Sellal kui väike suurlinn, kus ma elan, näib olevat augustist otse novembrisse liikunud, üllatab Käsmu sügis haruldase lopsakuse, pehmuse ja värviküllusega. Ja vist ei ole ainult sealne sügis teistmoodi – mõte vahetab aastaajast hoolimata seal viibides käiku ning argisuse pained lõdvendavad haaret. Eks seetõttu kipu ka paljud meie luuletajad-kirjanikud üha tagasi Eesti Kirjanike Liidule kuuluvasse Käsmu loomemajja, mis asub ainult mõne sammukese kaugusel Käsmu Meremuuseumist ja ainult pisut kaugemal Rein Raua kodumajast. Kõik need kohad käime varsti läbi.

Luulefestivali Käsmu Sügis koondumispunktiks kujunes Rein Raua perekonna kodumaja

Luulefestivali Käsmu Sügis koondumispunktiks kujunes Rein Raua perekonna kodumaja

Käsmu Sügis on ühtlasi eesti kirjandusmaastikul täiesti uus ja värske hingamisega luulefestival, mille kutsus ellu MTÜ Neli Tuult. Kui kaasaeg on harjunud pidama festivali sünonüümiks suurpidustust, siis Käsmu Sügis 2014 oli midagi hoopis vastupidist – pisike ja koduselt hubane.

26. septembril alanud kolmepäevane festival tõi Rein Raua kutsel Käsmu kohale kaheksa luuletajat: Eda Ahi, Carolina Pihelga, Hasso Krulli, Kaur Riismaa, Triin Soometsa, Doris Kareva, Asko Künnapi, Kristiina Ehini, üheksandaks esinejaks Raud ise. Erinevalt teistest siinmail toimuvaist kirjandusfestivalidest, mis on suunatud eeskätt tekstilooja kohtumisele anonüümse publikuga, oli Käsmu Sügise fookuses ühe looja kohtumine teisega. Festivali teine päev sisaldas küll ka avalikku luulelugemist Käsmu Meremuuseumis, kus pingid said kuulajaid täis, ent Käsmu Sügise eredamad hetked jäid perekond Raua kodumaja sooja sisemusse, sest just seal leidsid aset florileegiumid ja rengakirjutamine, ühised söömaajad, vestlused ja vaikimised.

Florileegiumideks (ld florilegia) nimetati keskajal enamasti väljakirjutusi või katkeid varakristlike autorite või mõne harva tervemõistusliku pagana, näiteks Aristotelese, tekstidest. Tekstikatkete kogunedes süstematiseeriti need märksõnade kaupa ja nii olid need valmis koguja enda loodavates tekstides kasutamiseks. Käsmu Sügise florileegiumide idee tugines just sellele: kes kirjutab, see ka loeb, ja mõndagi loetut jääb ta endaga kaasas kandma, mõnigi tekst loob pinna, millele toetada oma isik ja looming. Ja tähenduslik pole vaid tekst, vaid ka muusika ja visuaalkultuur. Näiteks laupäevaõhtusel florileegiumil esinenud Asko Künnap tunnistas, et tema suureks mõjutajaks on olnud popkultuur ning luuletama kihutab teda paljuski soov kujundada üks ilus raamat. Oma isiklikes tüvitekstides tuulavad luuletajad kandsid ette eesti luuleklassikat, regilaulu, saksa proosat, ebatavalisi jõululuuletusi, teistest rahvustest autorite loomingut, viimast sageli esitajate endi tõlkes. Kes pidas loetud tekste elu ja loomingut sügavalt muutvateks, kes ei tunnistanud nende mõjusid sedavõrd fundamentaalsetena – ometi näisid kõikide esinejate florileegiumid toovat lagedale märksõnu ja jõujooni, mis ilmutavad end ka nende loomingus.

Festivali viimane päev oli pühendatud ühisele rengakirjutamisele. Renga ehk seosvärsi kirjutamisel on lisaks kirjutajatele oluline ka rengameister, kohtunik, kes valib pakutud salmivariantide seast välja ühe, millele igaüks järgmist kirjutama hakkab, et siis jälle üksainus välja valida. Renga soositud pikkus on 36 rida, ent sel korral võeti eesmärgiks 18, et anda osalejatele aega sisse elada ning protsessi nautida. Viimasele aitas kaasa ka Proseccoga segatud jaapani ploomivein. Kindlasti oli rengakirjutamise peamiseks toetavaks jõuks aga eelnevatel festivalipäevadel toimunud üritused, mis mõjusid kõikidele osalejatele lähendavalt, luues usalduse ja sõbralikkuse fooni. Rein Raua kokku pandud programmi jääbki vaid kiita: kõik tegevused toimusid õigetel aegadel, õigetes kohtades, õiges koguses.

Mõneti võiks kaht Käsmu florileegiumiõdakut nimetada luuletajate TEDi konverentsiks, kus publikurohkusele eelistatakse intiimsust, sõnumi edasiandmise kiirusele rahulikku kulgu, innovaatilisusele minekut ad fontes. Mõlemal juhul inspireerib ja lähendab see osalevaid inimesi. Sest miks näha teises luuletajas konkurenti? See ei sobi kuidagi luule olemusega. Mitte kaupmeeste või teenusepakkujatena, vaid luules liidetud inimhingedena tuleks rohkem kokku saada.

Fotod: Peeter Laurits

Rein Raud: „Oma elus toetun inimestele. Osa nendest on juba olnud ja nendele saab toetuda selle kaudu, mis nad on jätnud – see on sõnaline, heliline, pildiline.”


Kaur Riismaa: „Intuitsioonile.”


Hasso Krull: „Mu element on õhk. Seega ilmselt tiibadele. Muud varianti ei ole.”


Triin Soomets: „Tühjusele.”


Eda Ahi: „Tegudele. Enda ja teiste tegudele.”


Carolina Pihelgas: „Muhklikule mullale ja rabedatele sõnadele.”


Asko Künnap: „Tahaksin valetada, et toetun ainult iseendale, aga kahjuks on ikka nii, et gigantum humeris.”


Kristiina Ehin: „Pindpinevusele.”


Doris Kareva: „Ei vastu klaverit, ei vastu piljardit. Sisetunne on peen instrument, kui teda hästi hääles hoida.”