Kool kui institutsioon on inertne ja tema pea pöördub aeglaselt, see aga ei peaks takistama uute koolimajade ehitamise kõrval nõukaaegsete tüüpprojektide loominguliselt kasutamist.

Kooliruumi muutustest kirjutades on lihtne olla kriitiline, kuna probleeme on omajagu. Alustan aga hoopis „raskest” ülesandest ja kirjeldan positiivse näitena ühe kooli argipäeva – seda, kuidas ruumilistele probleemidele on leitud loovaid lahendusi. Milline näeb välja ühe gümnaasiumiõpilase koolipäev ühes Mustamäe koolis, mis tegutseb tüüpprojekti järgi 1970ndatel ehitatud koolimajas, kuid on millegi poolest ometi väga eriline?

Ühe koolimaja argipäev

Hommik (enne distantsõpet). Kooli tullakse kas rattaga või bussi pealt jala, autod peatuvad koolimajast paarisaja meetri kaugusel, et õpilased saaksid teha kooliukseni virgutava jalutuskäigu.

Esimene paaristund on kirjandus. Sissejuhatus toimub klassiruumis. Ülesandeks on kollektiivne lookirjutamine: paberid liiguvad käest kätte ja iga järgmine õpilane täiendab lugu, sealjuures peab igal lool olema mõte ja loogiline teemaarendus. Edasi liigutakse õue kiigeplatsile ja ühiselt valminud jutud loetakse ette.

Teine paaristund – seekord kunstitund – algab kunstiajaloo loenguga ja jätkub maalimisega koridoris (õpilased on ise üksteisele modellideks).

Kolmandaks on õuevahetund, mis kestab 45 minutit, selle sisse mahub ka lõunaoode. Vahetunnis saab kooli ümbruses jalutada, ronida seikluspargis, mängida jalgpalli või loopida korvi.

Neljandaks on inglise keel, kus antakse ülesandeks otsida koolimaja pealt stendidelt infot halloween’i ajaloo ja traditsioonide kohta ning seejärel naasta klassi ja teha leidudest ettekanne.

Viiendaks toimub õues kehalise kasvatuse tund, mis algab soojendusjooksu ja harjutustega, jätkub pesapalli ABCga ning lõpeb harjutusmängudega. Lisaks korraldab õpilaste ühendus Spordivaim päeva jooksul väiksematele klassidele aktiivseid vahetunde nt takistusradade ja eri mängudega.

Kirjeldatud tavapärane koolipäev Mustamäe 32. keskkoolis on tegelikult üsna eriline, sest see kätkeb mitmekesiseid ruumisuhteid, loomingulist lähenemist õppimisviisidele ja palju liikumist, mis on kõik omakorda tugevas kooskõlas nüüdisaegse õpikäsitusega. Uutesse koolidesse on need põhimõtted juba algusest peale sisse kirjutatud, aga eelmise põlvkonna koolides pole seda nii lihtne ellu viia – nende ruum on kavandatud hoopis teisel moel õppimiseks.

20. sajandi teisel poolel valminud tüüpkoolimajad sobisid hästi tolleaegse ühiskonnakorralduse ja modernistliku mõtteviisiga, kuid erinevad tublisti sellest, mida vajab praegune ühiskond.

Enamik Eesti lapsi õpib jätkuvalt nõukogude ajal ehitatud koolimajades ja neid ei saa kooliuuendusest kõrvale jätta. 20. sajandi teisel poolel valminud tüüpkoolimajad sobisid hästi tolleaegse ühiskonnakorralduse ja modernistliku mõtteviisiga, kuid erinevad tublisti sellest, mida vajab praegune ühiskond, aga ka nendes koolides on siiski võimalik uue õpikäsituse järgi õppida ja õpetada.

Paindlik ja pidevalt muutuv õppimine

Nüüdisajal, kui elu meie ümber ja õpikäsitus ühes sellega on põhjalikult muutunud, ei saa kõiki koole korraga maha lammutada ja uutega asendada. Küll aga on võimalik olemasolevaid ruume kohandada ning, mis kõige tähtsam, muuta mõtteviisi ja harjumusi. Ka jäigema ülesehitusega hoonetes saab aktiivselt õppida, kui vahetada näiteks päeva jooksul tihedamini keskkonda ja kasutada ruumi loominguliselt. Ruumi mõju õppimisele uurinud keskkonna- ja hariduspsühholoogid on leidnud, et õpperuumid ei peaks olema pelgalt ilusad ja valgusküllased, et lapsed paremini õpiksid, vaid veelgi olulisemad on ruumiline mitmekesisus ja valikuvõimalused.

