Sel kevadel kirjandusauhinnaga Esimene Samm tunnustatud Lauri Leet on jõudnud esimese luulekoguni. Tema esikkogu „Zen, vihmapuu ja punane ämber” täidab enam või vähem lootusi, mida seniavaldatud üksikute luuletuste tõttu hellitasin.

Kummati ei anna see luulekogu end kergesti kätte – märgata võib mitut mõtteliini ja meeleolu. Tervik küll on, kuid suhteliselt haraline. Üldiselt ei maksa seda etteheitena võtta, eriti esimese raamatu puhul. Küllap on suuremad palangud ees ning seniloetu lubab autori loomelaadi kohta juba mõningaid tähelepanekuid teha. Avaluuletus „See peab soe olema” (lk 6) jääb hajusaks, gradatsioon on, kuid autor jätab kõige olulisema, „selle”, lugejale mõistatada.

Märgatav osa luuletustest tegeleb nimetamise raske kunstiga. Tähendusi luuakse ja tühistatakse, mäng mina ümber keerleb üsna hoogsalt, kuigi vinti päriselt peale ei saagi. „Kes ma olen?” (lk 7) pakub enesemääratluseks mitmeid võimalusi, kehtestades need kõik lõpuks omnipotentsena. Sedavõrd ehedam tundub „Mina tahan nii vähe, et seda…” (lk 13), milles luulemina ütleb, et „võin luuletada / ning leiutada, võin laulda”, ega kipu seda ümber lükkama. Mitmed luuletused („Abstraktsioonid” lk 10, „Ma olen…” lk 11) küsivad mõtestatud olemise kohta, kuid ühest valemit välja ei paku, jättes tõlgendusruumi küllaltki vabaks. Samasse ritta paigutub toreda kõmiseva kujundiga „Suur trumm ja zen” (lk 21), parim, mille sellest kogust leidsin: „Ma olen suur trumm ja / minu pulgad on / minu luuletused.” Ja nagu avara elutunnetuse puhul ikka, on piiriks ainult universum ise, „minu universum” („Mina tahan nii vähe, et seda…”).

Autorit näikse vaevavat mingi tõekuulutamise vajadus („Neeger koputab ja räägib” lk 25), kuid võib-olla on seegi üks enesekehtestamise vorme või viis, kuidas teha vägitegusid. Olgu see siis Gordioni sõlme raiumine („Sond aeti makku” lk 32) või leso tegemine („Leso” lk 68). Veidi on ka sõnastuslikku kohmakust ja noore autori ürgamist („Pea all joogipudel või telliskivi” lk 24, „Käsist jalust” lk 55, „Võtukas” lk 56, „Jõle hale” lk 57), kuid sellel pikemalt ei peatuks.

Selgelt on tuntav autori sümpaatia Idamaade vastu. Üks ehedamaid luuletusi on „Jaapani keiser. 1945” (lk 23), kus küsitakse traditsiooni muutmise, allutamise ja invasiooni kohta valusaid küsimusi. Rida „keisri ülemteener nutab uksel” jääb kauaks kummitama. Oriendiihalusega meenutab Lauri Leet Mathurat, toonilt ja teemadeltki veidi, kuid on rahutum, rabelevam, ei ole veel mathuralikku kirgastumist ja intensiivsust saavutanud. Ääripidi meenub veel üks erakkondlane – Kalju Kruusa. Leet moraliseerib siiski tunduvalt rohkem ja paksemate värvidega, pöörast keelelist uperpalli ei kasuta, kavalust ei näita. Tema luuletused on siirad ja vahel veidi naiivsedki. Näiteks „Kõik mahub madalaks” (lk 34) – sedalaadi vahetus ei ole kunagi negatiivse märgiga, lahtise südamega kirjutatud luule teeb ilmselt küünikugi relvituks. Veidi ettevaatlikuks muudab see, kui autor räägib roiskumisest ja eksistentsiaalse verega elu lätetelt puhta õhu ammutamisest („Pinnakoomas” lk 47). Sellist radikaalsust ootaks pigem kahekümnekolmeselt, mitte kolmekümnekaheselt. Aga võib-olla on Leedi moraalne närv korraks üle võlli käinud ning ta lihtsalt ei saa ütlemata jätta, mida ta maailmast sel hetkel arvab. Niinimetatud moraaliluuletustest tõstaksin esile „Hõljuvad humanitaarid” (lk 51), mis võtab tabavalt kokku kaasaja meeleolud, minemata jõhkraks või ülevoolavaks. Sõnastus on täpne ja jahe: „Hõljuvad humanitaarid / aetakse katlasse, / pressitakse mahlaks. // Arvamusliidrid kardavad / olla tugevast terasest. /-–|/ Puhas betoon. // Valatud kellegi / teise poolt.”

Vaheldumisi mõtiskluste ja näpuviibutustega kohtab õnnestunud impressioone, nagu „Märjad märkmed” (lk 22), „Igavene august” (lk 69), „Juba ma hakkan alla jääma” (lk 39), „Puudutame äärt” (lk 64), „Hukkunud alpinisti hotell” (lk 62), „Hingevalvur” (lk 33). Viimast tsiteeriksin kui üht paremini õnnestunud luuletust: „Õhtul istume, / vaimunahk vastu / vaimunahka, ning sakutame / väsimusel turjast. Viimased / sõnad laua ümber nagu mõranev / klaas. Hinged välja väänatud ning / laiali laotatud hämaras taluköögis.”

Katkendis kujutatu on Leetile iseloomulik „vaimunaha sikutamine”, kuigi selles konkreetses luuletuses on tegu hoopiski argise ülendamisega, mitte imperialismi kujutamise/nahutamise või elu mõtte järele küsimisega. Sellist ülendamist on veelgi, näiteks luuletustes „Päris jõgi” (lk 65), „Punane ämber” (lk 67), „Kõvasti ajab jooma” (lk 50), „Teine tekk” (lk 53), ning see tuleb Leetil hästi välja.

Kokkuvõtteks pakub Lauri Leet värsket, kohati üllatavat ja üsnagi huvitavat lugemist ning paneb ootama järgmisi kõminaid tema luuletrummist.

Lauri Leet. „Zen, vihmapuu ja punane ämber”. Elusamus, 2013.