Vahur Hollo analüüsis Poliitikalabori blogis poliitiliste oponentide suhtes kiire punktivõidu saavutamiseks kasutatavat senjöörisööstu tehnikat, millega viimati paistis silma siseminister Mart Helme ETV otsestuudios.

Marina Kaljurand ja Mart Helme saates „Esimene stuudio”. Kuvatõmmis

Europarlamendi valimised ja nendega kaasnevad debatid on küll läbi, kuid see ei tähenda, et kriitiline suhtumine parempopulistide (kuid mitte ainult nende!) väljendusviisi ei oleks äkitselt enam põhjendatud. Tõenäoliselt korratakse sama taktikat vestluste domineerimiseks, kuni see töötab. Tihti kirjeldatakse parempoolse populismi puhul umbmääraselt „retoorilist stiili”, millele omistatakse erinevaid demokraatiale kahjulikke omadusi.

Kontrastina kuuleb harvem arutelu sellest, kuidas mõni retooriline tehnika võib mõjutada nii poliitilist keskkonda kui ka info vastuvõttu. Olles võistlusliku väitlusega kokku puutunud, on mul tekkinud teatud tundlikkus ebaausate väitlustehnikate vastu – järgnev mõttelõng lähtub aga usust väitluskriitika võimesse luua paremaid poliitikaalaseid vestlusi. Nendel on omakorda potentsiaali parandada ühiskonna kitsaskohti. Kindlasti ei ole ma esimene, kes toob kaasaegse parempopulismi edukuse ühe võtmena välja nende retoorilist stiili, kuid ehk aitab ühe spetsiifilise võtte lahkamine tõsta standardeid, mida ühiskond oma esindajatelt nõuab.

Argumentide üleküllus

Siseminister Mart Helme ja endise välisministri Marina Kaljuranna ühisesinemine „Esimeses stuudios” ei olnud kindlasti klassikaline debatt, aga selles kasutati siiski väitlustehnikaid. Saate olulisus seisnes selles, et saatejuhi küsimuste kaudu teostati ka praeguse siseministri ja tema juhitud erakonna üle järelvalvefunktsiooni. Saate vaatamisel ilmneb aga siseministri sagedane Gish gallopi kasutus (mille eestikeelseks vasteks pakuksin „senjöörisööstu”). Senjöörisööst on retooriline võte, mille eesmärgiks on väitluse üleujutamine argumentidega, et oponent jääks vastamisega jänni, lähtuvalt väitluse pikkusest ja vahel ka selgituse keerulisuse tõttu. Ingliskeelne termin jõudis kasutusse kreatsionist Duane Gishi tõttu, kelle vastaste hinnangul ei võimaldanud ta argumentide hulk lihtsalt kogu nonsenssi ümber lükata, mis väitluses üles seati.

Senjöörisööst on retooriline võte, mille eesmärgiks on väitluse üleujutamine argumentidega, et oponent jääks vastamisega jänni, lähtuvalt väitluse pikkusest ja vahel ka selgituse keerulisuse tõttu.

Mart Helme lausus saates näiteks nõnda: „Aitäh, see on väga ilus propagandajutt jälle, ainult et me oleme näinud, kuidas meile püüti rändekriisi tipphetkedel peale suruda sundpagulaste vastuvõtmist, me näeme seda, kuidas Euroopa Komisjon tahab ühtset maksupoliitikat, Euroopa Komisjon tahab ühtset Euroopa armeed, mis on hambutu, näiteks võrdluses Venemaaga, kuid mida saab kasutada liikmesriikide maha surumiseks, ja kui te räägite sellest, et keegi ei ohusta rahvusriike, siis ma ütleksin niimoodi, et vaadake nüüd natuke ikkagi mida kirjutatakse Verhofstadti ja Cohn-Benditi „Euroopa manifestis.“ Väga selgelt kirjutatakse: „Euroopa peab liikuma rahvusriikide järgsesse ajajärku”. Mida ütleb Macron? Macron ütleb – ei ole taanlasi ega prantslasi, on ainult eurooplased. Me näeme ju seda, et rahvused tahetakse hajutada, ära segada, rahvusriigid ja rahvuskultuurid tasapisi tasa lülitada ja meie ei ole sellega nõus. See, mida meie tahame, on suveräänne Eesti, eestlaste rahvuskodu, kus külalistena võivad olla ka teised rahvused, aga mis on eestlaste rahvuskodu. Ja sedasama tahavad muide ka prantslased. [Kaljurand üritab saada sõna] Ja sedasama tahavad muide ka sakslased üha enam ja enam. Sedasama tahavad austerlased. Sedasama tahavad itaallased. Itaallased on praegu teinud sisuliselt revolutsiooni. Muide, see Euroopa, mida esindavad Sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond, see liberaalne globalistlik Euroopa, see peab taandumislahinguid. Uus Euroopa tuleb peale ja tuleb peale just meie taoliste liikumistega.”

Siinses näites püstitati järgnevad etteheited, millele Kaljurand pidanuks lühikese ajaga vastama:

1) pagulaste solidaarne ümber jagamine Euroopa Liidus
2) Euroopa Komisjoni taotlused ühtsema maksupoliitika osas
3) Ühtse Euroopa armee otstarbekus EL-i kaitsmisel
4) Euroopa armee potentsiaal represseerida teisitimõtlejaid
5) Verhofstadti ja Cohn-Benditi Euroopa rahvusriikluse hävitamises süüdistamine
6) Macroni väide „päris taanlaste” ja „päris prantslaste” kohta
7) Süstemaatiline rahvusriikide hävituskatse
8) Teiste rahvuste kui „külaliste” roll Eesti Vabariigis
9) Prantslaste, sakslaste ja itaallaste liikumine parempopulismi suunas
10) Sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste „globalistlik” olemus.

