Kehalise kasvatuse tundides toimuvat on kujutatud viimasel ajal Eesti rahva püsimajäämise seisukohalt eksistentsiaalse teemana. Üks ainetund ei saa lahendada istuvast eluviisist tulenevat süsteemset probleemi, küll aga võiks see anda kätte põhioskused hilisemaks aktiivsemaks eluks. Ja seda mitte ainult võistlushimulistele.

Leene Korp. Foto: erakogu

Kui olin koolilaps, siis põlgasin kehalist kasvatust ja sporti. Üks õpetaja pani mulle hindeks kolme, sest ma ei osanud hüppenööriga hüpata. See polnud karvavõrdki aus, sest meil polnud kodus hüppenööri ja ma ei saanud enne harjutadagi, kui hinne juba päevikusse ilmus. Üks teine õpetaja sundis meid tund tunni järel kätekõverdusi tegema ja kui ma protesti avaldasin, oleks ta mulle peaaegu kallale tulnud. Mäletan ta tigedaid rohelisi silmi. Ega ta mingi normaalne mees olnudki – hiljem pandi ta pedofiilia pärast vangi. Aga väikeses maakoolis polnud õpetajaid ja sporditaristut kuskilt võtta, tuli leppida sellega, mis oli: tigedate silmade ja kätekõverdustega, üksluise ja ebaõiglase kehalise kasvatusega.

Samal ajal, justkui selle põlguse paralleelreaalsuses, võisin sõita rattaga 70 km peaaegu ühtejutti, ainult korra peatudes, et veidi mureleid süüa. Sõitsin veel sihukese laiade rehvidega krossikaga, mis polnud mõeldud maanteedele. Võisin terve nädalavahetuse remmelgate ja rannikukivide otsas ronida, turnimispuudel päevi õhtusse veeretada, Kuutsekal lumelauaga sõita. Ma tantsisin tundide viisi, kui muusika oli vähegi kuulatav, sest võhma igatahes jagus. Elasin nimelt linna lähedal maal, kus päevad möödusid täiesti kogemata aktiivselt. Aga see ei olnud sport. Kindlasti mitte sport, sest sporti ma ju põlgasin. Minu argitegevustel polnud mingit pistmist selle sõnaga. Ega kehalise kasvatuse tundidega. Aktiivne ja mingil määral osav olin kehalise kasvatuse kiuste.

Pjedestaalile jõudmine ei vajanud kehalise kasvatuse vaimustust, trenne ega staadionit, vaid aktiivseid harjumusi ja natuke toetavat keskkonda.

Mõnikord juhtus siiski, et need „kiuste” arenenud oskused pälvisid institutsiooni tähelepanu. Näiteks jaksasin päris pikalt joosta ja üks õpetaja viis mu võistlustele. See oli mu esimene kord staadionil, sest meie koolil, nagu öeldud, puudus taristu. Olin nende võistluste ajal parajasti ulmeteismeline, isegi juuksed olin nulli ajanud, nii et nägin välja pigem nagu kõhetu poiss, mitte noor neiu. Mõned pealtvaatajad igatahes kasutasid võimalust ja narrisidki mind poisiks, samal ajal kui mina joosta vehkisin. Teisel või kolmandal staadioniringil vihastasin, tõstsin särgi üles, näitasin narrijatele tisse ja punusin edasi. Kokkuvõttes võitsin teise koha. Ühtlasi tuli välja, et pjedestaalile jõudmine ei vajanud kehalise kasvatuse vaimustust, trenne ega staadionit, vaid aktiivseid harjumusi ja natuke toetavat keskkonda.

Kehalise kasvatuse ideologiseerimine

Viimasel ajal on võetud korduvalt jutuks mitmeid kehalise kasvatuse teemasid: küll rahvastepalli mõju erineva kehalise võimekuse ja populaarsusega õpilaste enesehinnangule, küll spordipäeva pingeread kui võimalik kiusu allikas. Need üpris spetsiifilised teemad – kui suurt osa meie ühiskonnast koolitunnid otseselt puudutavad? – on saanud kiirelt üldise ideoloogilise kähmluse võitlusväljadeks. Tuleb välja, et keka erutab, ja kohe mõnuga! Sõna pole võtnud ainult valvespordimees Erki Nool, vaid ka üldse-mitte-spordirahva-mainega Mihkel Mutt, Martin Ehala ja Lauri Vahtre.

Veidi rohkem slackline’i vahetundides ja vähem pallimängu kehalises kasvatuses tajutakse justkui otsese hoobina meie identiteedile.

Lisaks (püsivale) hirmule lumehelbekeste pealetungi ees on pelgalt pallimängude ja pingeridade teemalistes aruteludes nähtud märke ühiskonna kohutavast pehmostumisest. Pealegi on kestnud juba mitu aastat vaidlus kehalise kasvatuse nüüdisajastamise üle, millega seoses kardetakse „normide mahakeeramist” (olgu öeldud, et need kaotati juba 2000ndatel) ja meie traditsiooniliste spordialade (NB! mitte köievedu, vaid seesama rahvastepall) kadumist nii tundidest kui ühe hoobiga ka kogu eesti kultuurist. Justkui veidi rohkem slackline’i vahetundides ja vähem pallimängu kehalises kasvatuses oleks otsene hoop meie identiteedile.

Identiteedipoliitikaga aga on juba nii, et kui jutuajamine lükatakse selle retoorika konteksti ja seda esitatakse identiteeti ründavana, siis ei jää üle muud kui kaitsepositsioonile asuda. Muidugi peab paks laps kätekõverdusi tegema, sest vastasel juhul saab meie sugu otsa! Algne jututeema muutub teisejärguliseks, veri muudkui kohiseb kõrvus ja üleüldse on raske asju arutada. Ainult et samal ajal, kui meid vaevavad ürgse Eesti identiteedijutud, vajab hulk maisemaid probleeme kärmet lahendamist.

