Mida sina sellel fotol näed? Mina näen ühte habemega meest pilli mängimas, kahte madu jne. Ma arvan, et meie, tänapäeva inimesed, võime selles osas olla kõik samal arvamusel, kuna see on objektiivne fakt – silmaga nähtav ja käega katsutav tõsiasi.

Rabu oma kahte kobrat tantsitamas ja taltsutamas. Asukoht: Hampi Karnataka, India. Foto: Ivonne Veith

Samas aga, mõtle: meie viis meelt on väga piiratud – me näeme ainult teatud elektromagnetilise sageduse vahemikku, mida me nimetame valguseks, me kuuleme vaid teatud helisageduse spektrit, mida kutsume heliks, meie nina on vastuvõtlik vaid teatud kitsale lõhnaspektrile ja sama lugu on füüsilise puudutamisega ja maitsemeelega. Näiteks koerad tunnevad palju paremini lõhna kui meie, elevandid kuulevad madalaid helisid, mida meie jaoks justkui ei eksisteeri, nahkhiired lendavad pimedas rahumeeli ringi, kasutades kajalokatsioonina ultraheli ning sipelgatel on välja arenenud väga peen lõhnameel ja -keel, mida nad kasutavad suhtlemiseks. Kui nemad selle pildi peal reaalselt kohal oleks, siis nad tajuksid sootuks teistsugust objektiivset reaalsust.

See on aga vaid mündi üks pool. Teine pool on see, kuidas me sellest teaduslikust objektiivsest informatsioonist aru saame, mille oma meeltega vastu võtame. Kuidas me seda oma peas töötleme? Missuguseid tähendusi omistame? Seepärast peab lisaks küsima veel sootuks teise tähtsa küsimuse: mida see (vaate)pilt sinu jaoks tähendab? Või kuidas sa sellest aru saad? Mis on esimesed seosed, mis sulle pähe tulevad? Just see pool on mind isiklikult viimased aastad köitnud. Mis on elu tähendus? Või kitsamas mõttes ja meie näite puhul – mis on selle pildi tähendus? Tänapäeval ju valitseb peamiselt selline mõtteviis, et kõigel on üks tähendus. Fakt on fakt, pilt on pilt. Mida siin veel arutada? Mida on siin veel rääkida, kirjutada ja filosofeerida? Filosoofia on mõttetu, kasutu ja teisejärguline. Elul ei ole mingit sügavamat tähendust kui teaduslikult empiirilised faktid.

Samuti väidavad reaalteadlased, et elul on ainult objektiivne sügavus, mis väljendub näiteks bioloogilise, astronoomilise, ökoloogilise ja sotsiaalse evolutsioonina. Peale Suurt Pauku, mis leidis aset umbes 14 miljardit aastat tagasi, tekkisid aatomid, millest omakorda arenesid molekulid, rakud, lihtsamad organismid, keerukamad organismid, roomajad, imetajad, inimesed ja kes teab, mida põnevat veel tulevik endaga kaasa toob. Seda sama loodusteaduslikku sügavust saab vaadata ka väliskeskkonnas: alguses tekkisid galaktikad, seejärel tähed, planeedid, Maa-sarnased planeedid, toiduahelaga ökosüsteemid, tööjaotusega ühiskond (nt sipelgad), pered (nt sisalikud), hõimud (arhailine inimene), hõimudega külad, riik-impeeriumid, rahvusriigid, ühendriigid ja kes teab, mis veel tulevik toob. Globaal- ja planetaarriigid? Tähesüsteemide ja galaktikate impeeriumid ning föderatsioonid? Need inimesed või tänapäeva mõistes tulnukad peavad olema väga targad ja arenenud, et sellised mega- ja giga-sotsiaalsüsteemid koos püsiksid. Ulmeraamatud osutuvad tihtipeale kauges tulevikus enam mitte niiväga ulmeks, kas pole?

