Varauusaegses Euroopas nõiariitade süütamiseni viinud sündmused võisid saada alguse nii laste fantaasialennust kui ka harimatusest tingitud massihüsteeriast. Kuigi Euroopas on mastaapsed nõiaprotsessid ajalugu, pole tuleriitade söed üle maailma sugugi kustunud.

„Die Hexe”, Albrecht Dürer (ca 1500). Foto: Wikimedia Commons

Praegusel ajal tegelevad nõiad rohkem meie igapäevaelu sasipundarde lahtiharutamisega ning hiilivad endiselt fiktiivsel või mittefiktiivsel kujul ringi lugematutes filmides, sarjades, saadetes ja muinasjuttudes. Lood, millest need on aga suuresti ainest saanud, pärinevad 15.–18. sajandil Euroopat ja USAd tabanud suure nõiajahi perioodist, mis märgib verist peatükki mõlema kontinendi ajaloos.

Massihüsteeria, misogüünia ja saatanakummardajad

Ajaloolane Brian A. Pavlac on reastanud oma töös „Ten General Historical Theories about the Origins and Causes of the Witch Hunts” lühidalt teooriad, mis võisid plahvatusliku nõiajahi tekitada. Loetletud on näiteks vaimuhaigus, massihüsteeria ja looduses kasvavate hallutsinogeensete taimede manustamine, mis inimesi tavapärasest erinevalt käituma pani. Teiseks toob Pavlac välja, et 15.–18. sajandil elusid röövinud katk, näljahäda ning halvad ilmastikutingimused tekitasid ärevust ning panid inimesi nende põhjuseid üleloomulikele jõududele omistama. Olulisena tuleb ära märkida ka saatanakummardamise – otsese vastuseisu kristlikule maailmakorrale –, misogüünia ehk viha naiste vastu ning laste fantaasiad, mis uskumustele puid alla panid.[1]

Sel suvel ilmus eesti kirjaniku ja semiootiku Aarne Rubeni sulest raamat „Nõiaprotsessid Eestis”, mis teeb arhiivimaterjalidele ja erinevale antud teemat käsitlevale kirjandusele toetudes tagasivaate samal ajal Euroopast üle käinud nõiaprotsesside lainele. Ruben kirjeldab juhtumit Põhja-Rootsist, kus läks 1668. aastal lahti tõeline nõiapaanika. Lugu sai alguse, kui noor karjuspoiss Mats Nilsson tahtmatult ühe endast vanema tüdruku üles andis, kuna too oli pisiasjadeni oma öiseid „nõiarännakuid” kirjeldanud. Seepeale hoiti lapsi vees, pakase käes ja vangis, et nood täiskasvanud nõidade nimed välja räägiks. Taolisele massihüsteeriale said kaasa aidata vähene haridus, äärmuslik patriarhaalsus, usuline fanatism ja tungalterarikas toit[2], mis võis kutsuda esile hallutsinatsioone.

Saatan ja nõiad käisid koos nagu sukk ja saabas, esimene neist isanda ning teine kummardaja rollis. Hoogu andis sellele käsitlusele ka reformatsiooni valgumine üle Euroopa, ent nõiajahtide katalüsaatoriks seda otseselt pidada ei saa. Brian P. Levack väidab raamatus „The Witch-hunt in Early Modern Europe”, et kuigi reformatsiooni esimestel aastatel toimusid vaid üksikud protsessid, siis pärast 1560. aastaid ajendas saatanahirmu võimendav ideoloogia nõiajahtide intensiivistumist.[3] Ruben kirjutab, et legendi järgi peeti saatanat issanda ahviks. Peale selle ei olevat ta suutnud laulda, vaid ainult häälitseda, sest laulmist olid inimestele õpetanud inglid. Lisaks puges ta tihti erinevate loomade nahka ja figureeris sel moel ka nõia käsilasena.[4] Robert Eggersi eelmise aasta õudusfilmis „Nõid”, mille tegevus toimub 17. sajandi Uus-Inglismaal ja kujutab ühe talunikupere sattumist nõidusehüsteeriasse, oli selleks näiteks must sokk – olend, kes kuradiga tihtipeale ühistele piltidele kipub sattuma.