Kiirelt muutuvas ühiskonnas on õppimine loomulik ja püsiv osa elust ning kool ei ole enam tööstusajastule omane „ettevalmistav” eluetapp, millele järgneb omandatud teadmiste rakendamine tööelus.

Kiirelt muutuvas ühiskonnas on õppimine loomulik ja püsiv osa elust ning kool ei ole enam tööstusajastule omane „ettevalmistav” eluetapp, millele järgneb omandatud teadmiste rakendamine tööelus. Või nagu veelgi varem, kui haridusele said pühenduda vaid vähesed väljavalitud ja koolid – eriti ülikoolid – olid muust elust eraldiseisvad „hariduse templid”. Eraldatus oli seejuures nii vaimne kui ka füüsiline – koolihooned moodustasid suletud süsteeme, sageli rõhutatult muust maailmast isoleeritud paikades. Samuti kasutati ajastule ja mõtteviisile iseloomulikke arhitektuuridetaile ja -võtteid (templiarhitektuurist laenatud sambaid ja ehisviile või modernismile iseloomulikku ratsionaalset plaanilahendust ja tehaslikku esteetikat). Nüüdismaailm eeldab teistsugust õppimist – pidevat, paindlikku ja avatut. Seega on loomulik, et õppimine toimub lapse-east alates elulähedases keskkonnas. Kuna nii teadus, tehnoloogia kui ka elu ise muutuvad järjest kiirenevas tempos, on kooli ülesanne eelkõige õpetada õppima, et edaspidises elus kiirelt vananevate teadmistega mitte jänni jääda. 

Õppimine on olemuslikult seotud muutumise ja arenguga, ent kool on üks inertseimaid ühiskondlikke institutsioone. Kooli ülesanne on valmistada praeguseid õppijaid ette veel teadmata tulevikuks, kuid samal ajal leiame koolidest sageli eest eelmise põlvkonna töökorralduse ja ruumisuhted: fikseeritud pikkusega tunnid, jäigad klassiruumid, frontaalõpe, vähe varieeruv mööblikasutus, vähene loomingulisus kooliruumide rakendamisel, vähene liikumine, õuesõppe puudumine. Sellele vastuolule on viidanud ka briti haridusuurija ja -edendaja Ken Robinson, kelle 2006. aastal peetud provokatiivse pealkirjaga ettekanne „Do Schools Kill Creativity?” („Kas koolid tapavad loovuse?”) on läbi aegade vaadatuim loeng TEDi sarjas (praeguse seisuga üle 70 miljoni vaatamise). Robinson on toonud oma esinemistes välja põhimõtted, millele kool peaks vastama: mitmekesisus nii õpetatavas kui ka õppimisviisides, huvi tekitamine õppimise vastu ja loovuse äratamine. Kõik selle saab edukalt ka ruumi üle kanda: koolikeskkond olgu mitmekesine, paindlik, loovat kasutust võimaldav ja ärgitav. 

Õppijakeskne kooliruum peab toetama õpilase arenemist iseseisvaks ja aktiivseks õppijaks, aitama hoida kooli vaimsust ning koolipere traditsioone. Koolikeskkonna projekteerimine nõuab terviklikku visiooni nii tellijalt kui ka arhitektilt.

Kool ühendab kogukonda

Eesti Arhitektide Liidu välja antud trükis „Muutuv kooliruum” (2019), mis valmis koostöös Tartu Ülikooli liikumislabori ning haridusministeeriumiga, soovib tuua koolikeskkonda muutusi, tutvustades koolipidajatele uusi võimalusi paindlikuma kooliruumi loomiseks ja selgitades arhitektidele muutunud õpikäsituse olemust. Haridusreform on jõudnud faasi, kus hakkab nähtavalt muutuma koolide füüsiline taristu. Reformi üks eesmärk on olnud koolivõrgu optimeerimine, viies selle vastavusse inimeste tegeliku paiknemise, rahvastikuprognooside ja ka haldusreformiga ning tagades sealjuures kõikjal üle riigi võrdsed võimalused kvaliteetse hariduse omandamiseks. Paljudes väiksemates kohtades tähendab see kokkutõmbamist ja isegi koolide sulgemist, suuremates keskustes aga uute koolimajade ehitamist. Kõige tavapärasem muutus on, et väiksemate vallakeskuste keskkoolidest saavad põhikoolid või põhikoolidest algkoolid. Päris väikeste koolide sulgemislaine on nüüdseks juba suuresti läbi saanud.

