boss?” hüüdis nüüd igal hommikul meie vabatahtlike koordinaator Edwin, kes oli kahtlemata ka tiimi kõige agaram liige.

„Tere, Edwin.”

„Boss, raporteerin. Elektrijuhtmed said korda, hommikul käis kolm uut vabatahtlikku, Facebookis on 20 uut laiki.

„Mis nüüd, boss?”

„Edwin, sa ei pea mind bossiks hüüdma.”

„Jah, boss! See tähendab olgu, …ibu,” pomises Edwin.

„Kohe tulevad vabatahtlikud, kas meil snäkke on?”

„Peaks olema. Kohe vaatan, boss!”

Vabatahtlikud naasid oma esimeselt ülesandelt. Meeskonnatöö kasvatamise esimene proovikivi pidi olema illegaalsete prügihunnikute tuvastamine. Nii olime lugenud vähemalt „Teeme ära!” instruktsiooniraamatust, millest pidi saama meile piibel. Pidi küll, aga minetas oma väärtuse sedakorda paari esimese leheküljega. Jogjas oli prügi markeerimise asemel lihtsam teha linnaplaanil ristikesi sinna, kus prügi ei olnud. Kaardistamisel polnud seega mingit mõtet, kuid motivatsiooni ülalhoidmiseks korraldasime fotovõistluse. Võidab see, kes leiab kõige suuremad prügihunnikud. Nii avastasingi ühel hommikul, et olin märgitud 43 uuele Facebooki fotole, mis kujutasid mädanevaid lehti.

Sellega olin juba harjunud, et indoneeslased mind pidevalt suvalistele fotodele märkisid. Enamasti teenisid nad sellega raha. On ettevõtteid, kes iga märgitud sõbra ja jagatud reklaami eest maksavad. Seepärast on Indoneesia noorel keskmiselt viis kasutajakontot, mille sõprade arv on viimse piirini täis. Eile märgiti mind motikale, üleeile T-särgile ja täna… puulehtedele.

Peasüüdlane, Rindi, ilmus hommikul kontorisse.

„Kas nägite? Waduh![6] Kui palju prügi ma leidsin!”

„Ma nägin puulehti.”

„Hirmus, kui palju!”

„Palju jah, aga ega sa mõnd pudelit või pakendit ei juhtunud nägema?”

„Neid oli muidugi igal pool.”

„Sa neist ei teinud pilti?”

„Mis ma nendest pildistan? See on taaskasutatav materjal.”

„Ma ei saa aru.”

„See on ju lihtne. Igaüks, kes koolis käinud, teab: reduce, reuse, recycle[7]. Mida saab uuesti kasutada, pole prügi. Mida ei saa, on prügi.”

Vabatahtlik Edwin, kes oli terve selle aja katusealust koristanud ja meie vestlust pealt kuulanud, raputas nüüd muigel suuga pead.

„On ikka naisemõistus!”

Siis püüdis ta eriti hoolikalt näidata, kuidas üks korralik inimene peab prügi koristama. Ta korjas toidulaualt kokku banaanilehed, pistis need kilekotti ja viis prügikasti. Komposti lendas aga Edwini sigaret.

Lehmade „lõuna”. Foto: Berit Renser


Läksime külla Yogyakarta keskkonnaametile BLH-le, et paremini Jogja prügiskeemi mõista. BLH kontorit ma kirjeldama ei hakka, sest see oli Bernasi toimetusega nii sarnane, et isegi riisiga burgerid olid samast kohast pärit. Pleekinud kaustade asemel lõi ibu Yuni siin lahti pleekinud voldiku, mis pidi maalima meile pildi Yogyakarta prügi imelisest teekonnast: „Kõigepealt viskavad inimesed pakendid prügikasti.”

Esimeselt leheküljelt vaatasid meile vastu kolm erinevat värvi prügikasti nimetustega „klaas”, „paber” ja „olme”. Tundsin need Gajah Mada ülikooli hoovi prügikastid kohe ära, sest need olid esimesed ja viimased säärased, mida Jaava saarel nägin. Reaalsuses vaatasid tänavatelt vastu bambusest punutud korvid, mille olid auguliseks söönud rotid või katkiseks mädandanud vihm. Ibu Yuni keeras lehte: „BLH kogub prügi kokku ja viib selle kampung’i prügikasti.”

