Kuidas suhtuda seadusandlusesse, mis on küll sõnades vaenukõne hukka mõistnud ja peab seda karistamisväärseks, kuid ei suuda seda põhimõtet praktikas rakendada ega soovi seda ministri isikus silmanähtavalt ka teha?

Illustratsioon: Vahram Muradyan

Põhiseaduse paragrahvi 12 teine lõige ütleb ilma igasuguse keerutamiseta: „Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.” See põhiseaduse üpris kange säte on leidnud karistusseadustikus erakordselt nüri ja peaaegu rakendamatu väljenduse. Vaenu õhutamine, mis on viimastel aegadel tehnoloogia arengu tõttu lihtsaks ja intensiivseks muutunud, ning sellele järgnev vaenukuritegevus nõuab põhiseaduse sätte rakendamist – päriselt.

Põhiseadus pole siin kuidagi eriline dokument. Vaenukõne on pidanud vajalikuks piirata pea iga rahvusvaheline või riigisisene inimõigusnormistik. Sellel on väga loogilised ja selged põhjused. Kui lasta vaenukõnel karistamatult vohada, järgneb sellele varem või hiljem vägivald või ühiskondlik kriis. Vaenu õhutamine on loonud tingimused kõigiks viimase aja suurimateks inimõiguskatastroofideks alates holokaustist kuni Rwanda genotsiidini. Tänapäeval on eriti lihtne õhutada vaenu sotsiaalmeedias, nagu on omal nahal tunda saanud Myanmari rohingja vähemus. Riigis ülipopulaarne Facebook ei raatsinud tegeleda vaenukõne eemaldamisega ega kohaliku keele kõnelejatesse investeerida ning aitas sel moel kaasa konflikti eskaleerumisele. Tulemus: 25 000 inimest on surnud ja 700 000 sunniti oma kodudest lahkuma.

Sõnavabadust kitsendavad kohtulahendid

Euroopas teatakse totalitaarsete režiimide kogemuse tõttu samuti üpris hästi, kuhu vaenu piiramatu õhutamine viia võib. Sarnaselt Eesti põhiseadusega on teise maailmasõja järgne inimõigusnormistik vaenukõnesse alati tõrjuvalt suhtunud ega pea seda sõnavabaduse kaitse vääriliseks.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) on selgelt öelnud, et riigid võivad vaenu õhutamise vastu samme astuda, ilma et nad peaksid muretsema Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 10 rikkumise pärast. Väljendusvabaduse piiramine võib olla õigustatud teiste inimeste inimõiguste või avaliku korra kaitsmise eesmärgil. EIÕK on rakendanud mõnes lahendis ka õiguste kuritarvitamise doktriini, mille kohaselt ei tohi konventsioonis toodud inimõigusi kasutada kurjalt teiste inimõiguste piiramiseks, mida vaenu õhutamine kahtlemata teeb.

EIÕK on pidanud käsitlema vaenukõnet paljudes kaasustes ning erineva nurga alt. Näiteks kaebas Pavel Ivanov Venemaa inimõiguste kohtusse, väites, et Venemaa piiras tema sõnavabadust, kui mõistis ta süüdi vaenu õhutamise eest. Ivanov oli avaldanud hulga artikleid, milles ta süüdistas kõigis Venemaa hädades juute ning kutsus üles neid sotsiaalselt eraldama. Inimõiguste kohus leidis 2007. aasta otsuses, et Ivanovi antisemiitlikke väljendusi ei kaitse sõnavabadus, sest need ründavad Euroopa inimõiguste konventsiooni alusväärtusi, milleks on sallivus, sotsiaalne rahu ja mittediskrimineerimine. Sama tulemuseni jõudis kohus 2004. aastal Briti Rahvuspartei liikme puhul, kes oli pannud oma aknale kaksiktornide pildi ning islamofoobse sõnumi.

Rootsis mõisteti 2004. aastal vaenu õhutamises süüdi neli noormeest, kes levitasid ühes keskkoolis homoseksuaalsuse vastu voldikuid, mis väitsid muu hulgas seda, et homoseksuaalsus on väärastunud seksuaalne soodumus, millel on ühiskonnale moraalselt hävitav mõju, ning et see on süüdi HIV ja AIDSi levikus. EIÕK oli seisukohal, et siin on õigustatud sõnavabaduse piiramine teiste inimeste õiguste kaitseks, sest diskrimineerimine seksuaalse orientatsiooni alusel on sama halb kui teha seda rassi, päritolu või nahavärvi tõttu.

Kui lasta vaenukõnel karistamatult vohada, järgneb sellele varem või hiljem vägivald või ühiskondlik kriis.

Justiitsministeeriumi silmaklapid

2008. aastal võttis Euroopa Liit vastu raamotsuse, mille kohaselt pidid liikmesriigid keelustama rassistliku vaenu õhutamise ja karistama rangelt vaenumotiiviga kuritegusid. Eesti pole seda siiani üle võtnud. 2014. aasta detsembris möödus Lissaboni lepinguga ette nähtud üleminekuperiood. Pärast seda muutus raamotsuse täitmine siduvaks ja tekkis võimalus kaevata Eesti ELi õiguse täitmata jätmise eest kohtusse ning nõuda ka trahvi. Pikalt justiitsministri ametit pidanud Urmas Reinsalu on aga siiamaani raamotsuse täitmisest keeldunud ning võimaldanud seega tekkida olukorral, kus Eesti on rikkunud pikka aega teadlikult ELi õigust ning trahvisumma aina kasvab. Mõni kuu tagasi lasi ta justiitsministeeriumi kodulehelt vaenu õhutamise teemalise alalehegi eemaldada. See on imelik olukord, kui justiitsminister keeldub täitmast Euroopa Liidu siduvat õigust, rääkimata meie enda põhiseadusest.