Istuv eluviis kui süsteemne probleem

Ja neid maiseid probleeme jagub. On hästi teada, et Eesti lastest ja noortest liigub vaid iga neljas aktiivsemalt tunnike päevas – parasjagu nii palju, nagu on vaja tervise ja heaolu jaoks. Vähe on lapsi, kes veedavad vaba aega iga päev aktiivselt õues (täpsemalt on neid 7–11%). Treenerid kurdavad, et noored ei oska korralikult joostagi. Ülekaalulisus on aina tavalisem – iga neljanda alaealise kehamass on üle normi. Tagatippu on Eesti laste igapäevane ekraaniaeg üks Euroopa pikimaid. Ja siis need aina sagedasemaks muutuvad meeleoluhäired, mis on armas eufemism tõsistele vaimse tervise probleemidele.

Sellest faktirodust pole lihtne põhjuseid ja tagajärgi välja sõeluda. Ja ma olen kindel, et taolist pundart ei tõmba ilusaks sirgeks ei pallimängud ega traditsioonilised spordipäevad. Tuntakse muret, kas õpilased üldse saavad ettevalmistuse päriseluks, kui neid kekatundides traditsioonilisel moel ei kotita. Jaa, mõni ehk saabki kottimisest motivatsioonilaksu kätte, tõuseb uue Noolena tuhast ja jõuab ehk tippsportigi. Aga teised? Liikuma peaksime ju kõik, ka need, keda võistlussport ei tõmba.

Seevastu on lihtne tuvastada põhjus, miks sama faktipundart vanasti olemas polnud: enamiku jaoks praegu elavatest inimestest oli aktiivne liikumine lapsepõlve loomulik osa. Igaühel natuke juhuslikul moel nagu minulgi: kui hüppenööri polnud, siis hüpata ei osanud, aga jooksmisega sain hakkama.

Nüüd on aga teisiti. Ka praeguste laste lapsepõlv peaks tagama hädavajalikud harjumused, kuid ei tee seda. Evolutsioon pole lastele istuvat eluviisi ette näinud, küll aga kutsub seda esile moodne ühiskond oma tehnoloogia ja autode, avaliku ruumi ja linnastumise, kiireneva eluviisi ja väheneva iseseisvusega. Vähese liikumise probleem on süsteemne, seda toetavad kõik ühiskonna jupid. Lapsevanem võib oma järeltulijaid muudkui trennidesse vedada, näiteks mina kiristan hambaid ja veangi (autoga, sest aega pole ja trennid on perifeerias), paraku on nende pingutuste tulemuseks aga üksikud aktiivsemad hetked laste ülekureeritud ja sellegipoolest istuvates eludes. Siinsamas Eestis tehtud uuringutestki ilmneb, et treeningu käigus on hädavajalikku aktiivsemat sorti liikumist alla poole tunni. Kas siis normikohase liikumisaktiivsuse saavutamiseks peaksin saatma oma lapsi trennidesse kaks korda päevas? Kuidas paganat?

Kuidas omandada kehalist kirjaoskust?

Häda on selles, et vana kooli kehaline kasvatus üksi sellest probleemist välja ei aita. Senine spordialadele keskendunud suund ei pruugi anda eluks vajalikke põhioskusi, nagu oskus hoida tasakaalu ja visata või püüda palli, ronida, roomata, joosta, hüpata – võimeid, mida kutsutakse kokkuvõttes kummastavalt, kuid üsna täpselt „kehaliseks kirjaoskuseks”, mida on kergem oma igapäevaeluga siduda ja mis toetavad aktiivsemat eluviisi.

Ka selle õnnetult hambusse sattunud rahvastepalli peamine häda seisneb selles, et niipea kui kellelegi palliga üle küüru antakse, vahet pole, kas mängu- või kahjurõõmust, püsib ta kogu ülejäänud mängu paigal. Mis saab tema oskustest ja liikumisharjumustest, mis võiksid tublisti areneda, et juurduda kogu eluks?

Kui meie lapsepõlves oleks liikumisvõimalused sama napid olnud, oleksime ilmselt ka ise selliste tagajärgedega kimpus, lisaks vaevleksime oma elu viimastel aastakümnetel südame-veresoonkonnahaiguste käes. Ahjaa, vaadake eestlaste tervena elatud aastaid – me vaevlemegi, kui aktiivse liikumise pisik pole kuskilt mujalt harjumusena korralikult külge jäänud.

Ainult et miks mujalt? Tundub, et selline harjumus võiks ikkagi tekkida koolist ja muu hulgas kehalise kasvatuse tunnist. Keka, kui see on hea sissejuhatus nondesse põhioskustesse, mis sobivad nii sportimiseks kui ka üldse aktiivseks eluks, ei pruugi olla enam eluvõõras ajaraisk ühtedele ega võimunäitamise võimalus teistele, vaid hoopis süsteemse probleemi keskne lahendus. Ning vahetundides ja pärast koolipäeva lõppu saaksid lapsed koos koolikaaslastega õpitut näiteks koolihoovis edasi harjutada ja üldse niisama omapäi aega veeta. Lapsevanemal hakkaks kergem ja identiteedipoliitika usinad kujundajad peaksid oma kaeviku mõnele teisele lahinguväljale kaevama.

Leene Korp on TÜ kommunikatsiooni eriala doktorant ja toimetab endalegi ootamatult programmis Liikuma Kutsuv Kool, mille siht on, et Eesti koolikultuur pakuks õpilastele koolipäevadel rohkem võimalusi liikumiseks ja mängimiseks (ja isegi sportimiseks).