Sisemaailma evolutsioon

Joonis 1. Neli elumõõdet ja neid uurivad teadused (Ken Wilber, 1995)

Minu südame on pannud viimaste aastate jooksul kõige kiiremini põksuma avastus, et ka sisemaailm muutub ja areneb, arusaamad ning tähendused teevad läbi kvaliteedihüppeid. Leiab aset meele- ehk teadvuse evolutsioon ja sellest tingitud kultuurievolutsioon. Sisemaailma alla pean ma silmas elumõõtmeid, mida on põhjalikult uurinud näiteks kunstid, meeleteadused ning humanitaarteadused (joonis 1). Minu suurim avastus ja isiklik kogemus on olnud see, et nii nagu toimub välismaailma evolutsioon, niisamuti leiab aset ka sisemaailma evolutsioon. Arusaamad ja tähendused ehk subjektiivsed faktid muutuvad samuti sügavamaks. Elu ei olegi üks suur tähenduse ja sisemaailma lapik pannkook (inglise k. flatland), vaid mitmemõõtmeline süsteem. Nii nagu veel mõned sajad aastad tagasi arvati, et silmaga nähtav maakera on lapik, nii levib tänapäeval veel valdavalt arusaam, et silmaga nähtamatu tähenduste ja arusaamade maailm on ühemõõtmeliselt lapik. Reaal- ja loodusteadlastel ning ratsionaalselt modernse maailmapildiga filosoofidel võttis tükk aega aega, et lõviosa inimesi müütidest ja traditsioonilisest maailmavaatest üles äratada. Sealt on ka pärit valgustusajastu filosoofid nagu John Locke ja Immanuel Kant ning Prantsuse revolutsioon. Tänapäeval oleme me jõudnud aga sellisesse evolutsioonietappi, kus meeleteadlaste ja humanitaarteadlaste õlul lasub ülesanne üles äratada reaal- ja loodusteadlased ühemõõtmelise ja lapiku sisemaailma müüdist.

Seepärast tunnengi tungivat soovi sellele uuele ning põnevale evolutsioonietapile pisut kaasa aidata. Esmalt võib aga küsida, miks evolutsioon üldse hea on. Miks sellele kaasa aidata? Vastuseks sobib hästi Einsteini öeldu: probleemi pole võimalik lahendada teadvuse tasandilt, mis selle probleemi lõi. Paljud tänapäeva suured globaalsed probleemid – majanduskriisid, kliimasoojenemine, nälg, vaesus, prügi, terrorism, ülerahvastatus, aegunud poliitika ja haridus jne – ei leia lahendust enne, kui ei ole toimunud teadvuse ja kultuuri kvalitatiivset tiigrihüpet. Tänapäeval on meil olemas juba tehnoloogiad ja finantsid, et lahendada suurem osa globaalprobleemidest, aga puudub süsteemne ning terviklik arusaam ja tähendus nendest valukohtadest. Näiteks inimeste jaoks, kelle arusaama, tähenduse ja moraali arenguaste on madalam kui maailmatsentriline – näiteks egotsentriline, etnotsentriline või riigitsentriline – globaalprobleeme ei eksiteeri. Sellised probleemid on neile sõna otseses mõttes suure kaarega üle pea. Seepärast on tarvis tänasel päeval investeerida „Tiigrihüpe 2.0” projekti, mis ühendaks järgnevate aastakümnete jooksul kõik Eesti noored sisemaailmaga, nii nagu umbes 20 aastat tagasi ühendati kõik Eesti koolid välismaailma ehk internetiga.

Umbes 70 protsenti inimkonnast arvatakse olevat eelratsionaalse ehk eelmodernse maailmapildiga, teisisõnu teadusest ei teata suurt midagi, mis tähendab ego- ja etnokeskset maailmakäsitlust. Globaalprobleeme nende inimeste jaoks ei eksisteeri ja seepärast ei saa, ega pea ka nendega tegelema. Oluline on märkida, et samal ajal kasutavad kõik need inimesed tehnoloogiaid ehk välismaailma objekte, mille on loonud kõrgemad ja keerukamad kultuuri arenguastmed. Seepärast seisabki tänapäeval ees üks pealisülesanne, kuidas panna need inimesed kaasa töötama, isegi kui nad globaalprobleeme veel ei näe. Kahjuks ei saa kedagi sundida õppima ja arenema, igaühel on õigus olla selles arengupeatuses, kus ta soovib. Sellegipoolest on haridus üks oluline võti, mis vaikselt uksi avab ja meid edasi viib. Samuti aitavad kaasa poliitika ja seadused, mis sunnivad inimesi uute arenguastmetega kohanema ning nende suunas liikuma.

