KUMUs on parasjagu avatud Lola Annabel Kassi kureeritud ja Liina Siibi kujundatud näitus, mis annab Natalie Mei, Oskar Kallise, Eduard Wiiralti, Nikolai Triigi jpt kaudu põhjaliku ülevaate dekadentlikest näidetest eesti kunstis.

Eduard Wiiralt „Kunstnik" (1917, tušš), Eesti Kunstimuuseum

KUMU 3. korruse saalis avatud mahukas ja huvitavate saatvate tekstidega näitus „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst” viib publiku 20. sajandi alguse muutusterohkesse põnevasse perioodi, mis peegeldub ka kujutavas kunstis. Seda peamiselt veidi paheliste, aga intrigeerivate teemade kaudu, mis on aga dekadentsi kesksed meeleolud. Näitusel olevad teosed kõditavad publiku ilumeelt ning pealtnäha sünged teemad ja toonid mõjuvad kokkuvõttes vägagi esteetiliselt.

Mida aga tähendab palju kasutatud, aga ehk mitte alati selgelt arusaadav mõiste dekadents? Üldiselt mõistetakse selle all üle-eelmise sajandivahetusel ehk fin de siècle perioodil koos moderniseerumisprotsessiga Euroopas esile kerkinud kirjandus- ja kunstivoolu, mida iseloomustavad pessimistlikud meeleolud, sealhulgas melanhoolia ja depressioon, aga ka küünilisus, nartsissism, sümbolism ja haigused. Destruktiivsete meeleolude kõrval aga annavad tooni hedonistlikud kired kõige ebatavalise ning konventsioonidest väljaspool asetseva suhtes, samuti eskapism – toe otsimine n-ö kunstlikest paradiisidest (kuna religioossed dogmad taandusid, Nietzsche oli Jumala surnuks kuulutanud ning teaduslik mõtlemine võttis ohjad üha enam enda kätte) –, mida lubasid meelemürgid, nagu tol ajal kergelt kättesaadav oopium, samuti hašiš ning muidugi vein. Meelemürkide abil saavutatud tundmused aitasid kiirelt muutuvas, sealhulgas urbaniseeruvas ja industrialiseeruvas maailmas emotsionaalselt pealtnäha hakkama saada, vähemalt ajutiselt. Linnastumisega ja metropolide tekkega kaasnesid ka inimeste blaseerumine, individualiseerumine, üksteisest võõrandumine, prostitutsioon ja muidugi haigused. Dekadentsi iseloomustavad ka üleküpsemine ja sellele järgnev kõdunemine, mida tajuti 19. sajandi lõpul lääne ühiskonna allakäiguna ja minnalaskmismeeleoludena. Kuigi sel perioodil suhtus üldsus dekadentsi negatiivselt, võtsid kirjanikud ja kunstnikud selle meeleldi omaks ning ühiskonnaprotsesside vastureaktsiooni tulemusena genereeris dekadentslik kunst ja kirjandus uusi ja põnevaid nähtusi, mis mängivad tabude ja konvenstsionaalsete soorollidega, kaldudes kohati lausa müstitsismi. Romantismi naiivsus ja looduse idealiseerimine lükati kõrvale ning kujutama hakati ühiskonna nähtusi dekadentlike pessimistlike meeleolude kaudu. Samas nähti ja nähakse selles „koleduses” ilu ning siinkohal tuleb esile dekadentsile nii omane inetuse estetiseerimine, mida rakendas ka prantsuse kirjanik ja poeet Charles Baudelaire (1821–1867), keda peetakse ka dekadentsi esiisaks. Charles Baudelaire morbiidsest, aga samas elegantsest elutunnetusest ja sellest sündinud tekstidest ammutatakse inspiratsiooni siiani. Ka kõnealune näitus viitab ja toetub paljuski Baudelaire tekstidele, peamiselt tema kurikuulsale luulekogule „Kurja lilled” („Les Fleurs du mal”, 1857). Perifeersesse Eestisse jõudsid modernsieerumine ja sellega seoses ka dekadentlikud meeleolud väikese järellainetusena, ometi peegeldusid ka siin väga tugevalt dekadentsiga seotud mustrid, sealhulgas individualiseerumine, mis oli vastureaktsioon kodanlikule rahvusromantismile ning pealesunnitud vene haridusele ja saksa kultuurile.

