Esimene Eesti Wabariik kangastub meile tihti jõukuse, pidutsemise ja meelelahutuse võtmes. Ilmselt on selles suur annus pimedat nostalgiat, kuid samas ka omajagu tõtt.

1930. aasta saabumise pidu. Foto: Mart Sanderi erakogu

1920ndad ja 1930ndad nägid suurt tõusu Eesti restorani- ja meelelahutuskultuuris. Tegelikult algas see juba varem, vahetult enne I maailmasõda, kui valmisid pea ühel ajal nii Estonia teatrimaja kui ka Grand Marina (praegu on samas kohas Vene Kultuurikeskus – toim.), väidetavalt kogu tsaaririigi suurim ja moodsaim kino. Neist kahest asutusest kujunesidki sõdadevahelise Tallinna „kultuurimiili” tähised. Kui praegu kannavad mõlemad hooned teatri austavat nimetust, siis tollal olid need tõelised meelelahutuse kobarkeskused. Estonia polnud üksnes ooper ja ballett, vaid ka mitu restorani talveaia ja motoriseeritult pöörleva tantsulavaga; kabareeartistide ja orkestrite Meka. Grand Marina lisas kinole ja restoranidele ka kasiino ning omakorda kabaree, sedapuhku pigem pikantsusele orienteeritud Musta Kassi. Muide, ka kino tähistas toona hoopis rohkemat kui filmivaatamine: seansside eel ja järel esinesid orkestrid, tantsutüdrukud ja kõikvõimalikud „eksootilised” (mis toona tähistas pigem „erootilist”) artistid.

Tallinna restoranikultuurist on kirjutanud väga põhjalikult soome uurija Kalervo Hovi oma raamatus „Kuld Lõwi ja Kultase ajal. Tallinna restoranikultuuri ajalugu 1918–1940”. See on tõeline piibel kõigile, keda huvitab, kuidas ja kus pidutseti, mida söödi ja joodi. Meelelahutuse muusikalisest poolest annab aga sügava ja personaalse ülevaate Valter Ojakääru „Vaibunud viiside kaja”, mis on kirjutatud verinoore muusiku isiklike kogemuste põhjal.

Kino tähistas toona hoopis rohkemat kui filmivaatamine: seansside eel ja järel esinesid orkestrid, tantsutüdrukud ja kõikvõimalikud „eksootilised” (mis toona tähistas pigem „erootilist”) artistid.

Ameerika muusikale orienteeritud maa

Selle kohta, et aktiivne muusika- ja restoranielu toimus ka väljaspool pealinna, leiame tunnistust kõikjalt. Näiteks minu noodikogust. Aastakümnete jooksul on paljud eakad eestlased kinkinud mulle oma muusikutest vanemate-vanavanemate orkestrinoote. Neid lapates jääb üle vaid imestada tantsuorkestrite rohkuse üle kodanlikus Eestis. Nootidele surutud templid räägivad meile nüüdseks täiesti unustatud kollektiividest, mis esinesid kõikjal üle Eesti, oma suured (tüüpkoosseis oli nootide järgi 9–10 muusikut) tantsuorkestrid olid Paides, Põlvas, Tapal, Türis, rääkimata suurematest linnadest. Noote telliti osaühingu Esto-Muusika kaudu kogu maailmast; juhtivaks oli kirjastus Chappell (praegu Warner/Chappell), mis tõi orkestrantidele kätte uusimad Ameerika lööklaulud suurepärastes arranžeeringutes. Nende kollektsioonide põhjal võib väita, et Eesti oli väga Ameerika muusikale orienteeritud maa. Sõja ajal vahetas Ameerika muusika välja Saksa filmidest ja heliplaatidelt massidesse kandunud lööklaul, mida telliti samuti valmiskujul Saksa kirjastustest; levis ka väga kvaliteetne Itaalia muusika – Itaalias ei olnud sving sugugi keelatud ja sealt ostis ka vaevu 20-aastane Valter Ojakäär pakkide kaupa moodsat repertuaari. Ameerika muusikat sai küll tellida Soomest. Muuseas, Soomel oli terve sõja ajal väga huvitav positsioon: kui Eesti kinodes siis enam Ameerika filme ei näinud (tegelikult lõpetas juba punane ENSV valitsus septembris 1940 kõik lepingud välismaa filmilevitajatega), siis Soomes, mis oli ametlikult Saksamaa liitlane, oli kinodes rohkem USA kui Saksa filme.

Peokuulutused tollases ajalehes

Soome jõudsid kontserte andma ka paljud toonased superstaarid, näiteks rootslannast filmitäht ja laulja Zarah Leander, keda hakkajamad tallinlannad nagu minu vanaema ka spetsiaalselt kuulamas käisid. Eestisse sellise kaliibriga artiste ei sattunud, ehkki Saksamaalt tulid mõned lauljad ja instrumentalistid, kes toonase Landessender Revali (Eesti ringhäälingu nimetus aastatel 1941–44) suure tantsuorkestri (mida juhatas Vladimir „Boba” Sapožnin) saatel esinesid, publikuks suuresti Saksa sõdurid. Imekombel ei olnud džässi/svingi keeld Eestisse vist jõudnud, sest ühel vanal 1944. aasta hilissuvest pärit fotol võib näha teatrikuulutuste tulpa, mis reklaamib „Suurt Jazz-kontserti”!

