Septembrist on Tallinnas ARSi kunstilinnakus avatud meie lähiregiooni mõistes ainulaadne interaktiivne videomängude muuseum LVLup!.

LVLup! asutajad Andrejs Rusinovskis ja Camille Laurelli. Foto: Aleksander Kelpman

Keskuses saab tutvuda mängukonsoolide ajalooga ja panna käed külge erinevatele legendaarsetele mängudele. Muuseumikeskuse rajamise taga seisavad Camille Laurelli ja Andrejs Rusinovskis. Küsisime ühe asutaja Camille’i käest, kuidas tekkis idee keskuse rajamiseks.

Kuidas ja millal tekkis idee videomängude muuseumist? Kui kaua läks aega, et mõte teoks saaks?

See oli pikk teekond. Ma olen elanud kunstnikuna Tallinnas viimased kolm aastat ja olen aktiivne eri asjade kollektsionäär, mistõttu triivin tihti kasutatud asjade poodides. Ühel sellisel käigul leidsin nõukaaegse tootja Elektronika mängu ja kella ning hakkasin uurima, milliseid mängukonsoole toodeti Ida-Euroopas ja Venemaal. Peagi sai mulle selgeks, et enamik lääne mängudest polnud siinmail kättesaadavad. Vaid mõned konkreetsed konsoolid nagu Dendy, mida toodeti Venemaal, olid populaarsed, kuid mujal läänes tundmatud suurused. Dendy oli mittametlik Jaapani 8-bitise Nintendo Famicomi kloon. Nii nagu mina mängisin Super Mariot Nintendo peal, mängisid eestlased sama mängu Dendy’l, mistõttu vene piraatkonsoolid siiski lõid teatava kollektiivse transnatsionaalse mängumälu. Kuigi kahjuks Dendy on videomängude ametlikus ajaloos jäänud vaiba alla.

2016. aastal kureerisin ma koos Nicolas Audureau’ga näituse „Infinite Lives” Tallinna Kunstihoones, mis fokusseeris liit- ehk augmenteeritud reaalsusele. Kuid mul oli mõttes ka näitusele jätk, mis keskenduks vaid videomängudele. Pärast osalemist Tedx projektis Tallinna vanglas kutsus Siim Preiman mind oma kaubikusse tegema mobiilset videomängumuuseumit, millega oleme reisinud siin-seal siiamaani. Lõpuks saigi Kunstihoone näituse mõtteline järg avatud kümneks päevaks hoopis Rahvusarhiivi galeriis. Näitus oli lahendatud elutoana, kus sai mängida, lisaks aitasid EKA graafilise disaini tudengid kujundada näitusematerjalid, mis koosnesid inimeste mälestustest seoses mängudega 70ndatest kuni 90ndateni. Näituse raames kohtasin ma Andrejs Rusinovskis’t ja arutasime, et permanentsel muuseumil oleks jumet. Juba järgmisel päeval kirjutas ta projekti nimega LVLup!, mõningase maauurimise järel saime ruumid ARSi majja ja paari kuu pärast tegimegi uksed lahti.

Muuseum täies hiilguses. Foto: Aleksander Kelpman

Kuidas te leiate tehnikat muuseumile?

Paljutki on meie endi kollektsioonist Andrejs’iga, samuti oleme saanud hulgaliselt annetusi. Meil käib koostöö ka elektroonikat vahendava kauplusega Komisjonikaup. Abikäe on ulatanud prantsuse organisatsioon MO5.com, mis tegeleb alates 1996. aastast Euroopa elektroonilise pärandi säilitamisega.

Kas sa ei arva, et noorem põlvkond peab vanu mänge igavaks või kui mitte, mida saavad nad muuseumist õppida? On LVLup! suunatud pigem vanemale põlvele?

Muuseum töötabki nii nostalgial kui avastamisel. Vanade mängude raskusastmed olid disainitud, et frustreerida. Mängija eesmärk oli purustada kõrgeim skoor nagu näiteks pinball’is. Mõnes mõttes on kaasaegsete mängude ajalugu sellest frustratsioonist välja kasvanud. Muuseumi idee ei ole vaid mängimises vaid, et eksperimenteerida erinevate mängude toimimismehhanismidega, vaatepunktidega ja praktikatega. Mängude loogika õpetab ka oma vigadest õppima.

Üha enam on viimasel kümnel aastal mängudes näha ka vintage-graafika taaselustamist, nagu näiteks Super Meat Boy, Limbo, Undertale, Minecraft või platvormimängud, mida arendatakse teatava vanakooli tundlikkusega. Muuseumis saab ka näha, kuidas konsoolid on ajas oma kujult ja mugavuselt ning mängud toimimisloogika koha pealt arenenud.

Mänge, mille vahel valida, on hulgaliselt. Foto: Aleksander Tsapov

Kuhu sa tahaks näha muuseumit kahe aasta perspektiivis liikumas?

Videomänge võiks hakata käsitlema võrdsena teiste meediumite nagu kino, kirjanduse või miks mitte kokakunstiga. Kõigepealt vaatame, mida järgmine aasta toob.

Kui lihtne on sellist kohta üleval pidada, praegu tegutsete eelkõige omade jõududega.

Hiljuti saime toetust Kultuurkapitalist, et kutsuda siiditrükiga tegelev prantsuse kunstnik Jeremie Cortial meile residentuuri. Aga otsime toetust ka välismaalt. Sponsorid ja metseenid oleks muidugi suureks abiks.

Eestis vist pole terviklikku mänguarenduse ökosüsteemi, kas LVLup! võiks olla üks lüli mänguloomes kui ajaloo- ja uurimiskeskus?

Ma pole väga kursis mängutööstusega Eestis, aga ma olen näinud väga häid kohalikke mänge. Näiteks Limestone Games’i „Aeon Must Die” või ZA/UM’i „Disco Elysium”. Hiljuti avastasin suurepärase IOS ja Android platvormide mängu „MOW 2P”, mille arendajaks Pan Feng. Meie muuseum võiks olla videomängude arendamisega seonduvate ürituste esitluspaigaks, oleme avatud pakkumistele. Samuti arendame koostööd Eesti Kunstiakadeemiaga.

Mis on suurim väljakutse sellise koha haldamisel?

Kuna ekraane/televiisoreid ja konsoole on palju siis juba igapäevane aparaatide sisse- ja väljalülitamine ja õige nupu leidmine on paras töö. Teiseks jookseme võidu aja ja kulumisega, sest paljud nendest masinatest annavad lähiaastatel otsad, sest komponendid oksüdeeruvad, kondensaatorid vananevad jne. Tulge mängima enne kui hilja pole!

Kuidas senine tagasiside muuseumile on olnud?

Senini on tagasiside olnud positiivne, inimesed on olnud külastades entusiastlikud. Praeguseni pole väga palju välismaalasi meile veel sattunud, aga küll leiavad nemadki tee kui turismiinfosse ja mujale info ülesse saab ning sõna levib.

Vaata lisaks muuseumi kodulehte.