Inimese jaoks võib linnaloodus olla ühelt poolt midagi võõrast ja seega alistamist vajavat, aga teisalt hoopis midagi väärtuslikku. Üsna sarnane on lugu lindudega linna tehismaastikul – ka neile võib inimese loodu kujutada nii ohtu kui ka hindamatut ressurssi.

Kajakad maiustavad Talinna tänaval korjusega. Foto: Liis Treimann / Äripäev / Scanpix

Toonekurg on valinud enda pesapaigaks betoonist elektriposti.

Pääsukesed kogunevad rände eel ridades elektritraatidele istuma.

Kalakajaka pesitsuskoloonia asub lasteaiahoone katusel.

Luiged, laugud ja muud veelinnud on kasutanud pesaehitusel kilekotte, nöörijuppe ja plastpakendeid.

Inimene on kujundanud ümber pea kõik Maa elupaigad ja inimese loodud materjalid on jõudnud kõikjale loodusesse. Metsarada pidi astudes kohtab varem või hiljem klaaspudelit või vana plekkpurki. Looduslikke elupaiku läbivad lõikena asfaltteed. Läänemere üheks levinuimaks mikroobjektiks on saanud sinine kiud – polüpropüleenist köite lagunemise produkt.

Evolutsioon ja tehismaterjalid

Milline on lindude suhe tehismaterjalidega? Inimtegevuse tulemusena on lindudel rohkem valikuid, millest toituda ja millest pesa ehitada, aga vähem võimalusi, kus ja kuna seda teha. Samal ajal kui looduslikud elupaigad on kokku kuivamas, on tekkinud evolutsiooniliselt uudsed valikud kasutada pesaehitusel, oma osavuse esitlemisel, iseenda ja poegade toitmisel ning elupaiga otsimisel inimese loodut. Lindude arvukuse vähenemine näitab aga paraku, et valikute suurenenud hulk ei kompenseeri alati kaotatud võimalusi.

Evolutsiooniliselt uudset on võimalik kasutama õppida. Muutuvas keskkonnas on õppimisvõime kohanemise eeldus. Tuntud näide on Suurbritannia rasvatihased, kes õppisid ära treppidele jäetud piimapudelite fooliumkorkide avamise. Õppimisel on aga oma hind. Lind võib õppida ära vale asja, mis võib pakkuda talle lühiajalist kasu, kuid olla pikemas perspektiivis kahjulik. Lisaks on õppimine kulukas, kuna see raiskab aega ja ressursse, mida võiks kasutada millegi muu meeldiva jaoks. Uudne keskkond ja uudsed materjalid pakuvad väljakutset lindude õppimis- ning kohanemisvõimele.

Evolutsiooniliselt uudset on ka võimalik mitte kasutama õppida. Tehismaterjalide ohtude tundmaõppimine on riskantne. Õppimist võimaldav negatiivne kogemus ei tohi lindu tappa. Kui tehismaterjaliga seotud risk on liiga suur, ohustab linnu elu, ei ole õppimine võimalik. Teist elu pole meile kellelegi antud.

Tehismaastikud linnulennult

Maanteede tehissileduse kutsuv avarus on lindudele evolutsiooniline tupik, millest on raske välja ronida. 2019. aasta lind öösorr, kellele meeldib käia maanteedel puhkamas ja toitumas, on siinkohal üks kurb näide – palju öösorre saab teedel hukka. Hiljuti leidsin Tartu tänavalt autoga kokku põrganud metstildri. Teede ja tänavatega loodud tehislagendikud ei ole samad mis metsavälud, kuid linnul on seda vahet raske ära õppida.

Linnu vaatepunktist on majade katused kui merega ümbritsetud laiud, kus rebane ja kährik ei pääse pesade kallale.

Kas lind võib tõesti pidada laiuvat maanteed loodusliku lagendiku analoogiks? Vaatame inimese loodud maailma linnu silme läbi. Kõrghoonetega linn on kui järske kaljurahne täis maastik – sobiv elupaik kaljutuvidest põlvnevatele kodutuvidele. Majade katused on kui merega ümbritsetud laiud, kus rebane ja kährik ei pääse kajakapesade kallale. Elektripostid ja elektritraadid on kui puud, mille sirged kutsuvad oksad sirutuvad kümnete kilomeetrite kaugusele. Kile on kerge ja vettpidav materjal, mida kasutada pesaehitusel. Nöörijupid, kõrred ja plastdetailid on kui käepärased (või siis nokapärased) oksakesed, mille põimimine pesa struktuuri on lihtne.

