Homme, 3. septembril koondub Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumisse kokku haruldane muusikaline segu, mis toob rahva ette üle aasta lavalt kõrvale hoidnud Eesti noise’i- ja drone’i-legendi EDASI ning oma sügisel ilmuva uue plaadi materjali tutvustav conscious-räppar rin la, kes naasis äsja neljakuuselt residentuurilt Viinist. DJ-set’idega täiendavad esinemisi Trash Can Dance’i leibeli 2015. aasta üks suurimaid üllatajaid Ilya i Alisa ning EDASI mootor ja süda Mihkel Kleis isiklikult.

Mihkel Kleis Foto: erakogu

Korraga nii kunsti- kui helirindel tegutsev Kleis tunnistab, et vahepeal on saanud rohkem eksperimenteerida oma teise muusikaprojekti Ratkilleriga, kuid EDASI pole samuti kuhugi ununenud. Pigem on ta leidnud ennast olukorrast, kus pooleolevad ideed on järjest kuhjunud, kuid aega neid realiseerida pole senimaani olnud.

„EDASI-ga on niikuinii kogu aeg asjad uued. Me jätame kontserdiks ettevalmistudes väga palju vaba ruumi, kus palju sõltub hetkemeeleolust. Olukord on enda jaoks alati väga pingeline ja ebakindel, mõnes mõttes isegi meeleheitlik, sest see on nagu pimesi tundmatusse hüppamine ja siis tuleb seal oma tahumatuid muusikalisi võimeid abiks võttes kuidagi orienteeruda,” räägib muusik projekti improvisatsioonilisest olemusest.

Millisena näeb Kleis aga noise’i kui žanri hetkeseisu ajal, kui selle hoovad tunduvad üles võtvat üha tugevamaid tuure? „Igasugune muusika on huvitav ainult teatud piirini ja sellepärast ma isiklikult ennast noise’iks nimetavat ja sellega piiritlevat muusikat ei jälgigi,” seletab Kleis, keda paeluvad enda sõnul hoopis radikaalsus, uus mõtlemine ja ümbertõlgendamine üldisemalt. „Noise on üks etapp, seda küll. Eks ikka on huvitav avastada mõnd uut artisti, nii Eestist kui välismaalt, kel on asjadest pahupidine ettekujutus.”

Kui Kleisi ja rin la muusikat on Müürileht varemgi tutvustanud, siis Ilya i Alisa (inglise keeles ka poeetiline Elijah and Alice) on end senimaani üsna sügaval underground’is peitnud. Pseudonüümi taha peitub aga Ilya Bogatyryov, luuletaja, kes salvestas oma esimese ametliku dark ambient/noise EP „Заклинание Зимы” („Invocation of Winter”) 2007. aastal.

Aga miks just noise? „Ma olin liiga laisk ja ei käinud kunagi muusikakoolis,” naerab Bogatyryov. „Olin siis väga noor ja radikaalne, mu lemmikbändid olid Coil, SPK, jne. Esimese EP salvestasin kassettdiktofoniga, sest rohkem tehnikat mul kodus ei olnud.”

See-eest kahe viimase albumiga „Я Вошел В Темный Лес” („How I Entered the Black Forest”) ja „Северный Олень” on mees küll müratasandeid kõvasti vähendanud ning fookusesse on tõusnud rohkem teatraalne avangard ja pehmemad indie-võnked. „Räägitakse, et tõeline luuletaja kirjutab ainult sellest, millest ei saa meie tavaelus sõnadega rääkida. Sellest vaatenurgast on kõik mu laulud Jumalast, või armastusest, mis on üks ja sama,” vastab muusik küsimusele, mis teemadel teda enamasti kirjutamas võib leida.

Millistele värsketel vene artistidel ta aga silma peal soovitaks hoida? „Peterburi vanim punkbänd Otdel Samoiskoreneniya (Отдел Самоискоренения), kellel ei lubatud 80ndatel laivis esineda, on nüüd tagasi, lööb lained ning varsti antakse välja ka plaat nende vanadest lugudest, mille nad kodus lindistasid. Moskvas ja Peterburis on palju noori noise rock-, post-punk- ja minimal synth-bände, aga neil pole seda tugevust, et laulda, mis neil tegelikult mõttes on. On palju tüüpe, kes üritavad kopeerida Joy Divisionit, Grimes’i, HTRK’d ja teisi moodsaid esinejaid, kuid ühelgi neist pole midagi väljendada, nii et nad kõlavad ebakindlalt. Muusikat peaks tegema enda pärast, mitte selleks, et teistele meele järele olla. Sel juhul oleks mõttekas otsida endale töö, mis sulle paremini sobib,” lõpetab Bogatyryov.

Täpsemat infot ürituse kohta võib leida siit.