Viimastel aastatel on looduskaitse seoses metsaraie, Rail Balticu ja loomade heaolu teemadega avalikkuses taas kõneaineks saanud. Oluline koht looduskaitses on ka kaitsealadel. Vestlusring „Kaitsealade mõte” toimus kahepäevase seminari „Looduskultuuri seminar: kaitsealad” (23.–24. märts 2017) raames[1].

Foto: Kaupo Kalda

Keskkonnaministeeriumi andmetel oli Eestis 2016. aasta lõpus kokku 3864 kaitstavat loodusobjekti, neist viis rahvusparki, 159 looduskaitseala, 335 hoiuala ja 1426 püsielupaika. Selleks et arutada Eesti looduskaitse ja kaitsealade teemal, korraldati Tallinna loomaaias 24. märtsil vestlusring, millest võtsid osa Leelo Kukk (Keskkonnaamet), Aleksei Lotman (Eestimaa Looduse Fond), Tiit Maran (Tallinna loomaaed), Rea Raus (Tampere Ülikool) ja Hendrik Relve. Modereeris Timo Maran (Tartu Ülikool).

Meie vestlusringi pealkiri on „Kaitsealade mõte”. See viitab kaitsealade ja looduskaitse olulisusele, aga ka erinevate tõlgenduste võimalikkusele. Kaitsealade mõtet võib otsida mitmest suunast. Üks võimalik küsimus puudutab looduskaitse eneserefleksiooni ja omaenese olulisuse äratundmist. Teisalt võib kaitsealade mõte olla küsimus, kuidas ja mida praktiliselt kaitsta ja kuidas suhestub see looduskaitse kui terviksüsteemiga. Kolmandaks võime vaadata kaitsealade tähendust eesti kultuuri ja ühiskonna kontekstis ning kuidas see on ajas muutunud. Aga kindlasti on igal inimesel ka oma kogemusest tulenev vaade sellest, mis on kaitsealade mõte just tema jaoks.
Aleksei Lotman: Mis on looduskaitse mõte? Teatud mõttes on iga kaitseala mõte tema ise, tema säilimine. Looduskaitsel ja konservatiivsusel on palju ühist. Inglise keeles on sõnal „conservation” sama tüvi – säilitamine – ja see tähendab, et põhjendada pole vaja säilitamist, vaid muutmist. Kui me loome uue kaitseala või teeme olemasoleva kaitsekorda rangemaks, siis nõutakse häid põhjuseid, aga tegelikult peaksime põhjendama sama tõsiselt ka seda, kui muudame olemasoleval kaitsealal kehtivat korda nõrgemaks. Meil ei pruugi olla väga selget põhjendust jahikeelule, aga olemasoleval kaitsealal, kus on pikalt jahikeeld kehtinud, on selle olemasolu iseenesest piisav põhjus. Kogu elusloodus on arenenud neis tingimustes aastakümneid. Põhjendama peab olemasoleva keelu leevendamist, mitte selle edasikestmist. Aga sama kehtib ka teistpidi. Näiteks on meil mingi väärtuslik ala, kuhu linnud kogunevad, ja siis me mõtleme, et peame seal linnujahi ära keelama. Aga me peaksime hoopis küsima, kas on vaja uut keeldu, sest jaht ei olnud ju siiani keelatud, aga linnud ikka kogunevad. Teisisõnu, me peame põhjendama alati väga hoolega muutust – ükskõik, kas rangemaks või lahjemaks.

Tiit Maran: Ma läheneksin sellele küsimusele teisest küljest. Looduskaitse mõte kindlasti muutub ajas ja muutub tänu sellele, et kõik meie ümber muutub. Kui ma mõtlen looduskaitseliikumise alguse peale, siis toona oli peamine absoluutse metsikuse (wilderness) printsiip. Mis see metsikus on, seda on väga raske määratleda, aga seda püüti alal hoida. Looduskaitses eksisteerib ka arkaadialikkuse põhimõte, kus inimestel on maastikust lapsepõlve mälupilt, mida nad tahavad säilitada. Mõlemad suundumused on Eesti looduskaitses olemas. Aga on ka loodushoiu mõtte tõlgendus, mida nimetatakse uueks looduskaitseks (new conservation) ja mida selgitatakse kui funktsionaalset looduskaitset. See tähendab aktiivset sekkumist ja eeldab, et me teame hästi, mida me looduses teeme, mida on vaja alal hoida ja mida mitte.