Strukturalism ja arengupsühholoogia

Tuleme tagasi meie konkreetse pildi juurde ja vaatame, milliseid tähendussügavusi sealt leiame. Algatuseks: mida võiks see pilt või situatsioon tähendada koerale? Kuna koeral on hea nina, siis tema võib haista mehe kotis midagi söödavat. Tema jaoks tähendab see situatsioon esmalt võimalikku toidulauda. Kuna elevandil on suured kõrvad ja hea kuulmine, siis tema võib juba eemalt tajuda selles pillihelis ohtu ning ta ei anna üldse näolegi. Kui nahkhiir päise päeva ajal seal pildi peal ringi lendab, siis tema jaoks ei tähenda see situatsioon väga midagi, ta tahab lihtsalt kiiresti heleda valguse käest pakku pugeda. Väikse sipelga jaoks võib aga see suur mees tähistada järjekordset puud, küngast või kändu, mis koduteele ette jäi. Ei midagi enamat ja olulisemat.

Kuna meil, inimestel on füüsilise keha viis meelt enam-vähem sarnaselt arenenud, siis mängib arusaama ja tähenduse tekkel olulisemat rolli mentaalne meel, „mina” ehk Freudi „ich”, mis tõlgiti millegipärast ladina keelde ja on tuntud kui „ego”. Ego-, mina- ehk meelestruktuuri arenguastmeid on väljaspoolt ehk kolmanda isiku vaatenurgast väga põhjalikult uurinud arengupsühholoogid. Nad kasutavad oma uuringute läbiviimiseks strukturalismi nimelist metoodikat. Võrdluseks, et esimese isiku vaatenurgast tehtud meeleuuring on tuntud fenomenoloogia nime all ja sellega tegelevad näiteks kunsti- ja psühhoteraapiad, joogad ning muud meditatiivsed meelepraktikad.

Strukturalismi uurimismeetod tähendab lihtsustatult seda, et pikema aja vältel (nt. 10 aastat) küsitakse ühede ja samade inimeste käest sarnast küsimust ning vaadatakse, kuidas vastused ajas muutuvad. See on sootuks erinev uurimismeetodist, mida empiristid ehk n-ö traditsionaalsed teadlased kasutavad. Modernne teadus uurib vaid ajulaineid ja keemilisi muutusi inimese peas ning kehas, aga see ei ütle midagi selle kohta, mida inimene ise tunneb, mõtleb ja oma vaimusilmas näeb. Viimase teada saamiseks on ainult üks võimalus: inimese enda käest küsimine. Inimene vastab nii ausalt ja hästi, kui ta oskab, mis lubab psühholoogil inimese meeles või mõttemaailmas justkui ringi kolada.

Meelestruktuuri arenguastmed

Ameerika psühholoog Lawrence Kohlberg pani inimesed näiteks järgmise dilemma ette: „Vaese mehe naine on väga haige ja tal puudub raha, et apteegist ravimit osta. Kas tal on õigus seda ravimit varastada?” Kohlberg sai kolm peamist vastust:

Jah, loomulikult võib varastada. Keda see huvitab? Kellele neid seadusi vaja on? Kui mina ütlen, et on õigus varastada, siis lihtsalt nii on.

Ei, varastamine on halb ja patt ning seadusi peab igal juhul järgima.

Jah, võib ikka, kuna inimese elu on suurema väärtusega kui jäigad seadused.

Kohlberg nimetas lühidalt need kolm täiesti erinevat vastust järgmiselt: prekonventsionaalne, konventsionaalne ja postkonventsionaalne. Konventsionaalne tähendab siinkohal kombekohast või traditsionaalset moraali. Arengupsühholoogia pioneer Clare Graves nimetas neid kolme väärtushinnangut oma uuringus aga näiteks egotsentriline, absolutistlik ja multiplistlik (vt. joonis 2). Egotsentrik ehk mina-keskne inimene teeb nii, nagu ta ise heaks arvab: „keegi ei tule mind õpetama”. Absolutistlik inimene väärtustab absoluutseid ehk mustvalgeid tõdesid. Kui püharaamat või seadus keelab varastada, siis ei tohi seda mingil tingimusel teha. Multiplistlik inimene aga näeb seda situatsiooni märksa keerulisemalt. Lahendus ei ole enam must või valge – nende kahe vahel leidub veel palju halle toone. Sealt ka multi ehk paljude valikute võimalus.