Hea koolitee puhul on arvestatud igas vanuses liikujate ja kõigi liikumisviisidega, olgu selleks jalgratas, tõukeratas, rula või ühissõiduk, vähemal määral ka auto.

Regionaalpoliitiliselt muutuvad üha tähtsamaks koolihoone asukoht ja hea ligipääsetavus. Riigigümnaasiumid teenindavad kogu maakonda, seega on mõistlik rajada need linnakeskusesse ja/või ühistranspordisõlmede lähedale, põhikoolid peaksid seevastu paiknema pigem elukvartalites, kodude lähedal, et toetada väiksemate laste iseseisvumist, vähendada autosõltuvust ja siduda kogukondi. Nüüdisaegne kool on kogukonna süda, väikelinna keskuses olev kool elavdab sealset linnaruumi, toob kokku inimesi ja pakub sündmusi. Kogukonnale avatud koolis toimuvad huviringid, kontserdid ja klubitegevus ka pärast päevase õppetöö lõppemist.

Samas ei ole koolile sobiva koha leidmine alati sugugi lihtne, näiteks oli üsna keeruline praegu ehituses oleva Paide riigigümnaasiumi saamislugu. Haridusministeeriumil oli esialgu plaan paigutada kool linna servas asuva tühjaks jäänud kutsekooli ruumidesse, mis oli puhtalt halduslikus mõttes loogiline otsus, ent see nõukogudeaegne „riiulsüsteemis” koolimaja ei oleks kuidagi suutnud toetada muutunud õpikäsitust ja tänapäevaseid ootusi kooliruumile, samuti ei anna linna serva jääv kool midagi juurde hääbuvale linnakeskusele, kuhu on hädasti vaja elu ja inimesi. Pikkade läbirääkimiste tulemusel, kus selgitustööd aitas teha ka arhitektide liit, tegid riigi ja linna esindajad lõpuks siiski õige otsuse tuua kool vanasse väärikasse Posti tänava koolimajja, mis on juba pikalt tühjalt seisnud, ja lisada sinna arhitektuurivõistlusega juurdeehituse. Uue elegantse arhitektuurilahenduse autorid on Salto arhitektid. Usun, et sellest otsusest on võitnud palju nii õpilased-õpetajad kui ka linnaelanikud.

Kool ei alga välisuksest, vaid juba selle ümbrusest. Veelgi enam, ka koolitee on osa igapäevasest informaalsest õppimisest. Hea koolitee puhul on arvestatud igas vanuses liikujate ja kõigi liikumisviisidega, olgu selleks jalgratas, tõukeratas, rula või ühissõiduk, vähemal määral ka auto. Rattaga kooli tulek juhatab päeva hästi sisse, äratades üles nii keha kui ka vaimu. Kohale jõudes peab saama liikumisvahendi mugavalt ja turvaliselt kooli juurde jätta. Sellise ruumikorralduse puhul võib ennustada ratturite arvu kiiret kasvu. Näiteks võiks tuua Randvere põhikooli või Raatuse kooli Tartus, kus kooli ees olev suur katusega rattaparkla on alati täis, kui kool on avatud. Selliseid koole on muidugi üle Eesti palju, aga ehk tasuks mõelda tervislike liikumisviiside soodustamisele ka seal – näiteks Tallinna kesklinna koolides –, kus pole seni veel rattaparklate rajamiseks suuri pingutusi tehtud. Rahvusvaheliselt tuntud linnaplaneerija, liikumise 8 80 Cities algataja Gil Penalosa on öelnud väga lihtsalt, et keskkond, mis sobib 8-aastasele ja 80-aastasele, sobib suurepäraselt ka kõigile teistele. Planeerimisest sõltub palju, kuid igaüks saab ka ise üsna palju oma otsuste ja valikutega mõjutada, millises linnaruumis ta soovib elada, kui turvaline ja elamisväärne see on – kas kiire, distantseeritud ja auto nägu või pisut aeglasem, vahetu ja inimlikke kontakte soodustav. Kui laps saab käia iseseisvalt koolis alates esimesest klassist, on tegemist hea linna ja elukeskkonnaga.