Veresport

Ilmselt toimus iseseisvas Eestis ja eelkõige Tallinnas restoranide vahel suur rebimine publiku pärast: lõbustusasutusi oli palju ja kõik üritasid üksteist üle trumbata, esitledes parimaid „imperaatorlikke kokkasid”, orkestreid, külalisartiste ja eeskavasid, moeetendusi ja tantsumaratone. Viimased olid 30ndate alguses väga moes kogu maailmas – tantsiti sõna otseses mõttes kuni kokkukukkumiseni, mõnikord ka surmani. 1932. aastal kirjutab ajaleht Sõnumed: „Uus maailmarekord tantsumaratonis. Poolteist kuud vahetpidamatut tantsu. 7. juulil algas Toulouse’i teatris tantsumaraton, mis lõppes esmaspäeval, 22. aug. õhtul kella 9 ajal kellegi neegerpaari võiduga. Mustad vehkisid tantsida 1088 tundi ja ületasid läinud aastal püstitatud maailmarekordi 46 tunniga.”

Tantsumaratonid olid 30ndate alguses väga moes kogu maailmas – tantsiti sõna otseses mõttes kuni kokkukukkumiseni, mõnikord ka surmani.

Eestis nii karme tantsijaid ei olnud. 1934. aastal teatab ajaleht Kaja: „26 tundi vahetpidamatut tantsu. Tallinna tantsumaraton lõppes. Üks osavõtja minestas valssi keerutades. Kella kahe paiku öösel vastu laupäeva lõppes kohvik Marcelle’is (hiljem Vana Toomas, praegu Maikrahv – toim.) kestvustantsu võistlus, mis algas neljapäeval, 15. märtsi õhtul kell 11. Maratoni võitis Armin Trepp, olles tantsinud vahetpidamata 26 tundi 10 minutit. Trepi konkurent Mitt minestas pärast seda, kui oli ühe tunni vahetpidamata keerutanud valssi ühes suunas, mis oli korraldajate poolt ette nähtud võistluse „lõpuspurdina”. Maratoni-tantsu alustasid neljapäeva õhtul kuus paari. Reede õhtupoolikul pärast seda, kui kõik paarid olid tantsinud kauem vanast rekordist, mis oli 13 tundi ja 55 minutit, kaks paari langesid välja. Reede hilisõhtuni tantsisid neli paari. Et teha maratonile kord ometi lõppu, muudeti pärast 25-tunnist tantsu tingimusi: mängiti vahetpidamata kiiret valssi, mida tohtis keerutada ainult ühes suunas.” On muidugi iseasi, kas selline veresport (mille auhinnaks oli ikka raha) enam meelelahutuse alla käib, kuid selliseid maratone käidi meeleldi söögi-joogi kõrvale vaatamas. Vähem mõtleme sellele, et pingeline ei olnud see mitte ainult tantsijatele, vaid kogu restorani personalile, eelkõige orkestrile, sest reeglina toimus kõik ikka elusa muusika saatel.

Suurt tähelepanu pöörati kõikvõimalikele tähtpäevadele, mille puhul korraldati agaralt maskiballe, karnevale ja muud sorti meelelahutust. Kui uskuda perekondlikke mälestusi, siis eelistati just kohti, kus oli svingiv orkester. Näiteks nn Ameerika baariga ööklubi OK (nüüd G. Otsa nimelise muusikakooli harjutusklass) pakkus eeskava kuni kella kolmeni öösel ja elavat tantsumuusikat kuni kella kuueni hommikul.

Eliitkohvikus Kultas pidi iga teenindaja rääkima vähemalt nelja võõrkeelt ning kokku pidid külastajad saama teenindust kümnes keeles.

Omaette muusikute kategooria moodustasid naisorkestrid – isegi Eestis oli neid mitmeid. Neil oli väga pikantne maine, sest väidetavalt võis daame sealsamas kabarees mõistliku summa eest paariks tunniks „ära osta” ja suletud separeesse juhtida. Tegelikult oli Eesti restoranikultuur väga vabameelne – Soomest näiteks käisid siin „tantsuturistid”, sest Tallinnas oli lubatud restoranides kenade ettekandjatega tantsida, Helsingis mitte. Lisaks olid restoranid uhked oma väga haritud teenindajate üle, näiteks eliitkohvikus Kultas (hiljem Moskva – toim.) pidi iga teenindaja rääkima vähemalt nelja võõrkeelt ning kokku pidid külastajad saama teenindust kümnes keeles. See meenus mulle paari päeva eest, kui jalutasin Harju tänaval sisse restorani, kus mitte ükski teenindaja ei olnud suuteline suhtlema muus kui vene keeles…

Mart Sander on muusik, kirjanik ja filmitegija. Ta valmistub kaitsma doktorikraadi Balti Filmi- ja Meediakoolis. Tema uus fantaasiafilm „Kõhedad muinaslood” jõudis eesti publiku ette detsembris ning juba kevadel leiab see ka tee rahvusvahelistele ekraanidele.