Joonis 2. Inimese ego, meele ehk teadvuse arenguastmed (Ken Wilber, 2006)

Kõige huvitavam ja olulisem avastus oli see, et kõik kolm vastust liiguvad alati ühes suunas: eeltraditsionaalne, traditsionaalne ja posttraditsionaalne või egotsentrik, absolutistlik ja multiplistlik. Inimene, kes uuringu alguses vastas, et loomulikult võib varastada, muutis hiljem oma arvamust ning vastas, et ei tohi varastada. Inimesed, kes vastasid alguses, et mitte mingil juhul ei tohi varastada, vastasid hiljem, et tegelikult sõltub see olukorrast ja situatsiooni keerukusest. N-ö taandarengut enamasti ei toimunud. Samuti täheldasid Kohlberg ja Graves, et keegi ei jätnud ühtegi vastuse astet vahele. Keegi ei liikunud eeltraditsionaalselt ehk egotsentriliselt meelestruktuurilt otse posttraditsionaalsele ehk multiplistlikule, vaid läbis alati ka traditsionaalse ehk absolutistliku arengupeatuse.

Mainin siinkohal ka lühidalt pre/post-eksiarvamust või -segadust (inglise k. pre/post või pre/trans fallacy), mida märkas esimesena „teadvuse Einsteiniks” ja hetkel üheks suuremaks elavaks filosoofiks nimetatud Ken Wilber. Meie näite puhul tähistab pre/post-segadus seda, et eeltraditsionaalne ja post-traditsionaalne arenguaste aetakse omavahel segi. Kuna mõlemad äärmised vastused Kohlbergi dilemmale on „jah, võib küll varastada”, siis traditsionaalsest maailmavaatest paistavad need samasena ning aetakse omavahel segamini. Teisisõnu, traditsionaalse meelestruktuuriga inimene taandab multiplistliku moraali egotsentriliseks, ta ei näe ega tunnista enda moraalist kõrgemat moraali.

Paralleelselt eelnevate nimetustega saab kasutada ka näiteks Jean Gebseri termineid maagiline, müütiline ja ratsionaalne, mis kirjeldavad inimese vaadet maailmale ehk üldist maailmavaadet, olenevalt meelestruktuuri arenguastmest. Viimane on tihedalt seotud väärtuste ja moraaliga, mida eelnevalt vaatasime. Märkusena lisan, et seda maailmavaadet ei maksa segi ajada maailmavaatega, mis sõltub inimmeele tüübist. Näiteks näeb osa inimesi maailma rohkem läbi keha ja tegevuse filtri, teised südame ja emotsioonide ning kolmandad pea ja mõtete filtri. Need on vastavalt tegude-, tunnete- ja mõteteinimesed. Siit on pärit ka kolm erinevat intuitiivse, loomingulise ehk intellektuaalse keha/meele nimetust: kõhutunne, südamehääl ja uued mõtted peas, lambike pea kohal ehk taipamine. Inimtüüpide ja viimasest lähtuvate maailmavaadetega tegelevad näiteks need kaks populaarset tüpoloogiasüsteemi: Enneagram ja Myers–Briggs Type Indicator. Hetkel keskendume aga sellele esimesele maailmavaatele, mis sõltub meelestruktuuri arenguastmetest.

Pildi neli tähendust ja arusaama

Meid huvitab hetkel, kuidas võiksid need kolm täiesti erinevat vaadet maailmale – maagiline, müütiline ja ratsionaalne – näha meie pilti mehe ja madudega. Kuidas mõjutab inimese ego- ehk meelestruktuuri arenguaste sellest konkreetsest pildist arusaamist ja pildi tähendust? Kui me teeme suure küsitluse selle pildi tähenduse kohta, siis milliseid vastuseid me suure tõenäosusega saame? Ühtede jaoks tähendab see situatsioon kindlasti mõnd maagilist tegevust – näiteks kui mõlemad maod pilli järgi tantsivad, siis see toob õnne, kui aga ei tantsi, siis on oodata ebaõnne. Teiste jaoks on maod müütilised olendid, kes mängivad väga olulist rolli mütoloogias, mille järgi inimene elab. Madu võib olla saatana käsilane või hoopis püha loom. Tänapäeva uuemad ja popimad mütoloogiad väidavad aga, et tegemist on kuju muutvate reptiilidega, kes tegelikult meie planeeti valitsevad. Seega tegeleb see mees seal mõne tähtsa müütilise rituaaliga või koguni vandenõuga.

