Eelmise majanduskriisi märksõnaks olnud kasinuse asemel prindivad keskpangad uue kriisi hirmus hoopis raha juurde. See on lugu sellest, kuidas kasinusest sai lühikeseks ajaks majanduspoliitika nurgakivi ning miks riigid on eelistamas praegu risti vastupidist lähenemist.

Andreas Palm. Foto: erakogu

Majanduspoliitika ja majanduskriis

Majanduskriisides on riikide majanduspoliitika peamine prioriteet majandus rööpasse saada ehk saavutada taas majanduskasv. Selleks on enampakkumisel kaks vastandlikku meedet. Esimene neist väidab, et riik peaks heal ajal püksirihma pingutades säästma ja kriisi ajal, kui erasektori tegevus on jahtunud, majandust raha sellesse paiskamise kaudu aktiivselt stimuleerima. Teooria ütleb, et kuivõrd majandus opereerib kriisi ajal enda täisjõudlusest madalamal tasemel (tööpuudus on normaalsest kõrgem), aitab avaliku sektori panus majandust eratarbimise kasvu kaudu elavdada ja iga riigi kulutatud euro arvelt tekib majandusse raha juurde rohkem kui euro eest („fiskaalkordaja” on suurem kui üks). Selle loogika järgi on võlga võtta hea mõte, sest tagasi peab maksma vähem, kui kasu saadi. Mitmed akadeemilised uurimused on jõudnud empiirilise analüüsi kaudu järelduseni, et fiskaalkordajad on tõesti just kriiside ajal suuremad kui üks.

Teine valik majanduspoliitika menüüs on kasinuspoliitika, mille eesmärk on vähendada riigieelarve defitsiiti ning peatada riigivõla kasv. Eesmärgi täitmiseks tõmmatakse kas kärbete arvelt kulusid koomale või tõstetakse makse, et tulusid suurendada. „Paisuva kasinuse” (expansionary austerity) pooldajad väidavad lisaks, et kasinusmeetmetega on võimalik kutsuda esile majanduskasvu. Loogika ütleb, et kui valitsus on juba kogunud endale võlga ning kulutab viisil, mis on pikas plaanis jätkusuutmatu, siis on selge, et mingil hetkel peavad tulema kärped. Muul juhul saab investorite kannatus otsa, laen läheb kallimaks ja see toob lumepalliefektina kaasa laenukoorma suurenemise, päädides lõpuks paratamatult kasinusega.

Kasinuse pooldajad väidavad, et nii eratarbijad, ettevõtted kui ka investorid võtavad oma otsuste tegemisel antud võimalust arvesse ning on tulevikus terendavate kärbete või maksutõusude ootuses kulutuste tegemisel ettevaatlikumad. Kui valitsus saadab kas kärbete või maksutõusu kaudu välja signaali olla vastutustundlik, siis nii eratarbijad kui ka investeerijad eeldavad, et olukord on kontrolli all ning investeeringud ja kulutused võib kohe ära teha. Eratarbimise ja investeeringute tõus enam kui korvab sel moel valitsuse panuse languse ning kasinus toob kaasa majanduskasvu.

Kasinusvooru kronoloogia

Kasinust on harrastatud varemgi, aga eriti kuumaks läks debatt 2008. aastal alanud finantskriisi ja sellele Euroopas järgnenud suveräänse võlakriisi ehk riigivõla kiire ja kontrollimatu paisumise aegu. Kriisi hakul viljelesid riigid standardset stimuleerivat majanduspoliitikat ja nende eelarvedefitsiidid kasvasid. 2009. aasta septembris lubasid G-20 riikide juhid esiteks jätkata majanduse taastumiseni tugevate turgutavate meetmetega ning teiseks vältida enneaegset rahasüstide lõpetamist.

Kui esimesena oleks võlakriisi langenud näiteks Iirimaa, oleks eurotsooni kriisi käsitlus ja pakutud lahendused olnud hoopis teistsugused kui riigifinantside raporteerimisel valetanud ja sellega „pärispatu” sooritanud Kreeka puhul.