Linnapargist ja tänavaservadest riisutakse (sõna otseses mõttes) piinliku täpsusega kokku iga kuivanud kõrreke ja leheke, röövides nii lindudelt pesapunumiseks sobilikud looduslikud materjalid.

Miks kasutada loodusliku asemel tehislikku? On elupaiku, kus inimese loodud materjali on lihtsam leida kui looduslikke pulgakesi-kõrrekesi. Linnapargist ja tänavaservadest riisutakse (sõna otseses mõttes) piinliku täpsusega kokku iga kuivanud kõrreke ja leheke, röövides nii looduslikud materjalid, mis oleksid väärtuslikuks talvituspaigaks putukatele ja järgmisel kevadel heaks pesaehitusmaterjaliks lindudele.

Ohtlik ja võõras linnaloodus

Inimene näeb looduslikke materjale linnaruumis tihtipeale kui segadust, kontrollimatust, loodusele allajäämist. Tehismaterjalid näitavad korra võitu kaose, inimese võitu looduse entroopia üle. Kui linnas ongi loodus, peab see olema kontrollitud: muru täpselt 5–7 cm kõrguseks niidetud, lehed kokku riisutud, põõsaste oksad pügatud, peenardel sirged ääred ja lilleklumbid betoonkastides.

Loodus tundub ohtlik. Seal varitsevad kiskjad, haigused, tundmatu ja võõras. Linnaelul on aga teisigi, tihtipeale suuremaid terviseohte, aga kuna need on evolutsiooniliselt uued, ei oska me neid karta. See pole inimliigi eripära. Ka lindusid meelitab linna turvaline ja ressursirohke elupaik, kuid evolutsiooniliselt uudsed ohud, nagu valgusreostus, keemiline reostus ja ebasobiv toit, vähendavad ahvatleva elupaiga tegelikku väärtust. Linna kolinud lindude jaoks võib linnaelupaik olla siiski võimalus jätta seljataha loodusliku keskkonna parasiidid ja haigused, looduslikud kiskjad ja konkurendid. Linn ei ole linnu jaoks tingimata halb koht. See sõltub liigist, kas lind suudab linnaelust ka midagi võita.

Paradoksaalsel moel võib hooldamata, räämas, vaene linn toetada suuremat linnuliikide rikkust kui saksapärase täpsusega hooldatud jõukas linn. Segasummasuvilaslikud äärelinnad on lindudele soodsam koht kui maaelupaikade vaesunud põllumajandusmaastik. Tuleviku linnaplaneerimise eesmärk võiks olla elurikkust toetava segaduse laskmine linna, tegemata sealjuures järeleandmisi linna ilus, mugavuses ja ohutuses.

Ellujääjad ja ärakasutajad

Mõned linnud on inimese loodud keskkonnas ellujääjad. Nad on olnud selles paigas alati, ka enne inimese toodud muutusi. Nad ei lahku, vaid kohanevad. Nad tulevad toime, jäävad ellu, kannatavad ära. Ellujääjad on igas maailma paigas erinevad, kuna need on kohalikud liigid, kes linnade tekkel alles jäävad – kuigi väiksema arvukusega kui algses, looduslikus keskkonnas.

Teised linnud on ärakasutajad. Neile meeldib inimese loodud keskkond. Nad saavad siin paremini hakkama kui teised liigid, neil on siin konkurentsieelis. Nad kolivad linna ja eelistavad seda looduslikule elupaigale. Ärakasutajatele on iseloomulikud lai toiduvalik (nad pole spetsialiseerunud ühele kindlale toidule), suured ajud (see võimaldab probleemide lahendamist ja õppimist) ning paindlikkus pesitsuspaiga valikul. Ärakasutajate hulka kuuluvad näiteks varblased, hakid, varesed.