Eggersi linateoses kerkib esile veel üks oluline aspekt – see, keda mustade jõududega kampalöömises lõpuks süüdistama hakatakse, on pere teismeline tütar. Kui mõtlete tagasi mõnele filmile, mida näinud olete, või muinasjutule, mida ehk lapsepõlves loetud sai, siis kas silme ette tuleb mõni meessoost nõid? Mul näiteks mitte. Kui aga hakata neis formaatides loetlema nõia rollis naisi, võib seda tegema jäädagi. Ikka elavad sammaldunud onnis just vanamoorid, kes lapsi präänikuga metsa meelitavad, või maagiaga ajavad meeste päid segi imeilusad noored näitsikud.

Kaader Robert Eggersi filmist „Nõid”, kus hakatakse mustade jõududega kampalöömises süüdistama pere teismelist tütart.

Rubeni andmetele toetudes oli Eesti siiski üks väheseid kohti Euroopas, kus nõiduses süüdimõistetute suhe oli sooti peaaegu võrdne (mehed 45 : naised 55). Selle võis tingida tõsiasi, et mõisnikel puudusid täpsed andmed enda piirkonnas elavate talunaiste kohta või neid protsesse ei talletatud. Üldiselt süüdistati aga õrnemat sugupoolt, kuna too oli enamasti kodune ning seetõttu oli neil aega rohkem millegi kahtlasega tegeleda. Lisaks tekitasid erilist hirmu vanemad naised, kes polnud enam atraktiivsed ning olid ühiskonnast välja tõrjutud – „juba lapsedki teavad, et tõrjutud tegelane võib olla potentsiaalne kahjutekitaja”. Autor on märkinud, et hirm naiste ees võib lasuda uskumuses, et „/…/naise võrgutav loomus teeb temast eriliselt patuse/…/”, ning noorte neidude peale kaebasid kadedusest just nende vanemad sookaaslased[5]. Alan Charles Kors toob raamatus „Witchcraft in Europe, 400-1700: A Documentary History” välja, et süüdistamine oli suuresti seotud just seksuaalsusega. Üks kurikuulsaim naiste süüd põhjendav dokument „Malleus Maleficarum” („Nõiahaamer”) väidab, et nõidus tuleb lihalikust himust ning selles on õrnem sugupool rahuldamatu.[6]

Euroopa nõiajahi viimane teadaolev ohver hukati 1782. aastal Šveitsis. Tegemist oli teenijatüdruku Anna Göldiga, keda süüdistati saatanaga suhtlemises ja peretütre mürgitamises. Kuigi andmed erinevad, hukkus Levacki kohaselt varauusaegses Euroopas nõiaprotsesside tagajärjel umbes 45 000–60 000 inimest[7]. Ruben lisab aga oma raamatus, et Anne Llewellyn Barstow on oma teoses „Nõiahullus” selle väite vaidlustanud, sest Levack ei arvesta hävinud dokumente ning nii võib ohvrite tegelik arv küündida kuni saja tuhandeni.[8]

Nõiaprotsessid 21. sajandil

Kuid sellega nõiaprotsesside vari meie peade kohalt ei kadunud. Kõik see, mis toimus Euroopas sajandeid tagasi, on Aafrikas, Vaikse ookeani maades, Aasias ning Ladina-Ameerikas endiselt igapäevane nähtus[9] ning immigrantide liikumine antud maailmajagudest USAsse ja Lääne-Euroopasse on taolised juhtumid Läänes uuesti aktuaalseks muutnud.[10]