Kolmandate inimeste jaoks on kobra roomaja, kes kuulub keelikloomade hõimkonda ja reptiilide klassi ning see mees pildil on maotaltsutaja, kes teeb tööd ja teenib lihtsalt raha. Väga hea äriidee ju. Turistid maksavad selle vaatemängu eest korralikku ruupiat. Kõik on ratsionaalselt selge ja arusaadav. Tänapäeval leidub juba ka neljas grupp inimesi, kes lähevad seda pilti nähes jubedasti marru. Tegemist on sulaselge loomaõiguste eiramisega ja vähemuste piinamisega. Selle pildi tähendus on, et üks poolearuline vanamees hoiab vangistuses kahte madu, piinab neid oma pillimänguga ning lisaks veel teenib selle tsirkuse pealt raha, mis on mõeldamatu. Kuidas selline asi saab tänapäeval veel aset leida?! Joonisel number 2 on see roheline teadvuse arenguaste, mida Clare Graves kutsub relativistlikuks ja Jean Gebser pluralistlikuks ning vastavat kultuuriruumi nimetatakse postmodernseks. Viimase murdepunktiks läänes (ca 10-protsendiline osakaal ühiskonnas) oli 60- ja 70ndate kultuurirevolutsioon, mis väljendus näiteks hipiliikumises ning tõstis teadlikkust ökoloogiliste, rassiliste ja sooliste probleemide suhtes.

Kõigil neljal arenguastmel on üks väga oluline ühine joon – nad peavad enda arusaama ja tähendust ainuõigeks. Kui inimese jaoks tähendab see pilt maagiat, siis igasugused müüdid, ratsionaalsed seletused ja loomaõigused on puhas jama. Kui inimese jaoks tähendab see pilt mõnd müütilist rituaali, salasepitsust või vandenõuteooriat, siis kõiksugu maagiad, palja raha teenimise ja vähemuste õiguste eiramised on üks suur bla-bla-bala. Kuidas saavad küll inimesd nii rumalad olla, on nende arvamus teiste tähtenduste kohta. Sama kehtib ka ratsionaalse ja pluraalse arenguastme kohta, mis ei võta teisi vaateid maailmale väga tõsiselt ning peavad vaid enda tajumust õigeks ja kehtivaks.

Maailmavaadete ja kultuuriruumide sõjad

Nagu me näeme ja veendume, ei ole olemas ühte ja ainsat tähendust ning arusaama. Ka sisemaailm on mitmekihiline. Inimmeel ja -kultuur arenevad nii, nagu leiab aset välismaailma evolutsioon. Kogu eelpool toodud sisemaailma loomulik kasvuhierarhia on reaalselt olemas – inimesed jalutavad iga päev ringi ja just sedaviisi maailma vaatavad ja näevadki. Kõik need maailmavaated – maagiline, müütiline, ratsionaalne ja pluraalne – on õiged, nii nagu on õiged sipelga, koera, elevandi ja nahkhiire vaated maailmale. Rumalus oleks väita, et see, kuidas sipelgas maailma tajub, on ainuõige, ning koer, elevant ja nahkhiir on poolearulised. Ei, nad on kõik täie aru juures, lihtsalt tajuvad maailma erinevalt, vastavalt oma evolutsioonilisele arenguastmele. Selline terviklik, integraalne, süstemaatiline ehk evoutsiooniline tähendus ja arusaam vabastab meid tohutust vastuolude ja pingete koormast. Me ei pea enam pidevalt sõdima nende teiste vaadetega või neid lõputult ignoreerima. Me saame neid võtta just sellistena, nagu need on, ning hirm ja vastumeelsus asenduvad pigem uudishimu, hoolivuse ja sallivusega. Meie südames ja peas vabaneb tohutult energiat, mida saame kasutada muuks otstarbeks. Sedaviisi oleme me enda jaoks, isiklikul tasandil, lahendanud ühe suurima probleemi, mis tänapäeva maailma veel laostab ja vaevab – maailmavaadete sõjad ja kultuurisõjad.

