Berliini trio nonkeen loobub turvalisusest ning tunnistab, et Juhus on nende bändi olulisim liige. Aasta alguses debüütalbumiga „Gamble” välja tulnud grupeering kasutab vanaaegseid magnetofone, ei harjuta meloodiaid ega salvesta ühte viisijuppi enam kui korra.
Plaadil segunesid lapsepõlvehääled ning tudengikatsetused kogemusega, ent kuna viise oli ühe plaadi jaoks liialt, sündis „Oddments of the Gamble”, millelt leiab tavapäraste instrumentide ning igapäevahäälte sümbioosi. Müra ja kõnekõma muusikakeeles loovad ekstsentrilise terviku, demonstreeritakse salvestamisprotsessi kaootilisust, kummalised helid dubleerivad vanade magnetofonide algelisust ning mäletavad aegu, mil masinadki eksisid.
Muusika on „Oddmentsil” esialgu alla surutud ning neile omaselt ilmub karakter alles Juhuse võluva suvalisuse kaudu, kasvades ja mitmekesistudes. Ilmetu ja vaikne viisijupp tutvustab end kuulajale tagasihoidliku halli hiirekesena ning lisab siis jutustuse, trummikaja, sügava techno ja isegi kosmilise kõla, et lõpuks taas eemalduda ja hüvasti jätta. Esilugu „Kassettenkarussell” on näiteks vilkuvate tulede ja naeratavate nägude virvarr, milles orienteeruma õppimine võtab aega, kuid kogenud rändur kuuleb, et loojad on salvestusruumis lõbusalt helidega katsetanud. Omanäoline sound on tervitatav, kuid võõrastav segadus võib jääda külmaks ja kaugeks. nonkeen ei juhi melomaani sooja koju, vaid viib ta peadpööritavale teekonnale.