Milline võiks loodushoiu või kaitsealade mõte olla tulevikus? Kui me vaatame muutusi kultuuris, siis kultuur muutub järjest rohkem tehnoloogiakeskseks, virtuaalseks ja tänu sellele ka järjest rohkem illusoorseks. Võib-olla peaksime sõnastama kaitsealade mõtte hoopis sellises võtmes, et säiliks teatud tegelikkus. Inimese koosolemine ja kontakt looduskeskkonnaga – sellel on väga oluline roll kultuuri jaoks, sest kusagilt peab tulema mõistmine ja taju, et me ei ole ainult tehnoloogilised olendid.

Hendrik Relve: Ma ei saa piirduda siin etteantud raamidega. Kui ma kuulen sõna „kaitseala”, siis minu jaoks pole see ainult looduskaitseala. Mäletan, et käisin ükskord neljanda klassi jõnglastega koos metsas ja poisid jooksid ees minema. Kui me järele jõudsime, kõigutasid nad noori mände edasi-tagasi ja karjusid kõva häälega „Elagu Eesti!”. Ma ütlesin siis, et metsas tuleb suu kinni ning kõrvad ja silmad lahti hoida. Lapsed aga vastu, et kus nad siis karjuvad. Koolis õpetaja ütleb, et ei tohi karjuda, minge karjuge metsas. Ja siis ma sain aru, et lastele tuleks luua karjumise kaitseala, kus nad võivad karjuda nii kõvasti, kui vähegi jaksavad. See oleks üks võimalik kaitseala variant. Ja ma mäletan üht meest, kes tahtis luua kohanimede kaitseala, et säilitada neid kohanimesid, mida keegi enam ei mäleta. Nii et kaitseala ei ole kindlasti ainult looduskaitseala, vaid ka kultuurikaitseala. Ja kaitseala ei ole mitte ainult meist väljas maailmas, vaid kaitsealad peavad olema ka meie endi sees.

Rea Raus: Ma tooks looduskaitsest kõneldes välja kaks mõtet, ühe isikliku ja ühe ühiskondliku. Ma arvan, et igale inimesele kuluks ära oma kaitseala, oma püha koht, ja ma loodan, et kõigil on kuskil selline koht olemas, kus mõtetes käia. See võib olla kas või istutatud kuusik, nagu on asjaolude tõttu minul. Ja mulle tundub, et ka seal kuusikus kujuneb ajapikku kaitseala. Aga lisaks võiksime mõelda administratiivsete piirjoontega kaitsealale – kas me saavutaksime ühiskondliku kokkuleppe siin Eestis, kus ürgset mõtet on võib-olla rohkem kui mujal, et taastada loodusele õigused seadusandluses? See ei ole ju võimatu, maoorid oma püstkodades tegid selle peaaegu ära. Me oleme e-riik ja peaksime sellega kiiremini hakkama saama. Võib-olla ei oleks siis ka looduskaitsjatel vaja mõne liigi saatuse pärast muretseda, kui selline kaitseala oleks Eestis igal pool.

Leelo Kukk: Minu jaoks seostub kaitseala samuti identiteediga. Kaitseala pole kindlasti ainult loodus, vaid ka inimene selle sees. Erinevalt ülejäänud maastikust siin Eestis oleks elurütm kaitsealal natuke teine, sest kaitsealal toimib inimene paremas harmoonias loodusega. Ühest seminariettekandest käis läbi mõte, et kui mainida Matsalut või Lahemaad, siis Eesti inimesed seostavad seda kohe looduskaitsega, aga mul on tunne, et ka kohalikud kogukonnad on kaitsealade pärast tugevamaks saanud. Nad on hakanud iseennast kaitseala kaudu identifitseerima. Mõnikord on nad alul ennast koondanud, et kaitseala vastu võidelda, aga igal juhul tunnetavad nad end mingi ühikuna. Ja isegi kui alguses on vastandutud, on üsna pea aru saadud, mis on kaitseala positiivsed küljed, ja siis pigem hoitakse seda. Ma näen kaitsealal loodust ja inimest väga koos.

Tiit Maran: „Inimese koosolemine ja kontakt looduskeskkonnaga – sellel on väga oluline roll kultuuri jaoks, sest kusagilt peab tulema mõistmine ja taju, et me ei ole ainult tehnoloogilised olendid.”