Sotsiaalne õpikoda

Õppimine on suuresti sotsiaalne tegevus ja märkimisväärne osa haridusest omandatakse informaalsel teel, argitegevuste ja suhtluse kaudu. Koolikeskkond peaks toetama inimestevahelist läbikäimist – oskust leida ühist keelt, arutleda või osaleda diskussioonides nii eakaaslaste, endast vanemate või nooremate õpilaste kui ka õpetajate ja lapsevanematega. Üksnes individuaalsetele saavutustele rajatud haridussüsteem ei aita kuigivõrd kaasa ühiskonna sidumisele. 

Koolikeskkond peaks toetama inimestevahelist läbikäimist – oskust leida ühist keelt, arutleda või osaleda diskussioonides nii eakaaslaste, endast vanemate või nooremate õpilaste kui ka õpetajate ja lapsevanematega.

Kool on õpilastele esmane kogukond, kus õpitakse teisi tundma, nendega suhtlema, saadakse grupikäitumise kogemusi. Hea kooliruum võimaldab suhtlemist, tekitab ühtekuuluvustunnet ja pakub sotsiaalset vaheldust. Suhtlemist ja kuuluvustunnet soosib koolimaja süda – kohtumispaik, kuhu suubuvad ja kust hargnevad ülejäänud ruumid. Koolis saab valida, kus ja kuidas tööd teha. Meeskonnatöö jaoks peab saama mööblit ringi tõsta, ühiskonnaõpetuse arutelusid võib pidada ka aatriumi trepil, kirjandustunniks valmistumisel on aga vaja vaiksemaid lugemisnurki. Järjest enam kasutatakse nutiseadmeid, mis võimaldavad töökohta vabalt valida, ja valik ei lähtu enam tööriista asukohast, vaid töö iseloomust.

Tavapärased klassiruumid esialgu veel ei kao. Muutunud on aga nende sisustus – lauad-toolid on lihtsalt ümber paigutatavad ja klassidevahelisi seinu saab liigutada, et tunde oleks võimalik pidada eri viisidel. Aktiivõppe kõrval on aga vaja pöörata enam tähelepanu rahustavatele ja süvenemist toetavatele ruumidele. Süvenemisruum olgu vaikne, naturaalsete materjalide ja loomuliku valgusega. Vähem tähtis pole ka see, missugune vaade avaneb õpperuumide akendest. Keskkonnapsühholoog Grete Arro sõnul[1] on ajutegevuse normaalseks toimimiseks vajalik looduse lähedus. Keskendumist segavate stiimulite pidev mahasurumine väsitab meid ja on tõestatud, et loodus oma loomulikul kujul aitab ajul kõige paremini taastuda.

Üha rohkem hakatakse pöörama tähelepanu ka õuesõppele. Arro mõtetega jätkates: uuringutega on välja selgitatud, et inimesed, kes liiguvad rohkem looduses ja mõtestavad seda oma kogemuse kaudu, kalduvad eelistama väiksemat isiklikku tulu ja leidma probleemidele lahendusi, mis toetavad kogukonda ja selle säilimist. Sooviksin laiendada looduse kontseptsiooni kogu elukeskkonnale – ka linn on lõpuks looduse osa ja linnaruumis liikudes on palju õppida. Niisiis ei peaks õuesõpe tähendama õue tõstetud klassiruumi, vaid aktiivset liikumist ning oskuslikult kasutusele võetud mitmekesist keskkonda, mida vahetult kogeda ja millest õppida.

Kui tulla tagasi arhitektuuri juurde, siis tasub mõelda ka sellele, et kaunis ja meeldejääv arhitektuur on osa kooli identiteedist. Meie kogemused ja enesemääratlus on seotud kindlate kohtade ja ruumidega. Koolis viibitakse pikki päevi ja see keskkond peab aitama kaasa sidemete tekkimisele ning sobima väga erinevatele isiksustele. Kooliruum aasb osaks igaühest, kes seal õpib.

[1] Arro, G. 2019. Miks me vajame loodust linnas? – Lõpetamata linn. Tallinna rohevõrgustikud, lk 18–19.

Katrin Koov on arhitekt ja õppejõud. Kaasautor Narva kolledži, Pärnu kesklinna koolide võimla ja Randvere kooli maastikuarhitektuuri kavandamisel. Õpetab inimese ja teda ümbritseva ruumi suhteid EKA arhitektuuriteaduskonnas, Arhitektuurikoolis ja Tallinna reaalkoolis.