Tasub tähele panna, et kui lindude liigirikkus maaelupaikades väheneb, siis linnades see pigem kasvab. See võib olla lindude jaoks soodne, aga mitte alati. Mõnele liigile on inimese loodud maastik ja materjalid ökoloogiline lõks. See meelitab, kuid on ohtlik.

Peibutav lõks

Inimese loodut kasutades väheneb lõksu sattunud liikide ellujäämus ning sigimisedukus. Samas ei suuda nad sellele vastu panna, kuna evolutsioon pole andnud neile vahendeid nende uudsete ohtude äratundmiseks ja vältimiseks. Näiteks võivad veelinnu pessa punutud kiletükid tõsta pesa temperatuuri munasse peidetud õrna loote arenguks ebasobivale tasemele ja linnupojad võivad kilenööri juppidesse kinni jääda või plastitükke sisse süüa.

Kui tehismaterjal on saadaval, kiputakse seda kõigist ohtudest hoolimata kasutama. Veelinnud suulad kasutavad pesaehitusel rohkelt mereprügi. Kui aga randa hoolega koristada, on ka suulapesades vähem tehismaterjale ja rohkem looduslikku. Kui plastprügi on palju, kasutatakse seda ka pesaehitusel rohkem. Suuladele pole antud oskust teadlikult plastprügi vältida, aga inimesel on võimalik oma prügitootmist kontrollida ja enda järelt ära koristada.

Mõned linnud on õppinud paigutama oma pesadesse sigaretikonisid, mis tõrjuvad seal elutsevaid parasiite.

Mündil on ka teine pool. Mõnikord võivad pealtnäha kahjulikud materjalid lindudele kasulikeks osutuda. Mõned linnud on õppinud paigutama oma pesadesse sigaretikonisid, mis tõrjuvad seal elutsevaid parasiite. Inimese lähedalt näpatud materjalid ja esemed võivad aidata kaaslastele muljet avaldada, tõestades linnu osavust ja ilumeelt potentsiaalsetele partneritele. Harakad varastavad säravaid asju põhjusega.

Austraalia lehtlalinnud, kes kaunistavad oma tantsuareene paarilise meelitamiseks eelistatult siniste objektidega, võivad muuta oma ehitise eriti silmapaistvaks siniste pudelikorkide ja kõrrejuppidega. Innovatsioon on ka mõne linnuliigi jaoks hinnas! Mis seal ikka imestada. Oli aeg, mil värviline kilekott oli ka eestlaste seas staatuse sümbol.

Kaose võit

Kui lind võtab kasutusele tehismaterjali või tehisruumi, on alati võimalik leida sellele analoog looduslike materjalide ja paikade hulgast. Elektripost on kui lagendikul kasvav puu. Elektritraadid kui oksad. Maantee kui metsavälu. Plastprügi ja nöörijupid kui oksad-kõrred. Läbi linnu silmade vaadates leiavad tehismaterjalid uue rolli looduslikus keskkonnas, tehismaailm moondub tagasi looduslikuks, kaos saavutab võidu korra üle.

Tehisliku lagunemine viib elu iidvanade ja loodusliku valikuga läbiproovitud lahendustega edasi. Elamise eesmärk on ellu jääda ja paljuneda, muudel püüdlustel ei ole tähtsust ega jõudu evolutsioonis püsima jääda.

Mis osa meie loodud tehismaterjalidest toetab neid eesmärke inimese ja teiste loomaliikide puhul? See küsimus on võtmetähtsusega, kui vaatame inimese loodud maailmas ringi ja küsime, mis jääb siit püsima ka tuhandete, sadade tuhandete, miljonite aastate pärast.

Tuul Sepp on Tartu Ülikooli loomaökoloogia vanemteadur, kelle põhilisteks uurimisteemadeks on linnastumise ja reostuse mõju loomadele ning vähi evolutsioon ja ökoloogia.

Elin Sild on Tartu Ülikooli loomaökoloogia teadur, kelle põhilisteks uurimisteemadeks on lindude ökofüsioloogia ja koinfektsioonide mõju lindude tervisele.

See essee on kaastekstiks Sirje Runge installatsioonile „Suur Armastus / Kaunis Lagunemine”, mida saab alates novembrist kogeda Eesti Vabaõhumuuseumis ja jälgida veebi vahendusel.