Ometi toimus juba 2010. aasta juunis Toronto G-20 kohtumisel kannapööre, kus ühispöördumises rõhutati fiskaalse jätkusuutlikkuse olulisust ning lubati 2016. aastaks riigivõla suhe SKTga stabiliseerida või seda alandada. Sellele järgnesid kasinusmeetmed kõigis suurtes riikides. Alanud oli ka Kreeka võlakriis, mida kasinuse kõige häälekam kriitik, Nobeli auhinna laureaadist majandusteadlane Paul Krugman on nimetanud „katastroofiks, mida kasinlased (austerian) olid algusest peale oodanud”. Ka üle kümne aasta Euroopa Komisjonis liidu majanduspoliitika elluviimist juhtinud Marco Buti on väitnud, et kui esimesena oleks võlakriisi langenud näiteks Iirimaa, oleks eurotsooni kriisi käsitlus ja pakutud lahendused olnud hoopis teistsugused kui riigifinantside raporteerimisel valetanud ja sellega „pärispatu” sooritanud Kreeka puhul.

Majandusteadlaste kuum kartul

Eurotsooni kriisi tuules kasinuspoliitika kasutusele võtmine põhines kahel mõjukal majandusuuringul. Esiteks olid Alberto Alesina ning Silvia Ardagna Harvardist statistiliselt näidanud, kuidas kasinus võib olla paisuv, ning Carmen M. Reinhart ja Kenneth S. Rogoff väitnud, et kui riigivõlg moodustab 90% SKTst, siis majanduskasv peatub[4]. Kui töötatakse järeldustega, et kriisiabiks ei saa laenukoormat suurendada, sest nii ületatakse punane võlajoon ja majandus kukub kokku, ning püksivöö pingutamine võib samal ajal majanduse tõusma lükata, ei tundu kasinus suures plaanis halb idee ning sümboliseerib win-win-olukorda.

Ometi tulistati nimetatud uuringud kriisi järel auguliseks. Rahvusvaheline Valuutafond heitis Alesinale ja Ardagnale muu hulgas ette ebatäpsust, sest autorid omistasid kasinusele positiivseid efekte, mille tõid kaasa hoopis teised majandusjõud, nagu valuutaväärtuse muutus. Massachusettsi Amhersti ülikooli majandusteadlased leidsid Reinharti ja Rogoffi tööst tõsiseid arvutusvigu, mis autorite järeldused ümber lükkasid. Tugev kriitika ning ajalooliselt väga aeglane kriisijärgne majanduskasvu taastumine lubas Krugmanil 2015. aastal võidutrummi taguda. Ta kirjutas: „Majandusajaloos on haruldane, kui eriarvamused nii üheselt lahendatakse. Kasinusideoloogia, mis domineeris eliitide mõtlemises viis aastat tagasi, on sellisel määral põrmustatud, et pea keegi seda enam ei usu.”

Kasinusprogrammid võivad olla rikastes riikides siiski majanduskasvu soodustavad, ent seda ainult juhul, kui kasinus tuleb valitsuse kärbitud kulude arvelt, mitte maksutõusudest.

Ometi ilmus möödunud aastal raamat, mis natuke rehabiliteeris tule alla langenud kasinusteooriat. Alesina ja majandusteadlased mainekast Bocconi ülikoolist järeldasid ajalooliste andmete baasil, et kasinusprogrammid võivad olla rikastes riikides siiski majanduskasvu soodustavad, ent seda ainult juhul, kui kasinus tuleb valitsuse kärbitud kulude arvelt, mitte maksutõusudest. Viimasel juhul näitavad andmed, et meetmete efekt on tõesti kriisi võimendav. Autorite hinnangul on kasinusel kõige positiivsem mõju siis, kui kärbitakse pikaajalisi sotsiaalkulutusi, näiteks pensioneid või tervishoiuga seotud väljaminekuid. Kuivõrd vananevas ühiskonnas on sotsiaalkulutustel omadus demograafilise paratamatuse tõttu kasvada, annab nende kärpimine nii eratarbimisele, ettevõtetele kui ka investoritele kõige selgema ja pikemaajalise signaali seoses valitsuse rahandusliku vastutustundlikkusega ja julgustab neid seega kulutama, kuivõrd tulevikus pole maksutõuse oodata.[1]

Sotsiaalkulutuste kärpimine annab nii eratarbimisele, ettevõtetele kui ka investoritele kõige selgema ning pikemaajalise signaali seoses valitsuse rahandusliku vastutustundlikkusega ja julgustab neid seega kulutama.