Marie turtsatas naerda. Alles paar päeva tagasi olime oma kampung’ilt aru pärinud, miks me pidime oma prügi kuhugi teise küla otsa tassima. Kas tõesti mõnda organisatsiooni siis pole? Külavanem vastas, et BLH Nitiprayanis ringi ei sõida ja külarahvas pole nõus eraettevõtjatele maksma. Härra harmooniline naaber soovitas prügi maja taga põlema panna. Nii nagu seda tegid kõik teised, kas me siis ei märganud? Muidugi märkasime, sest igal päikeseloojangul sain süsihappegaasi üledoosist kerge peapöörituse. Ibu Yuni jätkas: „See prügi, mida saab taaskasutada, viiakse sorteerimiskeskustesse.”

Ka seda süsteemi olime näinud. Uhkete sõnade taga oli 70-aastane kortsus vanamemm, kellel polnud tervisekindlustust ega pensionit ning kes käis oma bambusekorviga välismaalaste majadest Bintangi pudeleid korjamas.

„Ja lõpuks viime prügi prügilasse.”

Ibu Yuni soovitas toda prügilat ise vaatama minna ja selleks polnud minul ja Mariel vaja muud teha, kui motikas võtta ja, aadress näpus, kohale sõita. Muidu bürokraatiat ja sissepääsulubasid armastav Indoneesia oli prügimäe uksed kõigile valla jätnud. Polnud siin ei aeda, väravat ega tõkkepuid.

Surnud jäätmete laatsaretile lähenemisest andsid märku peadpööritav lehk ja asfaldisse sulanud kilekotid. Mida kaugemale me jalutasime, seda enam asendus kõva pinnas nätske plastklombiga, kuni lõpuks avastasime end troonimas prügimäe tipus. Nii kaugele kui silm seletas, olid siin ainult sitt, kärbsed ja olelusvõitlus. Siin-seal seisid vinüülkardinatest onnid, mida diplomaatiliselt võinuks nimetada prügisorteerimispunktideks. Kuid sisuliselt pesitsesid siin raisakotkad – kohalikud FIEdest prügisorteerijad, kes iga uue kaubiku saabudes saagi kallale sukeldusid. Mis leitud, see oma, kehtib raisakotkaste kirjutamata reegel.

Konkurents oli tihe, sest peale inimeste tahtsid siin oma osa loomad: kitsed ja lehmad, kes siin vabalt ringi patseerisid. Parasjagu püüdiski üks parkunud nahaga mees lehmasita käest keedupotti päästa, kui otsustasin temaga keset prügivälja vestlusesse laskuda.

„Mida need lehmad siin teevad, pak?”

„Lõunat söövad, ibu.”

„Seda prügi siin?”

„Eks siin on komposti ka.”

Üks lehm pööras oma pea minu poole ja tema suust tilbendas välja tükkideks rebitud kilekott. Seal sees oli tumepruun löga, mis kunagi võis olla sojakaste. Tundsin, kuidas jälkusklomp mulle kurku kerkis. Need lehmad tuuakse siia igal hommikul naaberkülast justkui helgele heinamaale jalutama ja viiakse õhtu saabudes tagasi koju. Selle suurepärase pidusööma eest maksavad karja omanikud Bantuli prügimäele väikest kümnist. Kui lehmad nuumatud, jõuavad need mõnes warung’is meie söögilauale. Järgmised kaks aastat olin tervislikel kaalutlustel taimetoitlane.

[1] Single and available – sõna- ja mõttenali, kust ei puudu ka seksuaalne alatoon, sisuliselt tähendab „vaba ja vallaline”. (inglise k)
[2] Kerupuk – enamasti tärklisest ja mereandidest valmistatud küpsiselaadsed õhulised soolased snäkid, mida pakutakse teatud toitude kõrvale.
[3] Ibu – proua või ema. (indoneesia k)
[4] Mbak – neiu. (indoneesia k)
[5] Ayo! – üleskutse kuhugi minna. (indoneesia k)
[6] Waduh – vau! (indoneesia k)
[7] Reduce, reuse, recycle – vähendamine, taaskasutamine, ümbertöötlemine. (inglise k)

Berit Renseri raamatut „Minu Indoneesia” (Petrone Print, 2017) esitletakse 14. detsembril kell 17.30 Solarise Apollos.