Las Vegases raisku läinud armastus

„Leaving Las Vegas” (1995, USA, Lumiere Pictures). Režissöör Mike Figgis, stsenaristid John O’Brien ja Mike Figgis, produtsendid Lila Cazès ja Annie Stewart, operaator Declan Quinn, muusika Mike Figgis, osades Nicolas Cage, Elisabeth Shue, Julian Sands jt. 112 min.

„Leaving Las Vegas” (1995, USA, Lumiere Pictures). Režissöör Mike Figgis, stsenaristid John O’Brien ja Mike Figgis, produtsendid Lila Cazès ja Annie Stewart, operaator Declan Quinn, muusika Mike Figgis, osades Nicolas Cage, Elisabeth Shue, Julian Sands jt. 112 min.

Ben Sanderson (Nicolas Cage) on stsenarist. Ja alkohoolik. Olles elule viimaks alla vandunud, suundub Ben Las Vegasesse, et oma hingepiinad lõpetada. Kõigi pattude linnas kohtab ta prostituut Serat (Elisabeth Shue). Filmi kirjeldus võib kõlada maailma kõige igavama süžeena, kuid režissöör Mike Figgis suudab näitlejatevaliku ja pildikeelega esitada lugu üllatavalt värskelt, kuid samas äärmiselt nukralt ja süngelt.

Kaader filmist

Kaader filmist

Joodikust Beni ja prostituudist Sera suhet kirjeldatakse kui kummalist armulugu, sest kummaline on nende loodud tingimustes leida austust ja lunastust, mida nad teineteisele pakuvad. Eriline on ka viis, kuidas Nicolas Cage ja Elisabeth Shue suudavad klišeedesse uppuvatesse karakteritesse ja loosse tuua midagi uut, mida on sõnades raske täpselt väljendada. See on see tunne, mis paneb filmi lõpus südame valust kokku tõmbuma.

Figgis kujutab Beni alkoholist nõretavat teekonda äärmiselt kunstiliselt, isegi stiliseeritult. Konstantselt purjus mehe teadvus ja mälestuste killud on esitatud läbisegi, vaheldudes muusika saatel unenäoliste kiirkerimiste ja lünkadega, mis annab edasi purjus inimese sihitut kulgemist. Õhtul mitme pudeli vägijoogi kaanimine ja hommikul vaid kerge peavalu ja rõõmsa tujuga ärkamine on välmeline, aga kaunis, sest eesmärgiks ei olegi näidata karmi reaalsust, vaid kahe keerulise hinge kannatusi.

Beni ja Sera veidra suhte ainsaks reegliks on mitte üritada teineteist muuta, aga inimese süda on nõrk ja annab teadmisest hoolimata tahtmisele järele ning nii kisub lugu tasapisi kiiva. Kuid kas sellel ongi tähtsust? Isegi kui Sera ei oleks meeleheite ja nõrkuse hetkel palunud Benil arsti juurde minna või Ben vedanud üürikeses armukadedushoos Sera koju võõrast naist, kas siis oleks nende kahe suhtel lootust olnud? Vaevalt. Inimene igatseb ikka kättesaamatut.

Kaader filmist

Kaader filmist

Eraldi peab välja tooma ka Mike Figgise loodud originaalmuusika. Kohati sensuaalsed ja võrgutavad ning teisalt hoopis boheemlaslikud ja minnalaskmismeeleolus saksofonihelid rõhutavad kordamööda pildis olevat tuledesäras Las Vegast ja loojuva päikese kullaga üle valatud kõrbe, andes nünasirikkalt ja tundeküllaselt edasi loos põimunud romantikat, kaost, lootust, armastust, allaandmist ja nukrust.

Filmi ülesehituse nõrkuseks on nii-öelda dokumentaalkaadrid Sera pihtimustest, kus ta selgitab oma tundeid ja selle veidra koosluse tekkimist. Kaadrid, kus Sera peaks olema üdini aus, ei mõju väga siiralt ja usutavalt, vaid lavastatuna. Samuti jääb küsitavaks, kellele Sera räägib. Kes on see inimene, kellele Sera muidu nii kiivalt varjatud tundeid avaldab? Mõistetamatuks jääb ka kupeldaja Yuri roll, keda kehastab Julian Sands. Mees, kes toob loosse Sera, kaob poole filmi pealt ning tema eesmärk jääb arusaamatuks. Sera pääsemine vägivaldse kupeldaja käest tundub liiga lihtne, hetkeks isegi uskumatu. Ning ilmselt ohkab Baltimaade publik tüdinult, kui vene aktsendiga Yuri teatab, et on pärit Lätist.

„Leaving Las Vegas” on minimalistlik, ent jõuline ja emotsionaalne lugu üksindusest ja paratamatustega leppimisest, mis kerib vaikselt, ent järjekindlalt pinget nagu tuli, mis hõõgub tuha all. Leeki aga ei lahvata ning kogu tekkinud pinge sureb vaikselt. Vaataja hinge jääb õhkõrn kibemagus mälestus pealtnäha tagasihoidlikust, ent samas sügavalt nukrast ja süngest armastusloost.

http://www.youtube.com/watch?v=SrTpKmhbWB8

Vaata Katusekino kava siit.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Rahvas barrikaadidele
2 min

Rahvas barrikaadidele

NYRIS 12 filmiõhtu: Noored ja mäss. Kolmapäeval Katusekinos linastunud tasuta noorte filmiprogrammist kirjutab Silver Õun.
Väljaastumine iseenda vastu
Kaader filmist „Taksojuht”.
2 min

Väljaastumine iseenda vastu

Martin Scorsese retrospektiivile paneb pühapäeval punkti „Taxi Driver”, millest kirjutab Elise Eimre.
Täistuuridel mööda õhukest jääd
3 min

Täistuuridel mööda õhukest jääd

Uut nädalat Katusekinos alustab jõulise sõnumiga dokumentaalfilm Hiina kunstnikust ja dissidendist Ai Weiwei’st, kellest kirjutab EKA tudeng Elise Eimre.
Müürileht