Kes veel ei tea, siis üks kuulsamaid USA ekspressioniste, Mark Rothko, on pärit Lätist. Seal asub ka temanimeline kunstikeskus. Tartu Ülikooli kunstiajaloolane Eva Elise Oll teeb jalutuskäigu läbi Rothko isikunäituse ning vaimsete maailmade, mille need maalid avavad.

Mark Rothko kunstikeskus Daugavpilsis. Fotod keskuse kollektsioonist

Väga olulise USA abstraktse ekspressionisti Mark Rothko keskus paikneb Daugavpilsi kindluses. Rothko (sünninimi Marcus Rothkowitz) elas enda elu esimesed kümme aastat Daugavpilsi linnakeses, mis oli tollal Venemaa osa. Tema lapsepõlveaastad on põhjus, miks tänapäeva Lätis on just selle kunstniku keskus. Läti ja Rothko seost võiks üldistavalt võrrelda Eesti ja Sittowi seosega.

Rothkole pühendatud ekspositsioon on igal juhul õnnestunud. Esimeses ruumis vaheldusid seintel digiprojekteeritud fotod ja tekstikatked Rothkost ja tema elust. Minu maitse jaoks ehk liiga üldistavana mõjusid tsitaadid ja fotod teistelt juudirahvusest kuulsustelt (nt Einstein), ent pisikese banaalsuse kaalusid üle tekstikatked jms Rothkot isiklikult tundnud inimestelt.

Teisel pool ruumi vaheldusid seintel samamoodi projekteeritud maalid. 21. sajandile kohase vahenduse abil sain just seal teadlikuks 1939. aasta maalist „Portree (pealkirjata)“. Selles teoses on mingi ainulaadne humanistlik õõv. Maal kujutab sümpaatiat ja kaastunnet tekitavat koolnujumega noormeest. Mu esimene mulje oli, et ta toetub rõduäärele ja on valmis end iga hetk selg ees alla kukutama, meile samal ajal otsa vaadates. Siis mõtlesin, et ehk on rõduäär hoopis garderoobiuks ja poisi pea tagant ennist vastasmaja ehisfriisi meenutanud horisontaalne objekt on nagiderida. Oranžikates ja kollakates toonides maali meeleolu meenutas mulle Salingeri romaani „Kuristik rukkis“. Nimetu noormees näib kehastavat melanhoolset mässu, intuitiivset ühiskonnakriitikat ja nooruse ängi. Viimast rõhutab eriti figuuri ääretult kinnine ja elu suhtes alla andnud ilme ja tumedates pükstes nõjatuva jala muretuse kontrast.

Järgmiste ruumide seintel olid kvaliteetsed reproduktsioonid Rothko töödest. Nende piltide vahel kõndides mõistsin, kui palju sümpaatsemad Rothko varasemad tööd mulle isiklikult on. Akvarellmaalid meenutasid Miró ja Gorky sümbioose, mis näivad otsivat justkui veidi hirmununa sürrealismimaastikelt eksistentsi turvahälli. Neis on valulik unenäoline sügavus, pinge ja see „vaikus enne tormi“ atmosfäär. Külma liiva meenutaval foonil väänlevad biomorfsed ja ornamentaalsed kujundid, peenikeste mustade, punaste, siniste joonte ja väheste värvinüanssidega elule äratatud filigraanne olematus. Kõik kuus Daugavpilsis eksponeeritud akvarelli on nimeta. Nende 1940ndate aastate teoste nägemine (küll reproduktsioonide vahendusel) lõi ikooniliste Rothko tööde zen’ile juurde segaduse, otsimise ja ärevuse dimensiooni. See dimensioon muutis tema loomingu mu jaoks inimlikumaks, ilma selleta näis see mulle ajuti natuke põhjendamatu ja liiga spirituaalne.

Näitus jätkus õlimaalide reproduktsioonidega, mille lähistel näidati dokumentaalfilme Rothkost. Kummastusega vaatasin filmi, kus põhjalikult harutati lahti Rothko näiliselt lihtsate maalide loomistehnikad. Mõtlesin, kui kentsakas oleks, kui keegi teeks 5-minutilise Youtube’i video peakirjaga „Make your own Rothko’s painting“.