Nimetatud raamat on oluline panus majandusteadusesse ja selle järeldustele pole tugevat kriitikat ilmunud. Samas on oluline aru saada, mida autorid ütlevad. Nad väidavad, et kui riik on sattunud olukorda, kus võlakoorem on muutunud jätkusuutmatuks, siis kasinusmeetmed on paratamatud ning kasinust on palju mõistlikum praktiseerida vähendatud kulude kui suurenenud maksutulude arvelt. Nagu autorid ka ise rõhutavad, ei keskendu raamat sellele, kas kasinus on majanduskasvule kokkuvõttes parem kui stimuleerimine, ega vihja kuidagi, kes on kasinuse puhul tõelised kaotajad.

Keda majandus teenib?

See viib probleemini, miks majandusteaduse pinnalt on keeruline sisulisi poliitotsuseid teha. Isegi kui kasinuspoliitika pole makromajanduse seisukohalt katastroofiline, nagu Alesina jt väidavad, haavab see ühiskonnagruppe erinevalt. Rahvusvahelise Valuutafondi majandusteadlased on leidnud, et kasinuspoliitika on ajalooliselt lühikeses ja keskpikas perspektiivis suurendanud ebavõrdsust ning pikaajalist tööpuudust. Viimasega haakuvalt tuuakse omakorda välja tööpuuduse seos sissetulekute languse, halveneva tervise ning töötute peredes kasvavate laste kehvema akadeemilise soorituse ning hilisema sissetulekute potentsiaali vähenemisega. OECD on leidnud, et ebavõrdsus on tugevasti seotud majanduskasvu aeglustumisega ja seda põhjustab peamiselt vaesest keskkonnast pärit laste sotsiaalse mobiilsuse vähenemine ning oskuste arengu langus. Huvitaval kombel leiab Rahvusvaheline Valuutafond, et kasinuse välja toodud negatiivsed mõjud on suurimad just kulude kärpimisega kehtestatud kasinuse korral.

Rahvusvahelise Valuutafondi majandusteadlased on leidnud, et kasinuspoliitika on ajalooliselt lühikeses ja keskpikas perspektiivis suurendanud ebavõrdsust ning pikaajalist tööpuudust.

Seega jõuame pärast majandusuuringute lappamist tagasi tupiktänavasse. Kui aktsepteerida (mida paljud ei tee), et mingil hetkel on võlakoormus liialt suur ning seda tuleb kokku tõmmata, siis seda maksab teha kulukärbete arvelt. Kulukärbetega saavad aga eriti valusalt pihta need, kellel oli valus juba enne kriisi. Sellel on omakorda negatiivsed mõjud nii majandusele kui ka ühiskonnale tervikuna. Näiteks on leitud seos kasinuse ning parteipoliitilise olukorra destabiliseerumise ja parteimaastiku fragmenteerumise vahel. Kui kõiki neid efekte arvesse võtta, seisavad kasinusse sunnitud või seda vabatahtlikult harrastavad riigid lose-lose-situatsiooni ees.

Kui kõiki efekte arvesse võtta, seisavad kasinusse sunnitud või seda vabatahtlikult harrastavad riigid lose-lose-situatsiooni ees.

COVID-19 ja laenukoorem

Jääb küsimus, mis majandusi COVID-19 kriisi tulemusena ees ootab. Majandusanalüüsidest sõltumata on selge, et suurel määral rakendati majandusteadlaste uuringud möödunud kriisi käigus juba liikuva poliitikavankri ette, mitte vastupidi. Näiteks kasutati rahvale kasinuspoliitika põhjendamiseks moralistlikku narratiivi võlakriisis siplevate Lõuna-Euroopa riikide liiderdajatest ning Põhja-Euroopa vastutustundlikest riikidest, mis veeretas poliitilise inertsi kogumiseks lapsikult süüd, vaevumata käsitlema eurotsooni struktuurseid puudujääke.[2] Lisaks sellele, et hädas riikidel puudus võimalus oma valuutakursside liigutamisega majandusest õhku välja lasta, on küsitav, miks Saksamaa ei vaevunud süüdistuste pildumise käigus tunnistama, et ka nende enda tugevalt ekspordile suunatud majandus lõikas enne kriisi kasu lõunariikide võlal põhineva tarbimise kasvust ja isegi soosis seda. Niisamuti annavad kriisi ajal Kreeka rahandusministri kohta hoidnud ning läbirääkimiste laua taga istunud Yanis Varoufakise meenutused kriisilahenduse otsimisest kainestava ülevaate sellest, kuivõrd vähe tahetakse majanduspoliitikas tegelikult majanduse ja kui palju poliitika üle arutada.[3]