Väiksemate konfliktide ja suuremate sõdade üks olulisi põhjuseid on selles, et üks riik või grupp inimesi surub vägisi teistele omaenda maailmavaadet peale. Miks ta seda teeb? Kuna ainult tema arusaam heast ja õiglasest maailmast näib õige. Näiteks egotseriline või etnotsentriline Venemaa ja erinevad terrorismirühmitused peavad ratsionaalselt modernset läänemaailma saatana sigitiseks, kuna viimane pärineb sootuks teiselt kultuuri arenguastmelt ning omab teisi väärtusi. Samamoodi näeb valdavalt modernne lääs traditsionaalselt maagilisi ja müütilisi riike halva ning valena. Pisut rahulikum ja tsiviliseeritum kultuurisõda käib näiteks hetkel Eestis selle üle, et ratsionaalselt praktiline maailmavaade tahab hävitada rohelise ehk pluraalse maailmaruumi iidseid ja pühasid hiiekohti. Ühed näevad metsa rahaallikana, aga teised näevad vanu puid vähemustena või olulise arhailise pärandina, mida peab kaitsma ja säilitama. Metsal on täiesti erinev tähendus sõltuvalt maailmavaate arenguastmest ja seepärast tekivad ka väga lihtsalt arusaamatused ja pinged.

Lõpetuseks

Terviklikust vaatevinklist näeme, et kõigil on õigus elada ja näha maailma just selliselt, nagu nad seda soovivad. Mõeldamatu on see, et homne päev on kõik ühel kõrgemal redeliastmel ja kallistavad puid. See on võimatu. Igaüks meist sünnib ja hakkab pihta n-ö nullist: munarakk, närvisüsteem, ajusüsteem, arhailine maailmapilt, maagiline maailmatunnetus, müütiline maailmavaade, ratsionaalne maailmavaade, pluraalne maailmavaade, terviklik maailmavaade jne. Me kõik peame nendel arenguredeliastmetel turnima. Samas aga ei saa me otseselt sundida kedagi õppima ja arenema. Igaüks peatub seal, kus soovib. Evolutsioon aga liigub oma rada ning inimeste meel ja kultuur arenevad paratamatult suurema hoolivuse, tarkuse, keerukuse, kvaliteedi, efektiivsuse, armastuse ja teadlikkuse suunas.

Ma kirjutan, kuna see paneb mu südame kiiremini põksuma; ja samal ajal, mida kiiremini mu süda põksub, seda enam ma tunnen, et soovin kirjutada ja jagada seda imelist ja alguses ehk meeli pööritama panevat ülisuurt vaadet maailmale, kus on esindatud nii välismaailma kui ka sisemaailma sügavus või evolutsioon (joonis 3). Ei ole olemas vaid silmaga nähtav pilt, vaid ka nähtamatu pilt või n-ö sisesilmaga nähtav pilt – arusaamad ja tähendused –, mille me loome igaüks enda südames ja peas. Need meelepildid on väga erinevad, järgivad loomulikku kasvuhierarhiat ja -struktuuri ning on seepärast süstemaatiliselt liigitatavad ja jaotatavad, diferentseeritavad ja integreeritavad. Austame kõiki neid pilte, aga samas oleme teadlikud, et meelepildid arenevad, leiab aset meele- ja kultuurievolutsioon. Ei ole ka kaugel see aeg, kui läänes leiab aset järgmine suur revolutsioon ja teadlikus tõuseb terviklikule ehk post-postmodernsele arenguastmele.

Joonis 3. Terviklik ajalookaart: keha, meele, kultuuri ning öko- ja sotsiaalsüsteemide evolutsioon (Ken Wilber, 1995, 2014)


Illimar Kaasiku on kirglik rännu- ja kirjamees, kes kolab ringi mööda tuntud ning tundmatuid mõtte- ja maailmaradu. Hariduselt tehnikainimene, aga hingelt lootusetu humanitaar. Viimased aastad iseõppija, kelle hetke pealisülesandeks on visandada elust terviklikke ja suuri pilte, millel embavad omavahel – nii teoorias kui praktikas – loodusteadus ja humanitaarteadus, suudlevad kirglikult reaalteadus ning kunsti- ja meeleteadus. Kirjutamine ja reisimine on Illimari elustiil ning elupraktika – tõhus meetod mõttemaailma süvendamiseks ja vaatenurkade avardamiseks. Suured pildid on justkui meelivabastavad psühhoaktiivsed tehnoloogiad, mille eest ei pääse ükski dilemma, paradoks, ega duaalsus – aitavad elust lahti lasta, aga samal ajal veel hoogsamalt lõputust elutantsust osa saada.

Illimari varasemate ja käesolevate kirjatöödega ning tegemistega saab tutvuda tema kodulehel või Näoraamatus.