Kuus originaalteost

Keskuses on maailmakuulsa Rothko kuus originaalteost, mis on eksponeeritud nn Vaikuse Ruumis. Number tundub väike võrreldes näiteks Tate Moderniga, aga enne nördimusse langemist tasub mõelda realistlikult – Rothko teosed on ühed kalleimad maailmas (nt maali „Nr. 6. Lilla, roheline, punane“ oksjonihinnaks kujunes 2014. aastal 190 miljonit dollarit, mis paigutab teose kõige kallimalt müüdud maalide edetabelis seitsmendale kohale). Keskuses eksponeeritud kuus teost on saadud laenuks Rothko lastelt Kate’ilt ja Christopherilt ning pärinevad enamjaolt varasemast perioodist. Kuna tegemist on kunstniku lapsepõlvelinnaga, pidasid Kate ja Christopher sellist valikut ainuõigeks.

Enim meeldis mulle 1938. aasta õlimaal „Metroosissepääs“ („Enterance to subway”), mis on üks huvitavamaid näiteid Rothko New Yorki metrooseeriast. Selle erilisus ei seisne tehnilises virtuooslikkuses või värviilus, vaid ainulaadses ja usutavalt nostalgilises meeleolus. Maali ees seistes võisin ennast kujutada üheks 1930ndate Ameerika suurlinnastuva ühiskonna liikmeks, väikeseks vaikivaks mutriks paljude teiste seas, kes introvertse tõrjuvusega laskuvad ajaleht kaenlas maa-alusesse metroosse, et jõuda õigeks ajaks tehasesse, kontorisse või kohvikusse. Äärmistelt lihtsalt võtetega suutis Rothko maalida New Yorki tollase ühiskonna portree – monotoonsed jahedad sinakad-lillakad toonid koos elustavate kollakate, ookerjate nüanssidega moodustavad pildi, kus on käsipuude ja postide rütm, maa alla laskuvate pikaks venitatud inimeste selja alalhoidlik kumerus ja piletikontrollpunktide konveierlik anonüümsus. Pintslitöös võib juba aimata teada-tuntud Rothko maalide lihtsuse võlu – ühekordsete nähtavate pintslitõmmetega maalitud pindade alt kumab läbi lõuend ja varjutamist ei esine. Ka kompositsioon meenutab kaudselt Rothko hilisemate tööde kahe-kolme ühtlase ristküliku paigutust – kui metroopildi kompositsioon on ülesehitatud horisontaalsete pindade hõreduse ja vertikaalsete osiste tihedusele, siis juba oma niši leidnud Rothko maalid jällegi horisontaalsuse-vertikaalsuse hõredusele. Seda tajumuslikku seost oli võimalik tabada, kui vaatasin „Metroosissepääsu“ järel kohe 1955. aasta maali „Pealkirjata. (Kollane. Roosa)“, kus suur hõljuv kollane ristkülik on muudetud millekski eriliseks maali umbes teise kolmandiku peal paikneva roosaka joonega.

Mütoloogia

Sarnane kunstniku arengu tunnistamise efekti kutsusin esile vaadates kõigepealt Rothko mütoloogilise perioodi näiteid „Jumalate ja lindude oomenid“ (1944–1945) ja „Oidipus“ (1940) ning seejärel 1970ndate pealkirjata sinist maali. Tõenäoliselt sõjareaalsuse eest põgenemise vajaduse tõttu pöördusid paljud 1940ndate kunstnikud enda loomingus mütoloogiliste teemade poole. 1940nda aasta paiku olevat Rothko teinud pikema maalimispausi, et tegeleda müüdiuurimisega ja selle mõtestamisega. Ta püüdis vääriliselt keerata selga stagneerunud Euroopa kunstitraditsioonile ja Ameerika provintsiminevikulisele kunstile. Selle jaoks süvenes intellektuaalne Rothko vanakreeka tragöödia kirjanike loomingusse (Nt Aischylos), oluliste müüdiuurijate kirjutistesse (Nt Sir James George Frazer), psühhoanalüütikute Freudi ja Jungi müüdikäsitlustesse, ent kõige enam Nietzsche kirjutistesse mütoloogia teemadel (Nt „Tragöödia sünd“, 1987).[1] Nietzsche järgi on kunstil kaks olemise viisi – apollooniline ja dionüüsiline; apolloonilist kunsti iseloomustab selge distants inimese ja tunnete vahel, kord, mõistlikkus. Dinüüsiline kunst tekib aga energia üleküllusest, millega kaasneb võimutunne. Kreeka tragöödiates, mida uuris ka Rothko, oli Saksa filosoofi arvates apolloonilisuse ja dionüüsilisuse vahekord täiuslik. Rothko oli fundamentaalselt Nietzschest mõjutatud, näiteks kirjutas ta: „Without monsters and gods art cannot enact our drama. . . . When they were abandoned as untenable superstitions, art sank into melancholy.“[2]