Siin peegelduvad meile jällegi ajalugu ning põhjused, miks nõiahirm varauusajal lokkama hakkas: rasked majanduslikud olud, ebausk, madal haridustase, naiste vastu suunatud viha ning ahnus. Õli valavad tulle ka isehakanud ravitsejad, kes küsivad vanematelt raha, et nende lapse sisse pugenud kurat välja ajada.[11] Kui mängus on maagia, vaadatakse kõige enam just naiste, laste ja vanemate naiste poole, kuid muidugi ei pääse süüdistustest ka mehed. ÜRO 2014.–2015. aastal Kesk-Aafrikas tehtud inimõigusi puudutav vaatlus ning selle põhjal kirjutatud raport näitasid, et antud perioodil toimus 32 juhtumit, milles sattusid rünnaku alla väidetavalt nõidusega tegelevad indiviidid. Ohvriks langes ühtekokku 85 inimest, neist 30 naised, üks poisslaps ja viis tüdrukut, ning 12 puhul lõppes asi surmavate või raskete vigastustega. Enamiku ohvritest moodustasid vanemad või puudega inimesed, lesed või isikud, kellel puudus kohalikes kogukondades tugev toetus. Eriliselt ohtlikus olukorras on nõidusesse uskujate tõttu albiinod, keda ei peeta nende välimuse pärast mitte inimesteks, vaid vaimudeks, kes ei sure, vaid saavad ainult kaduda. Niisiis on albiinode jäsemed mustal turul kõrges hinnas, et kasutada neid maagias, võlujookide kokkusegamisel või amulettidena. Mustal turul ulatub albiino jäseme hind 2000 dollarist kuni 75 000 dollarini terve keha eest. Ühtlasi usutakse, et albiinoga vahekorda astumine ravib HIVi, mistõttu albinismi põdevad naised langevad tihti vägistamise ohvriks.[12]

Nõiajahi peatamiseks tuleks tegeleda nendega, kes peavad jahti ning usuvad endiselt vananenud tõdesid, ehk panustada inimeste harimisse. 2005. aastal süüdistasid teised pereliikmed Londonis elavat kaheksa-aastast tüdrukut nõiduses, mispeale talle tšillipipart silma määriti, et kurat välja peksta. Õnneks tegutsesid võimud kiirelt ning perekonnaliikmed võeti vastutusele. Loodud on ka programmid, mille eesmärk on inimesi HIVi, teaduse ja meditsiiniga seoses valgustada.[13] Kui neisse teemadesse järjekindlalt panustada, võiks loota, et mingil hetkel otsustab ka vaimupimeduse jõud taanduda.


[1] Pavlac, Brian A. 2011. Ten General Historical Theories about the Origins and Causes of the Witch Hunts, 30.09.
[2] Ruben, Aarne 2016. Nõiaprotsessid Eestis. Tallinn: Varrak, lk 27–29.
[3] Levack, Brian P. 2006. The Witch-hunt in Early Modern Europe. Harlow: Pearson Education, lk 111.
[4] Ruben, Aarne 2016. Nõiaprotsessid Eestis. Tallinn: Varrak, lk 43.
[5] Samas, lk 22–26.
[6] Kors, Alan Charles; Peters, Edward 2001. Witchcraft in Europe 400-1700: A Documentary History. Philadelphia: University of Pennsylvania Press, lk 188.
[7] Levack, Brian P. 2013. The Oxford Handbook of Witchcraft in Early Modern Europe and Colonial America. Oxford: Oxford University Press, lk 452.
[8] Ruben, Aarne 2016. Nõiaprotsessid Eestis. Tallinn: Varrak, lk 16.
[9] Horowitz, Mitch 2014. The Persecution of Witches, 21st-Century Style. – The New York Times, 04.07.
[10] García, Ana Dols 2013. Voodoo, Witchcraft and Human Trafficking in Europe. – The UN Refugee Agency, Policy Development and Evaluation Service.
[11] Horowitz, Mitch 2014. The Persecution of Witches, 21st-Century Style. – The New York Times, 04.07.
[12] ‘Witchcraft’ beliefs trigger attacks against people with albinism, UN expert warns. – UN News Centre, 22.03.2016.
[13] Schons, Mary 2011. Witch Trials in the 21st Century. – National Geographic Society, 21.01.