Teema, millega siit edasi minna, on looduskaitse mitmekesisus. Teie seisukohad ja arvamused sobitusid hästi kokku nagu mosaiigikivid, aga me teame ka seda, et lähenemine looduskaitsele võib olla väga erinev – kas instrumentaalne või rohkem ideedest ja veendumustest tulenev. Aleksei Lotman viitas oma seminariettekandes, et looduskaitsesüsteem võiks olla mitmekesisem, nii nagu meie looduski on mitmekesine. Tahan küsida teie arvamust looduskaitse mitmekesisuse, vaadete kattuvuse või erinevuse kohta. Milliseid võimalikke probleeme see põhjustab?
Leelo Kukk: Ilmselt oleme me kõik puutunud kokku sellega, kuidas riik muutub järjest õhemaks ja ka looduskaitse muutub riigi tasandil järjest killustatumaks. Eesti lähiümbruses on paljudes riikides kaitsealade haldajad ja valdajad ka vabatahtlikud ühendused. Ja kui rääkida looduskaitse mitmekesisusest administratiivses mõttes, siis see on üks suund, mille peale me peame hakkama Eestis rohkem mõtlema. Teistmoodi välja ei mängi ja praegu on ühiskonnas ka huvi ja tahtmist looduskaitses kaasa lüüa. Üks näide on meil juba olemas, nimelt enne 2006. aastat haldas Alam-Pedja looduskaitseala looduskaitseühing Kotkas ja tegi seda väga hästi.

Teine teema, mis looduskaitse mitmekesisusest rääkides meelde tuleb, on õiguslik ruum. Hästi on teada looduskaitseseadus ja ka säästva arengu seadus, mis annab aluse biosfääri kaitset puudutavatele küsimustele, aga vähem on kõneldud vääriselupaikadest, mis on ka üks osa looduskaitse mitmekesisusest. Minu meelest pole see võimalus kuigi hästi tööle hakanud, kuna eelmisel aastal oli vabatahtlik kaitsekohustus võetud eramaadel asuvate võimalike vääriselupaikade puhul ainult kümnel protsendil. Ma tahan öelda, et looduskaitse mitmekesisus on mitmetasandiline, eri seadustest lähtuv ning erinevate hoobadega, aga kõik need ei tööta praegu veel hästi.

Rea Raus: Tahaksin jätkata sellega, kuidas ja mismoodi metsi kaitsta. See on Eestis praegu väga kuum teema. Üks võimalus, mida oleme kaasamõtlejatega, näiteks Raul Rosenvaldi, Ahto Kaasiku ja ühisrahastusplatvormide inimestega, arutanud, oleks asutada ühistu, mis ostaks ära teatud osa Eesti metsadest, et neid kaitsta. Lisaks oleme vaaginud, kas sellistes metsades võiks toimuda mingi majandustegevus, ja jõudnud arusaamisele, et võiks küll, aga hoopis teistsugusel kujul, kui seda praegu mõistetakse. Siin poleks tegemist fikseeritud kaitsealaga, vaid mingite selliste printsiipide proovimisega, millest me oleme teoorias palju rääkinud, näiteks säästev metsandus. Palju on mõeldud selle üle, kuidas seda õigesti teha.

Hendrik Relve: Parafraseerides Goethet, kes on üks mu lemmikfilosoof: kui lähed Eestist kaugele, siis näed Eestit paremini kui siin olles. Kõige tähtsamad asjad on lihtsalt nii suured, et neid ei oska lähedalt märgata. Kui ma tulen Eestisse tagasi, siis tean emotsionaalselt, et see mitmekesisus on meil siin juba olemas. Seda pole vaja luua. Eesti maastik on ääretult mosaiikne ja suhteliselt heade proportsioonidega.

Metsateemaga seoses lähevad asjad keerulisemaks. Mul on hulk tuttavaid, kes on kirglikud metsakaitsjad ja kes pole nõus, et RMK nii palju metsa raiub. Aga kui ma siis küsin, et kuidas sul seal oma metsas ka lood on, siis inimene ütleb, et tegelikult peaks seal ikka midagi ette võtma. Temast saab hoobilt metsamajandaja ja tema sisemuses ei ole see üldse mingi vastuolu. Ja siis see suur metsavaidlus! Mina ei kuulu siin ühegi poole hulka. Pigem hõõrun käsi, sest näen, et diskuteeritakse, ja on ükskõik, kas inimene tahab kaitsta või raiuda, aga mets on tähelepanu keskmes, metsa üle käib tuline arutelu. Seni kuni metsa üle kõvasti vaieldakse, on kõik hästi.