Eduard Wiiralt „Naine kolbaga" (1916, tušš, akvarell), Eesti Kunstimuuseum

Dekadentsi üks peamistest läbivatest teemadest on nartsissism, mille eredaimad esindajad on dändi ja boheemlaslik meeskunstnik, kes on dekadentlike kunstiteoste ühed kesksemad figuurid. Dändi oli teatavasti androgüünne ja enamasti homoseksuaalne mees, kellel ei olnud ametit ning oli seetõttu sageli tülpinud ning jõude kulgev (Natalie Mei „Vivo, aut non vivo”, 1918). Ta suhtus küüniliselt kodanlusse ning üleüldistesse konventsioonidesse ja tegi oma filigraansest välimusest religiooni. Dändisid peeti ka hääbuva aristokraatia viimaseks hingetõmbeks. Keskseks figuuriks kunstis ning protagonistina kirjanduses kerkis esile ka uus naisetüüp – femme fatale ja Uus Naine (n-ö viktoriaanlikule „koduinglile” vastanduv intellektuaalsete huvidega emantsipeerunud naine, kes muusana kunstnikke inspireeris, aga samas ka pelutas ning hukatusse viis), sealhulgas ka androgüünne naine. Dekadentsile on omane üleüldine soorollide segunemine ning traditsoonilise mehelikkuse ja naiselikkuse lõhkumine. Nagu mainitud, mängivad dekadentlikus kunstis olulist rolli ka meelemürgid, peamiselt oopium, hašiš ja vein (E. Wiiralt „Absindijoojad” 1933), pessimistlikud meeleolud, sealhulgas melanhoolia (või baudelairelik spliin), mis algselt oli antiikne termin ja tähistas ühte neljast temperamenditüübist ja meelelaadist. Melanhoolia kätkeb endas n-ö kehamahlade (milleks peeti verd, lima, musta ja kollast sappi) teooriat ja seda meelelaadi peeti tol ajal haiguseks. Melanhoolia on seotud musta sapiga ning huvitav on tõik, et seda peeti inimese loovust soodustavaks nähuks. Samuti on melanhoolia seotud reaalsuse eiramisega – see oli omamoodi moehaigus, mida estetiseeriti (E. Wiiralt „Melanhoolia”, 1917). Näiteks prantsuse kirjanik ja kirjanduskriitik Paul Bourget arvas, et Baudelaire oli suisa sünnipärane melanhoolik. Melanhoolia väljendus kehaliselt lõdva poosiga ning veretu jumega, mis oli omane enamikele dekadentslikes kunstiteostes olevatele figuuridele. Kui veel süngemates toonides jätkata, siis dekadentlikus kunstis on teisigi morbiidseid teemasid – näiteks surma (sh suitsiidi) sümboolikat, mis on esindatud luukerede, laipade, koljude jne motiividena. Tolle ajastu teine n-ö moehaigus melanhoolia kõrval, mida sageli dekadentlikus kunstis (ka kirjanduses) kujutatakse, on tuberkuloos – haigus, mida seejuures erotiseeriti, müstifitseeriti, romantiseeriti ning mis inspireeris loovisikuid. Surma ja armastuse ning haiguse ja erootika segunemine dekadentlikus kunstis ning kirjanduses on sage nähtus (nt A. H. Tammsaare „Varjundid”, 1917) ning tuberkuloosi peeti seejuures n-ö kirehaiguseks, millesse haigestusid hulljulged ning kirglikud inimesed (Ameerika kirjanik ja esseist Susan Sontag on kirjutanud sellel teemal oma raamatus „Haigus kui metafoor”, kus ta käsitleb inimeste loodud müüte haiguste, sealhulgas tuberkuloosi, ümber).

Kui aga rääkida värvidest dekadentlikus kunstis, siis sageli domineerib kollase värvi kasutamine, mida peetaksegi dekadentsi värviks, samuti lillat, mis viitab homoseksualismile. Silma hakkab ka hall tonaalsus, mis viitab tundetusele, võimetusele näha maailma värviliselt (Nikolai Triik „Konrad Mägi portree”, 1908), samuti sügisele, mida aastaajana peetakse dekadentlikuks, mil kõik üleküpseb ning kõduneb.

Kui tuua kunstiteoste kõrvale mõned dekadentsi näited eesti kirjandusest, siis üks olulisemaid tekste on Noor-Eesti albumites ilmunud lääne dekadentsi „maaletooja” Johannes Aaviku „Charles Baudelaire ja dekadentismus”, 1905) ja J. Randvere „Ruth” (1909), mis on üks esimesi dekadentlikke tekste Eestis ning mis esindab nietzschelikku üliinimest, kus mees minajutustaja kirjeldab oma naisideaali ja temasse enda omadusi projitseerib.

Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst” on avatud KUMUs kuni 25. veebruarini.