Läbi teemade arvukuse tekitatakse väitluse vastaspoolele ebameeldiv olukord, kus ta ei saa enam oma piiratud aega kulutada, et selgitada oma vaateid, vaid peab asuma kaitsepositsioonidele. Mis on sealjuures roll, kust ennast peaks leidma pigem valitsuse esindaja kui riigikogu liige. Nii on võimalik hoida tähelepanu enda jaoks ebameeldivatelt teemadelt eemal. Teemade arvukuse tõttu on keeruline lisada ükskõik millisele neist nüanssi, mida teledebattides niigi napib, olgugi et see on keeruliste rahvusvaheliste teemade mõistmiseks hädavajalik.

Võtame näiteks Euroopa relvajõudude ühendamise, mis saavutas oma relevantsuse just tänu sellele, et Trump on korduvalt ähvardanud NATO-st lahkuda ja seadnud kollektiivkaitsele sõnades rohkem tingimusi kui ükski varasem USA president. Väitleja piiramatu ajavaru korral võiks rääkida Euroopa sõjatööstuse standardiseerimisest, sagedasemast koostööst Euroopa lahingugruppide vahel, NATO sisestest probleemidest näiteks Kreeka ja Türgi vahel, kuid ka sellest, kuidas hübriidohtudele vastu seismiseks on EL-i tihedamad sidemed potentsiaalselt paremaks julgeolekugarandiks kui NATO viies artikkel. Senjöörisööstu tõttu sai Kaljurand rääkida ainult lühidalt enda erakonna positsioonist, mis ei muuda teemat publiku jaoks arusaadavamaks.

Teemade arvukuse tõttu on keeruline lisada ükskõik millisele neist nüanssi, mida teledebattides niigi napib, olgugi et see on keeruliste rahvusvaheliste teemade mõistmiseks hädavajalik.

Sisu asendumine kõlavusega

Siseminister Helme senjöörisööst on eriti mõjus seetõttu, et see jõustab tüüpilise parempopulistliku poliitiku kuvandit. Ründavas toonis etteheidete ladumine tunnustatud eksperdi vastu tähendab seda, et EKRE praegune ja potentsiaalne valija näeb enda esindaja enesekehtestamist ja domineerimist eliidi üle, selle asemel et olla ise allutatud ühiskondlikule järelvalvele. Taoline väljapoole suunatud etendus on näiline „talupojamõistuse” domineerimine korrumpeerunud eliidi üle. Etteheidete arv tähendab seda, et tõenäoliselt millelegi ei vastata või vastatakse suuremas pingesituatsioonis halvasti, mis võib vaatajas tekitada tunde, et miski vaikiti maha või nagu tõendite arv oleks niivõrd suur, et vaidlusruumi enam ei ole. Sisu on vähemalt antud etteheidetes asendatud kõlavusega.

Suurim probleem on hetkel aga selles, et senjöörisööst on ka taktikaliselt legitimiseeriv – tõsiasi, et Eesti Vabariigi siseminister räägib riiklikus ringhäälingus mistahes riigi jaoks olulistest teemadest, peaks omama kaalu. Aga objektiivselt tõesed väited nagu Salvini populaarsuse tõus Itaalias on asetatud kõrvuti vandenõudega nagu Euroopa Liidu võitlus rahvusriikide vastu. Jääb mulje, nagu kõik probleemipüstitused oleks sarnaselt valiidsed. Debatt on valija informeerimise asemel muutunud avalikuks süüdistamiseks, samas ei selgitata vandenõuteooriat vähimalgi määral, muutes selle ümberlükkamatuks, kuid retooriliselt kõlavaks. Nii asendub infopõhine otsustamine emotsiooni autentsusega, mida on esile kutsunud süüdistuse vorm.

Formaalses võistlusväitluses tunneb väitluskohtunik loodetavasti senjöörisööstu tehnika ära ja võtab seda väitleja hindamisel arvesse, aga teledebatis on taolised nõuded minimaalsed, kui mitte olematud. Senjöörisööst on olemuselt manipulatiivne võte, kuid võib olla ainus, mis teledebatist meelde jääb ja kellegi valimisotsust – ja seeläbi ühiskonda – mõjutab. Taoliseid tehnikaid on mõistagi veel, kuid senjöörisööstu edukus tuleneb siin otseselt teledebati formaadist, mida rahastavad kollektiivselt kõik maksumaksjad. Seetõttu ei tohiks ka senjöörisööstu lubatavus olla pelgalt saatejuhi oma suva, vaid peegeldab kaudselt ka ühiskonna standardeid arutelukultuuri osas. Lahendusteks võib olla vastajale proportsionaalselt pikema vastuse andmine, et ta saaks esitatud küsimustele ammendavalt vastata, või saatejuhi varajasem sekkumine, mis tuleneks eetikastandarditest ja ühiskondlikust huvist

Artikkel ilmus Riigiteaduste Seltsi blogis Poliitikalabor.ee.

Vahur Hollo on riigiteaduste tudeng ja poliitikahuviline.