Lugu sellest, kuidas ööbussid lõpuks ka Tallinnasse jõudsid ning kuidas need ei lõhnanudki ei okse ega ka arbuusiviina järele.

Esimene kord, kui püüdsin ööbusside peale saada, see ei õnnestunud. Külmetades ja veidi vihaselt kirjutasin kell 2.18 oma telefoni märkmikurakendusse: „Saabuvaid busse ootav purjus rahvas meenutab mulle Balti jaama 15 aastat tagasi. Kellegi kõlarist tuleb „Take On Me”, bussijuhid viskavad sind lõpp-peatuses välja ka siis, kui liituksid nendega järgmises peatuses, keha on külmast kange ja meeli kummitab kulutatud raha külm fantoomvalu. Olen juba kolmest bussist maha jäänud. Ma ei tea, kus ma olema peaksin… Kõik siin on üles kaevatud & ajab segadusse. Mis toimub? Kuidas neid busse nüüd nii vähe õiges suunas sõidab? Mu käekott näeb viie jaamast läbi jalutava naise kotiga täpselt samasugune välja. Kõik on mõttetu. Minust mööduvad vastassuunas veel kaks bussi: 92 ja 93. Olukorra depressiivsus on väljakannatamatu. Oleksin pidanud kindad kaasa võtma.” 

Esimesed sammud

Viga oli minus. Ootasin tol reedel bussi jaamahoone ees (koos teiste segaduses peolistega), kuid ööbusside tegelik peatus on hoopis maakonnaliinide väljumispaigas. Ühtlasi polnud minusugusel hommikuinimesel kuigi nutikas jõuda sinna nii hilja, aga pidu ei lasknud mind lihtsalt varem minema. 

Seega tegingi esimese päris tiiru alles pärast seda, kui kohtusime bussipeatuses Natalie Metsaga, kes seda katseprojekti juhib. Õigest kohast peale minnes polnud bussidega mingit probleemi. Läksimegi õigel ajal tulnud(!) bussi nr 93. Meiega koos astus peale korralik posu rahvast, kelle jaoks ei olnud see esimene rodeo. Uurisin Natalie käest kohe ööbussitemaatika kohta. „Öine ühistransport oli osa Tallinna sotside ööelustrateegiast,” ütles ta.

– „Kuidas see sinna sai?” küsisin. 

– „Ilmselt arusaama tõttu, et ühes endast lugupidavas linnas peaks olema öine ühistransport. Tallinnas seda ei olnud ja liikumise perspektiivist oli see probleem. Tulid valimised ja me saime koalitsiooni. Koalitsiooniläbirääkimiste tulemusel oli öise ühistranspordi katseprojekt üks lubadustest, mis läks koalitsioonilepingusse.”

Andmed-andmed-andmed

Kuna tegemist on katseprojektiga, peavad selle kallal töötavad ametnikud esmatähtsaks mitmesuguste andmete kogumist, et ööbusse selle järgi järgmistes faasides paremini seada. Enne ööbussiliinide käivitamist tehti uuring, et selgitada välja, kui palju öösel üldse sõita soovitakse ja mis piirkondades. (Sellest ka otsus praeguses faasis busse Piritale ja Nõmmele mitte saata.) Bussidesse paigaldati loendurid, mis koguvad andmeid selle kohta, kui palju inimesi, kust ja mis kell peale tuleb ja maha läheb. Augustis võetakse käsile kvalitatiivne uuring. Selle tegijad plaanivad siis nii bussides kui ka peatustes inimesi küsitleda, et kaardistada nii seda, mis inimgrupid ööbussides suurema tõenäosusega sõidavad, kui ka seda, mida nad sealjuures hindavad ja mis võiks olla teisiti. „Mulle meeldib selle projekti puhul, et kommunikatsioon on olnud üpriski hea ja et edasised otsused teeme andmete põhjal,” kommenteerib Mets. 

Uurin Natalie käest, taustal vaikne bussimürin, kas miski on seni ka üllatanud. Ta vastab: „Mind üllatas busside populaarsus. Praegu oleme kella poole üheses bussis ja see ei ole küll täis, aga inimesi on sama palju, kui siin võiks olla päevasel ajal, ja nad tulevad peale eri peatustest. Ei ole niimoodi, et ainult Balti jaamast tullakse, vaid ikka kogu liini ulatuses.”

Aga kui labrakaks läheb?

Oli neid, kes eeldasid, et ööbussidest saab ebaadekvaatsete, joobes peoliste meelispaik, kus läbutsetakse ja räusatakse. Seda pole siiski juhtunud. Ühtegi sekkumist vajavat intsidenti pole olnud ja ka need sõidud, mille meie ette võtsime, olid rahulikud. Pigem olime meie fotograaf Alanaga need tüütuse ja elevuse allikad bussides, millega sõitsime… Bulgaaria pealinnas Sofias kardeti sealseid süsteeme luues, et öisesse ühistransporti raha suunates kulutatakse ressursse valet tüüpi sõitja peale, säärase, kes käib peol, tekitab jamasid ja kahjustab vara. Nüüdseks on siiski kõik Euroopa pealinnad need debatid maha pidanud ja Tallinn oli ELis viimane, kust öine ühistransport puudus. 

Oli neid, kes eeldasid, et ööbussidest saab ebaadekvaatsete, joobes peoliste meelispaik, kus läbutsetakse ja räusatakse. Seda pole siiski juhtunud.

Tõe huvides vestlesingi ööbussides sõitvate inimestega. Kõik, kellega jutustasime, olid liikumas mööda mõistlikke, ehkki meeleolukaid radu. Esimesena rääkisime rohelisse riietunud noorega, kes oli parasjagu teel Paavli Kultuurivabrikusse. Teisena suhtlesime paariga, kes tuli just lauluväljakult Scorpionsi kuulamast. Kolmandana püüdsime kinni modellikolmiku, kes olid just ERKI Moeshow’ catwalk’il kõndinud. Nad kõik nõustusid, et säärane teenus on ainult mõistlik ja et nad kavatsevad ööbussidega sõitmist jätkata. 

Info levides ja aja möödudes on tõenäolised kaks asja: juhtub negatiivse maiguga intsidente ja bussides sõitjate numbrid kõiguvad ajas veidi. Fakt on aga ka see, et kahtlasi situatsioone purjus või ebameeldivate inimestega on olnud ühistranspordis seni ainult tavagraafiku alusel sõitvates bussides, mis ei ole adekvaatne põhjus, et teenust mitte pakkuda. Ühtlasi võimaldavad praeguse katseprojekti käigus kogutavad andmed suurepäraselt nii liine kui ka graafikuid kohaldada, et need oleksid võimalikult kasulikud.„Minu jaoks oli üks suurim kompliment see, kui minu juurde tuli Kalle Klandorf, kes oli väga suur skeptik, ja kiitis mind ööbusside eest,” jagas Natalie. „Ta küsis TLTst andmeid ja nägi, et projekt on edukas; et ta poleks seda uskunud, aga hea töö.”