Kasinuspoliitika põhjendamiseks kasutati moralistlikku narratiivi võlakriisis siplevate Lõuna-Euroopa riikide liiderdajatest ning Põhja-Euroopa vastutustundlikest riikidest.

Praegu vähemalt tundub, et poliittuuled on pöördunud, ehkki koroonakriisi tulemusena kogutav laenukoormus kasvab kindlasti suuremaks kui toona. Ometi ei räägi keegi veel kasinusest, sest keskpangad prindivad põhimõtteliselt raha, et jätta valitsuse võla hind madalaks ning päästa riike kasinusse suruvast võlaspiraalist. Seda uuenduslikku kvantitatiivse lõdvendamise (quantitative easing) rahanduspoliitikat, mida Inglismaa harrastas juba 2008. aasta kriisi alguses, on eurotsoonis viljeletud 2015. aastast. Aeglase taastumise kontekstis võeti poliitika nõnda hilja kasutusele just Saksamaa vastuseisu tõttu. Nüüd on ajad muutunud ja Saksamaa kuulutas kriisiga võitlemiseks välja Euroopa suurima, 450 miljardi euro suuruse riigiabiprogrammi. Ühtlasi märgib see seni kasinuspoliitika eestvedajana tegutsenud riigi kannapööret, tänu millele saavad nõrgema majandusega euroriigid kergemalt hingata. Seni, kuni Euroopa Keskpank Saksamaa toetusel raha juurde prindib, neil lühiajaline võlg tõenäoliselt üle käte ei lähe. Tuleb aga märkida, et ka rahatrükk on problemaatiline, sest see võib soodustada aktsiaturgudel inflatsiooni, mis suurendab omakorda ebavõrdsust ja kasvatab finantssektori süsteemseid riske. Rääkimata sellest, et võlg aina kasvab.

Seda, mis võlast saab, näeme tulevikus. Teemal palju kirjutanud Adam Tooze soovitab end kasinusdebatiks jälle valmis panna. Teine võimalus on majandused imeväel nii hästi kasvama saada, et kasv hakkab iseenesest võlga vähendama. Kolmas ja praeguses võlakoormaga maailmas aina vähem ulmeline lahendus oleks võlast poliitilist võlukeppi vibutades kuidagi lahti saada. Chicago Booth School of Businessi professor Randall Kroszner kirjeldaski Financial Timesile võimalikku lahendust kui „delikaatset poliitikat”, mis koosneb võla mahakirjutamisest ja restruktureerimisest. Tasub aga meeles hoida, et tagasimakseid ei oota ainult ahned kapitalistid, vaid ka fondid, kuhu on paigutatud näiteks meie pensioniraha.

[1] Alesina, A.; Favero, C.; Giavazzi, F. 2019. Austerity: When It Works and When It Doesn’t.
[2] Matthijs, M.; Mcnamara, K. 2015. The Euro Crisis’ Theory Effect: Northern Saints, Southern Sinners, and the Demise of the Eurobond. – Journal of European Integration, nr 37 (2), lk 229–245.
[3] Lambert, H. 2015. Yanis Varoufakis full transcript: our battle to save Greece. – New Statesman, 13.07.

Andreas Palm õpib Pariisis Sciences Po ülikooli magistriõppes rahvusvahelise jätkusuutliku juhtimise erialal. Viimasel ajal huvitavad teda käsitlused ärist, majandusest ning ühiskonna toimimisest. Eriti põnevad tunduvad talle empiirilise majandusteaduse ning pidevalt ajas muutuva poliitökonoomika kokkupuutepinnad. Veel meeldib Andreasele jalgpalli vaadata ja metsas mustikaid korjata.