Tiit Maran: Ma tuleksin mitmekesisuse küsimuse juurde Aleks Lotmani seminariettekande kaudu, kus sa ütlesid, et meil on palju järske piire ja oleks parem, kui oleksid sujuvamad üleminekud. Ma jäin mõtisklema, et miks see nii on. Põhjus on ehk selles, et looduskaitse toimib administratiivses süsteemis ja õigusruumis. Kui nüüd vaadata, kuidas administratiivses, poliitilises ja majandussüsteemis mõeldakse, siis tavaliselt on meil siin mingid kastid, olgu need andmebaaside kastid või juriidilised kastid, aga igal juhul mingid kastid. Ja kas pole nii, et see diskreetsus, mis on meil piiride kujul looduses, ei tulene suuresti ka mõttemudelitest, sest hajusad üleminekud neisse lihtsalt ei mahu.

Kui küsida, kuidas muuta loodushoidu mitmekesisemaks, on mul tohutu usk kohalikesse kogukondadesse. See tee saab olema raske, aga mulle väga meeldiks, kui kuskil oleksid inimesed, kes löövad käega, et kuradile see riigi süsteem, me teeme ise oma asja. Ma ei süüdista siin looduskaitses töötavaid inimesi, aga süsteem on lihtsalt jäik. Kui isetegemine järjest rohkem üles kerkiks, siis sellest võiks tekkida ka mitmekesisus. Ja Hendriku mõte, et ta hõõrub käsi, kui metsa üle vaieldakse, on isetegemise seisukohalt väga hea.

Aleksei Lotman: Kindlasti on oluline, et kodanikud võimalikult palju riigist sõltumatult ära teeksid, aga täpselt samamoodi on kodanikuaktiivsus see, et me nii-öelda hoiame riiki oma käes – see on meie riik. Peaksime nõudma, et see riik teeks riigina seda, mis on õige. Kui näiteks mure osooni pärast oleks piirdunud ainult tarbijakäitumisega, et me ei osta freoonidega deodorante, oleks osooniauk Antarktika kohal palju suurem, kui see on praegu. Kodanikud nõudsid, et riigid teeksid midagi, ja need sõlmisidki Montréali protokolli. Stratosfääri osoon on nüüdseks taastumas. Me peame kodanikena nõudma, et riik käituks mõistlikult. Ja need asjad täiendavad üksteist, need ei ole vastuolus.

Kaitsemeetmete mitmekesisuse juurde tulles meeldib mulle üks mittebinaarne mudel. Selle ühes nurgas on keeldudel ja piirangutel põhinev tööriistakast ja loodusreservaadid. Teises on kogu looduskasutuse suunamine mõistlikkuse poole, sest reservaadid on ikkagi väike osa maast ja ilma mõistliku üldise looduskasutuseta pole võimalik elurikkust säilitada. Kolmanda ja tegelikult täitsa eraldi nurga moodustavad aktiivsed looduskaitsemeetmed. Siia kuulub poollooduslike koosluste hooldamine, mis tugineb traditsioonilisele looduskasutusele, samuti meetmed keskkonna taastamiseks. Kogu looduskaitse paikneb selle kolmnurga sees ja igal pool tuleks arvestada võimalikult palju neid kolme mõttesuunda. Siis me suudame selle piisavalt mitmekesise süsteemiga ka elurikkust kaitsta.

Rea Raus: „Ma arvan, et igale inimesele kuluks ära oma kaitseala, oma püha koht, ja ma loodan, et kõigil on kuskil selline koht olemas, kus mõtetes käia.”

Siit edasi minnes tahaksin küsida, milline on mõistlik tasakaal eri lähenemiste vahel. Selles seminaris on pööratud palju tähelepanu pärandile ja looduskaitsele kui kultuurinähtusele ning mul isiklikult on selle üle väga hea meel. Aga kusagil peaks olema koht ka inimesest sõltumatule loodusele ja väärtustele, mis on justkui looduses eneses. Metsadebatis on näiteks ühtaegu kasutusel nii metsa kui ka kultuuriväärtust rõhutavad argumendid, aga ka puhtalt teaduslikud seisukohad, ja vahel näib, et ühisosa nende vahel on keeruline leida. Kuidas teile tundub, kui palju oleks looduskaitses õige pöörata tähelepanu kultuurile, kui palju teadusele ja kui palju loodusele enesele?
Aleksei Lotman: Sellele küsimusele ei ole universaalset vastust. On osalisi vastuseid ja osaliselt jäävad need paratamatult tuginema kõhutundele ja moraalsele kompassile, aga teatud asju on võimalik ka teaduslikult välja arvutada. Nii me saame üsna kindlalt väita, et Eestis ei ole viljakate kasvukohtade kuusikud piisavalt kaitstud, sest meil on tehtud väga soliidsetel alustel arvutused Eesti metsade kaitsevajaduse kohta. Teaduslik teadmine on väga oluline osa looduskaitse tööriistakastist. Aga kõik, mis sellest puudu jääb, tuleb täita, kasutades parimat intuitsiooni, mis meil asjatundjate ja kogemustega inimestena on.

