Selle asemel et näha lapsi numbritena rahvastikuregistris ja nõuda kõigilt naistelt selle numbri kasvatamist, peaksime austama inimeste õigust valida lastevabadus.

Rühmitus F.F.F.F. (Kristi Paap, Kaire Rannik, Berit Teeäär, Ketli Tiitsaar, Maria Valdma) mängib oma „F-failide” fotodel läbi erinevate põlvkondade „naiselikkuse” ideaale. Kunstnike sõnul tõi fotoseeria ilmsiks konflikti, mis tekib, kui püüda end mahutada visuaalsete identiteetide raamidesse ning säilitada seejuures oma „mina”. Foto: „F-Files nr. 7”, 1998, Eesti Kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogu

Ei tule vast üllatusena, et inimene, kelle kaks kõige kasutatavamat sõnapaari on „ime kotte” ja „nahui nada”, lapsi saada ei soovi. Mu isikliku naiselikkusega ei käi imetamine ja kümnekilosed kärud lihtsalt kokku. Inimeste õigust lastevabale elule on mõistlik kaitsta. Antud juhul ei pea ma silmas laste vabadust ilma läbi mõtlemata mu ellu siseneda ning iga mu ärkvel ja unes veedetud tundi endale nõuda, vaid minu vabadust endale korraks otsa vaadata, teatud ilmselgusega õlgu kehitada ja öelda: „Tänan pakkumast, aga see ei ole minu jaoks.” Inimesi, kes lapsesaamise plusse ja miinuseid kaaludes sellest elumuutvast kogemusest keelduvad, on aina enam, aga väitel, et lastevaba elu on teatud ühiskonnaliikmete jaoks mingi hilismodernne nähtus, ei ole tegelikult alust.

Kuid selgub, et emadus on madala iibega riigis poolkohustuslik, kuna eestlaste juurdetootmine on rahvuse ellujäämise küsimus. Näiteks kirjutab meestearst Margus Punab Postimehe arvamusportaalis nii: „Privileegid ei peaks olema seotud mitte soo või seksuaalse suundumusega, vaid emadusega.” Raul Eamets ja Kristjan Järvan esitavad kalkulatsioone järgmise järeldusega: „Kaugemat tulevikku silmas pidades on riigi otsestes (eelarve) huvides, et ema ei naaseks tööjõuturule enne kolmanda lapse sündi.” Ehkki närviliste heteromeeste mõtteavalduste lugemine paneb korraks kulmu kortsutama, ei ole mõtet ärrituda. Naiste haridustase ületab enamikus Euroopa riikides meeste oma ning oleme tööturuga nüüdseks sama seotud, kui mehed ajalooliselt olnud on. Ligipääs rasestumisvastastele vahenditele on vähemalt Eestis lihtsaks tehtud. Ei ole üllatav, et mehed, kes ise sünnitama ei pea, naiste vabaduste niivõrd jahmatava oponeerimisega tegelevad – kuid neid vabadusi tuleb kaitsta. Lastesaamine on keeruline otsus, millel on teatud tagajärjed, ja selle sügavalt läbimõtlemine on ainult tervitatav.

Praegune hüsteeria naiste kui sünnitusmasinate ümber on kerkinud vastukaaluks kahele toredale nähtusele. Esiteks, teatud osa meist ehmatab kõrge iive riikides, mille elanikud räägivad võõraid keeli või on teistsuguse nahavärviga. Teiseks, naiste emantsipatsioon on viinud meid piisavalt kaugele, et konservatiive ärgitada ja panna loomulikkuse müüdi kaudu jutlustama aegadest, kus emakas ja 20 aastat naise elust olid mehe nime ja riigi jätkuvuse teenistuses. Naiste positsioon ja võimalused on praeguseks aga muutunud ning loomulikult mõjutab see muude otsuste kõrval ka mõne lapsesaamissoovi. 2018 – meil on pillid, raskelt kätte võideldud suurem individuaalne vabadus ja hunnik statistikat, mis viitab lapsesaamisele kui majandusliku iseseisvuse saboteerimisele.

Eestis on praegu lastetuid leibkondi umbes kümme protsenti enam kui 2000. aastal ning Euroopa keskmine viljakusea ületanud lastevabade naiste protsent on veidi alla viieteistkümne. Ajas tagasi vaadates oli inimesi, kes lapsi ei saanud, enim XX sajandil – kuni veerand naistest ei saanud iial osa proosalisest või jumalikust emaduskogemusest peamiselt seetõttu, et isakandidaadid surid massides esimese maailmasõja rinnetel. Sõjale järgnes suur depressioon, nii et on mõistetav, miks siis lastesaamist edasi lükati. Lõuna- ja Kesk-Euroopas on viljakusea ületanud naiste lastevabadus umbes samale tasemele jõudnud – viiendik neist ei kanna suure tõenäosusega kunagi oma emakas last, mis loomulikult ei tähenda, et neist emasid saada ei võiks.

