Tartmusis on juunist septembrini avatud staažika skulptori Mare Mikoffi ülevaatenäitus, kus võib näha nii tema loodud büste Eesti kultuuritegelastest, kunstniku eri tehnikates autoportreesid kui droonivideot Mikoffi ühest tuntuimast teosest Tallinna kesklinnas.

Pildi keskel naeratab näituse avamisel kuraator Gregor Taul. Foto: Priit Mürk

Ehk on seekordset muuseumikülastust parem alustada kolmandalt korruselt, vaadata üle baltisakslased ja pallaslased Tiiu Talvistu kureeritud näitusel „Jõgi voolab siit läbi. Peatükke Tartu kunstiloost“. Siinkohal tasub ühtlasi sellekevadisi koolilõpetajaid hoiatada Ilmar Kruusamäe töö eest, mis kolmanda korruse kõige viimases, hämaras saalis „Lõpetanu“ (1982) nime all kõhedust tekitab ja külma-vett-näkku viskab. Ja kui see ring tehtud, siis sealt edasi Mikoffile suundumine peaks olema mõistlik jätk, sest teistpidi see igatahes ei toiminud (läbi proovitud).

Huvitav küsimus ka, et miks just nüüd. Mikoffi viimane näitus Tartu Kunstimuuseumis oli 1995. aastal, seega 21 aastat tagasi, „Maanaiste“ (1974/1979) skulptuuri paigutamine viltuse maja ette oli ka kõigest (juba?) kolm aastat tagasi. On ehk üllatav, et need kaks sündmust alles nüüd kokku saavad, ja tegelikult ei ole näituse ja hooneesise skulptuuri vahele mingeid erilisi ühendusjooni tõmmatud. See selleks. Alati ei peagi ümmargusi numbreid ja suuri seoseid taga ajama.

Mare Mikoffi (snd 1941) loominguline aktiivsus ulatub tänasest päevast tagasi 1970. aastate algusesse. Tema figuratiivset plastikat on linnapildis siin ja seal (avalikus ruumis üle Eesti küündib arv 30ni!): paremini on ehk tuntud Viru keskuse juures seisev „Hämarik“ (2005), kellele muide näitusel pääseb päris lähedale droonivideo vahendusel, Paul Kerese mälestusmärk Pärnus (1996) ja Rahvusraamatukogu lugejad seostavad Mikoffi nime kindlasti „raamatukogu rottidega“ („Rotid”, 1993) – need on need kivise keha, pika sabaga veidrused, kes, pole kahtlust, pimeduse saabudes riiulitevahelised nurgatagused üle võtavad.

Foto: Priit Mürk

Aga mida siis seekordsel Tartu näitusel näha saab? Et tegu on kunstniku loomingu läbilõikega, on ootuspärane vastata, et kõike: väheanonüümseid portreid, poliitikat ja enesekaemust. On nii klassikat kui ka kaks täiesti uut, selle näituseks loodud tööd. Tuttavaks saab kunstnikuga ja inimestega, keda ta on kohanud, raamatutega, mida ta on lugenud. Ja seda teemade kaupa. Kõik kokku on aga üpris selge: skaala kõigub hüperrealismist sürrealismini, plastist teemandini, totaalse abstraktsiooniga pead murdma ei pea (kui välja arvata „Okkalise Mikoffi“ (2005) installatsiooni juurde kuuluv näitusetekst ja vasest „Kuldne kast“ (2016)).

Kõigepealt: väga viisakad büstid veelgi viisakamatest kultuuri- ja ühiskonnategelastest. Näiteks äärmiselt šarmantne ja sile pronksi valatud kunstiteadlane Jaak Kangilaski (1981), marmorist Peeter Volkonski(!) (1978/1979), nii noorena, et ei tunne äragi, või arhitekt Vilen Künnapu portree (1991) veidratel jalgadel. Natuurijäädvustus on modelleeritud nii ideesse kui ka vormi. Jürgen Rooste „Kotipoiste“ (2007) installatsioonist näeb pigem välja nagu mõni Rooma imperaator ja Kiwa vaatab ka tühja pilguga ruume, kus veel hiljuti ta enda näitus üleval oli.

Endel Taniloo Anders Härmi büstiga. Foto: Priit Mürk

Edasi näeb skulptuuristatud poliitikuid ehk Mikoffi isiklikku trotsi, mille taga on Vabadussõja võidusamba kavandi valimise protsess. Ajaloolise momendi teise jäädvustusena on näitusel „Haigutav autoportree“ (1990–1991), mis 1990. aastate korralagedust vaatab (haigutab? imestab!?). Korralagedus ja anarhia, mida tuleb lähemalt uurida sinistes kilesussides.

Päris mitmesse ruumi astudes tuleb mõne figuuriga otsejoones tõtt vaadata. Ja päris mitmel juhul on selleks Mare ise. Teise korruse esimese ruumi katavad ära esiteks villaste karupükste ja kutsuvalt ettesirutatud kätega „Mare“ (1995) ning keegi trendikas laimirohelise jaki ja pika piduliku seelikuga karjatüdruk, lambatall õlgadel (2015). „Hämariku“ video on paigutatud samasse ruumi kangaga kaetud „kolemajadega“ ja nüüd jääb üle mõelda, kas Mikoff tahab peale võidusamba kinni katta ka Viru keskuse. Või mille ma ise kinni kataksin? Kanga alla ju ometi piiluda ei julge.

Oma veidruses ja pretensioonituses on tegemist nauditava näitusega. Mare Mikoffi looming on sundimatu, vaimukas ja eksperimenteeriv, ajas ei ole ei käekiri ega isikupära palju muutunud. Ei ole ka materjali, mille ees kunstnik risti ette lööks. Ja näitus on huvitav tervik, ausalt. Nüüd on aega terve suvi, et eesti ühe huvitavama skulptoriga hommikusöögil („Hommikusöök Rachel Whitereadile“, 2002) ühineda.

Foto: Priit Mürk

„Mikoff. Skulptuurid“ (kuraator Gregor Taul) on avatud Tartmusis 19. septembrini 2016.
Vaata lisa Tartmusi kodulehelt või Facebookist.