Rea Raus: Peaksime siiski mõtlema, millised need mudelid ja mõõtmised tegelikult on. Kogu aeg tuleb välja uusi meetodeid, mis ütlevad, et eelmine oli vale. Kogu aeg kuuleme, et metoodika ei taga tulemust, mida me ootasime, või avastame üllatusega, et oleme teinud palju rohkem kahju, kui arvasime, sest arvutustes oli viga. Ainult arvutused looduskaitset kindlasti ei päästa. Ma toon siia juurde selle mõõtme, et tegelikult on üks lahendus ka meie pärandi ja kultuuri ajalukku vaatamine. See ei ole kiviaega tagasiminek, vaid põliste printsiipide tänapäevasesse konteksti tõstmine. Lisaks mõõdetavusele peaksime rääkima looduskaitse puhul senisest rohkem tunnetusest, sellest, mis oli vanasti kombeks, ja kasutama julgemalt ka selliseid „arvutusi”. Looduskaitse ei tohiks jääda ainult liikide loetelu või hektarite mõõtmise juurde. Looduskaitse on ka sügavamate väärtuste küsimus.

Tiit Maran: Kui looduskaitse pannakse paika seaduste või eeskirjadega, siis tekib alati küsimus, kuivõrd efektiivsed on need meetmed. Mis on väljaspool, on ikka ka peegeldus sellest, mis on meie vaimses maailmas, ja selles mõttes tuleks ma Rea Rausi ettekandes väljapakutud „ökoloogilise mina” mõiste juurde. Ökoloogiline mina oleks siin oskus näha teisi olendeid ja maailma inimese enda osana, ennast kogu maailma osana, kogu elava ühisosa tajumine ning sellest tulenev arusaamine, et keskkonna hävitamine on inimese enda hävitamine. Nii nagu Rea Raus seda selgitas, on sellise ökoloogilise mina mõiste lähtekohad Maurice Merleau-Ponty ja Arne Næssi filosoofias. Kui küsimuseks on tasakaalu saavutamine teiste eluvormidega, siis selle aluseks on võib-olla just ökoloogilise mina leidmine ja vaimne areng, mis hõlmaks suhtumist loodusesse, selle eetikat ja esteetikat.

Leelo Kukk: Samas on siiski väga hea, kui meil on looduskaitses mingid andmed, millest lähtuda. Aleks Lotman viitas, et metsakaitses on tehtud terviklik analüüs, aga mul on tunne, et seda on liiga vähe. Me peaksime vaatama Eestit tervikuna ka teistel teemadel, praegu teeme seda näiteks seoses linnujahiga. Regulatsioone ei peaks kehtestama üksikute kaitsealade kaupa. Kui küsimus on aga tasakaalu leidmises, siis arvestades seda, kui palju intensiivsemaks on läinud majandamine väljaspool kaitsealasid, ei tohiks kaitsealadel väärtuste kaitsel praegu tagasi astuda. Seal peaks piir kindlasti pidama. Kaitsealadest väljaspool tuleks muuta majandamist uuesti säästlikumaks, aga see tuleb eri poolte vahel kokku leppida. Siin on just see koht, kus see ökoloogiline mina saaks kaasa aidata. Nii arvud kui ka tunded peaksid looduskaitses koos käima, ilma ei saa me kuidagi.

[1] Seminari toimumist toetas Eesti Teadusagentuur (PUT1363).

Kaupo Kalda on armastanud alati loodust pildistada, aga droonide tulek mõni aasta tagasi lõi selle kire täie hooga uuesti lõkkele. Droonide pakutav 3D-liikumisruum annab maailma uut viisi kujutamiseks ja nägemiseks fotograafias enneolematud võimalused. Vaata lähemalt: kaupokalda.com