Rolliootused emadele

F.F.F.F. „F-Files nr. 4”, 1998, Eesti Kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogu

Ema on puhas. Ema on olemuslikult hea, ennastohverdav. Ema on tervisliku eluviisiga. Ema seab lapse alati esikohale. Ema pole hoor. Ema naudib iga hetke lapsega koos veedetud ajast. Kas kõlab tuttavalt? Emadusega seotud stereotüübid ja rolliootused piiravad naise enesemääramisvõimalust palju enam kui vankrivaenulik arhitektuur. Pastelsed toonid, toitude püreestamine ja imalal häälel peetavad vestlused on reegel, mida taasloovad nii Buduaari foorum kui ka leiva- ja jogurtireklaamid. Arhetüüpsusest väljuvate näidetena meenuvad mulle Marta Vaariku Instagrami konto ja sari „Gilmore’i tüdrukud”.

Intensiivsed ja fantastilised müüdid nii emade kui ka emakogemuse ümber on nii suure jõu ja laia levikuga, et väljaspool neid enda lapsesaamiskogemust lahti mõtestada tundub olevat võimatu. Meie aju on loodud iseenda pingutusi õigustama, et vältida kognitiivset dissonantsi, ja oleme õppinud nägema vanemlust sünnist saati kui ainuõiget, õilist seisust. Jah, lapse kasvatamine on kuratlikult energiamahukas, ohverdusi nõudev ja kallis, kuid meile öeldakse, et see on seda väärt, kuna tegemist on kogemusega, mille iga naine peaks läbi tegema. Elumuutev sündmus. Kuid elumuutvaid kogemusi on mitmesuguseid ja iga naine võiks saada valida, kas vanemlus sobib talle või mitte. Keerukust lisab asjaolu, et tänapäeval ei piisa lapse elushoidmisest – vanemad peavad andma endast kõik, et too oma potentsiaali maailmaturul maksimeeriks.

Peame endale pidevalt meenutama, et eelkõige on tegemist inimesega, kellel on oma vastuolud, veidrused ja ihad. Just selle emakaga olendi inimlikkuse tunnistamisest on enim puudu ka praeguses debatis.

Ka mittevanemad loovad ühiskonda väärtust

Lastevaba elu võimalused on lõputud ning lapsesaamisest loobumisest tulenevaid hüvesid, ehkki kalkulaatoritesse on neid vast keeruline panna, on samuti palju. Näiteks mõnele tähendab see toimekat 60-tunnist töönädalat, teisele 1000-eurose kuupalgaga äraelamist, kolmandale väljakutsuvat missiooni Malile tõlgiks, neljandale diabeedi vältimist. Laps ei nulliks neid võimalusi, aga keerulisemaks, ebatõenäolisemaks teeks küll – ja seda teadlikku otsust peaksime kaitsma.

Kompleksne, eneseteadlik inimene võib teha ühel hetkel läbimõeldud või vähem läbimõeldud otsuse laps saada ja olla sellega rahul. Mõnele sobib, mõnele on kolm last väga õige pere suurus. Aga avalikud debatid ja riiklikud institutsioonid peaksid toetama ka neid inimesi, ka neid naisi, kes seda varianti mitmeti kaaluvad ja siiski mõistavad, et see pole nende jaoks. Vabadus valida on elementaarne ning selle vabaduse eelduseks on nende otsuste võrdse kaalu tunnistamine. Luust ja lihast beebide kõrval võib inimene ju jätta endast maha midagi muud kasulikku, kuid seda eirates võõrandab riik suure osa neist vajalikest kodanikest. Rahvuslikku rikkust saab mõõta nii indiviidides kui ka nende teadmiste ja kogemuste mitmekesisuses – just viimasele võiks aidata kaasa eluotsuste paljususe positiivsuse tunnistamine. Ja kes teab, ehk siis, kui sünnisund kaob, on vabatahtlikke, teadlikke pereloojaid hoopis rohkem kui praegu.

Ehk on mu isiklikku küünilisust lastesaamise suhtes süvendanud kasvamine keskkonnas, kus hoolitsuseta Dima, Leena või Jaroslavi enesetapud näitavad, kui vajalik on vanemlus läbi mõelda ja kui tühine, isegi ohtlik on uut elu pelga numbrina vaadata. Isegi kui uskuda, et eestlust ohustab teadlik lastetus või madal järeltulijate arv pesakonnas, on mõistlikum keskenduda pikema ja sisukama elu toetamisele nende hulgas, kes siia juba sünnitatud on. Lastevabadus võib olla üks viis paljudest, kuidas inimene selle elu loob. Tunnistagem selle legitiimsust.

Sanna Kartau on luuletaja, aktivist ja blogija, kelle jaoks on ebavõrdsuste paine kasvanud viljakaks kirjutamisteemaks.