Probleem on selles, et Eesti karistusseadustiku paragrahvi 151 alusel saab inimese vaenukõnes süüdi mõista vaid juhul, kui vaenu õhutamisega kaasneb oht elule, tervisele või varale. Väga raske on põhjuslikult tõendada, et kellegi konkreetse tunnuse alusel vaenavad sõnad seavad ohtu kellegi teise või teiste elu, tervise või vara, ja seetõttu näitab ametlik statistika ebarealistlikult väikest menetluste arvu.

Nii olemegi olukorras, kus 2018. aastal registreeriti justiitsministeeriumi andmetel kokku kaheksa vaenu õhutamise juhtumit, millest vaid kahe suhtes algatati väärteomenetlus. Neist karistuse ehk kiirmenetluses tehtud rahatrahviga lõppes üksainus.

See kitsendus pole alati Eesti õiguses olemas olnud, vaid muudatus tehti 2006. aastal pärast riigikohtu veidi ebaõnnestunud otsust, millega nõuti sätte täpsustamist. Nagu kirjutab oma 2018. aasta magistritöös Sergei Metlev, reageeris riigikogu kiirustades kohtu seisukohtadele tõenäoliselt üle. Selle õigusloomelise praagi tõttu tekkiski karistusseadustikku praeguseni säilinud, maailmas unikaalne ja sisult mõttetu sõnastus, mis lahkneb rahvusvahelise ja ELi õiguse nõuetest ning kitsendab liigselt ka põhiseaduse sätte toimet.

Suurimad vastuargumendid vaenu õhutamisele on seotud hirmuga, et see võib osutuda väljendusvabaduse varjatud piiramiseks. Need hirmud on alusetud, kuna põhinevad tavaliselt valearusaamadel nii väljendusvabaduse kui ka vaenukõne olemusest. Nagu pea kõik teisedki inimõigused, ei ole sõnavabadus piiramatu. Eraelu puutumatuse rikkumine, laim, nilbus, pornograafia, avalik kord, riigi julgeolek, salastatud teave, ärisaladus või autoriõiguse rikkumine on mõned alustest, mille puhul on sõnavabaduse piiramine õigustatud ja üpris tavaline. Vaenukõne on samuti üks neist.

Väljendusvabaduse piiramine võib olla õigustatud teiste inimeste inimõiguste või avaliku korra kaitsmise eesmärgil.

Mis on vaenukõne?

Vaenu õhutamise reguleerimist kardetakse ka seepärast, et paljudel on valearusaam sellest, mida vaenukõne tähendab. Vaenukõne ei ole vihane kõne ega ka lihtsalt solvav, šokeeriv või häiriv väljendus. Vaenukõne on defineeritud rahvusvahelises õiguses eelkõige kui väljenduslaad, mille eesmärk või tulemus on dehumaniseerimine, inimväärikuse alandamine või terve inimeste grupi diskrimineerimine konkreetsel kaitstud alusel. Selle kindlakstegemiseks ei piisa ainult väljenduse sisu analüüsimisest, vaid tuleb välja selgitada, mis on vaenu õhutaja positsioon ühiskonnas, kui kaugele vaenu õhutavad sõnumid levisid, mis kontekstis inimesed neid tajuda võisid ning milline on üldine sotsiaalne ja poliitiline kontekst, milles vaenukõne toimus.

Kui analüüsida näiteks rabi Shmuel Koti kohta tänaval öeldut, siis tegemist on kindlasti inimväärikust alandava väljendusega, mis on suunatud tema usutunnistuse vastu lihtsalt seetõttu, et ta kuulub vastavasse gruppi. Samas oli vaenu õhutaja suvaline inimene, kelle nimegi me õnneks ei tea. Kui sama juttu oleks rääkinud mõni avaliku elu tegelane, oleks olukord hullem. Vaenu õhutamine ei levinud vähemalt alguses kuigi kaugele, seda kuulsid vähesed. Küll aga levitas seda hiljem üpris mõõdutundetult meedia, mis oleks pidanud pigem järele mõtlema, kas see on mõistlik. Poliitiline ja sotsiaalne kontekst on samas ärev: äärmuslik neonatslike sidemetega poliitiline jõud on saavutanud valimistel edu ning on saanud peavoolupoliitikute toel valitsusse. Sarnane analüüs tuleb teha iga vaenu õhutamise juhtumi kohta, et selgitada, kas tegemist on vaenu õhutamisega või mitte.

Vaenukõne karistamine pole ainus meede, kuidas vaenuga võidelda. Palju saab ära teha selgitustöö ja avaliku hukkamõistuga. Vaenu õhutamise reeglite sisuline mitterakendamine saadab aga hoopis teistsuguse signaali, kui on kirjas põhiseaduses, Eesti riigi võetud rahvusvahelistes kohustustes ja Euroopa Liidus ühiselt kokkulepitud reeglites. Vaenukõne on tõsine probleem, sellel on tõsised tagajärjed ja seetõttu on oluline ka sellesse tõsiselt suhtuda.

Kari Käsper on Eesti Inimõiguste Keskuse asutaja ja juhataja.

Esilehe fotol Kari Käsper