„Oidipuse“ maalis täheldasin teatavat otsivat kohmakust – punasel troonil näib püüdvat püsti seista sürrealistlik inimeselaadne olend, kelle jässakate jalgade kohal on näha ribid ja siseelundid ja muud kehaosad. Oidipuse ja ilmselt Iokaste tükkidest kokku pandud massil on kaks isesuunas vaatavat nägu, mille kohale on Rothko maalinud sinise siksaki tähistamaks ehk mõnda arhitektuuridetaili, mis jätkuvad pildi vasakul pool vertikaalse samba või seinapaneeli kujul. Seda pilti vaadates ei saanud ma üle Julia Kristeva abjektilikust aistingust – see tekitas minus mingit vastikust ja painet, eemaletõukavust ja ligitõmbuvust samaaegselt. Maal „Jumalate ja lindude oomenid“ on hoopis teistsuguse mõjuga, isegi elegantne enda mustade, hallide ja punakate toonide sügavusega. Teose abstraktsed objektid näivad alt üles voolavat, samas pole need amorfsed, vaid justkui mõne ornamendi väljavenitatud meelevaldsed detailid ja pikki tiibu ja kaelu sirutavad linnud.

Preisi sinine

Kahte sõnades pikalt kirjeldamist võimaldava ja meelesegase maali järel peatusin viimaks 1970ndate pealkirjastamata maali juures. Sellel on kaks tumedat preisi sinist nelinurkset pinda, mida eraldab üksteisest peenike heledam sinakas joon, mis jätkub kogu lõuendiääre ulatuses. Teose paradoksaalne läbipaistvuse ja ülima tumeduse koosmõju näib kui Rothko rahutegemine kogu eelneva eelkaosega. Sinised pinnad parandavad kõik New Yorki, Oidipuse, jumalate ja lindude tragöödiahaavad ja muutsid need lihtsalt küsimusteks. Mõtlesin, et see, mis inimesi lahutab, samas ka ühendab meid. See tundus nii vastuoluline ja banaalne aforismialge, mis vajaks pikka korrigeerimist ja süvenemist (või unustamist), ent üle pika aja jäid sõnad mu peas vait. Antiiktragöödiad, maailmasõjad, Nietzsche, Freud, mõttetud faktiteadmised, humanitaaria valemid, maailmavalu- ja rõõm sulasid selles sinises kõiksuses. Tajusin kõige mõttetust ja mõtestatust korraga, vastuolude ja ebaloogilisuse võimalikkuses näis peituvat võti tõe mõistmisse. Mu teadvus näis kõndivat mööda Rothko ajaradu, sammus tema arengufaasides ja raja lõpus oli ikkagi lihtsalt see preisi sinine, kosmos, pink ja värvid ja vaikus ja valvur.

[1] Chave, A. C., & Rothko, M. (1989). Mark Rothko: subjects in abstraction (Vol. 39). Yale University Press, 77–91
[2] samas

Eva Elise Oll (snd 1988) on Tartus tegutsev maalikunstnik ja kunstiajaloo üliõpilane. Lisaks kunstiajaloole on ta õppinud kirjandusteadust ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maalikunsti. Praeguseni on tal olnud viis isikunäitust.