Mind hakkas seoses Janar Alaga algusest peale kummitama sõna olmekirjandus. Seejuures olen ma teadlik selle sõna (kunagisest) kasutusest; nähtusest, mida see tähistab, selle konnotatsioonidest jne, ma tean küll, et see pole see, aga ikkagi kummitab. Et kui uusolme oleks žanr, siis Janar Ala oleks selle esindaja (vt ka uusromantism, uussiirus…).

Janar Ala
„Ekraanirituaalid”
Jumalikud Ilmutused, 2014
115 lk

Kas üldse on maailmas teist nii proosalist tegevust, kui seda on panni leotamine kraanikausis. Taustaks mängimas raadio. (Janar Ala)

Olmekirjandus lõppegu kuidas ta lõpeb, lugeja jaoks lõpeb ta punktiga. (Rein Veidemann)

Žanreid ei saa niisama vägivaldselt ja ühe näite põhjal juurde tekitada, ma tean küll. Aga kui näiteid oleks mitu?

70ndate lõpul ja 80ndail, kui olmekirjandus kõvasti tuure võttis ja üleüldsegi tekkis, räägiti sellest kui peamiselt romaanižanrisse puutuvast. Janar Ala raamat ei ole aga kaugeltki romaan, juba seetõttu arvan ma, et see originaalolmekirjanduse kategooria ei ole või ei peaks olema siin kohaldatav. Teisalt esitati olmekirjanduse karakteristikuina seotust abieluproblemaatika (no seda, vabandage väga, Janar Ala teosest ei leia kohe üldse mitte), igapäevaelu nüriduse ning sellega kohanematusega jne. Defineerides olmet üldisemalt, kirjutas Rein Veidemann 1980. aastal oma olmekirjandust puudutavas tüviartiklis: „Me viibime tööl, kodus, puhkehetkel ja kõik see on tumestatud olmest, õigupoolest temaga kaasnevatest hädadest: tööd narrime, aga kuidas saamegi seda tõsiselt võtta, kui tas on nii palju organiseerimatust ja bürokraatlikke tühikäike; kodus joome, sest töö ei paku rahuldust, sest oleme väsinud suuresõnalistest lubadustest ja plaanitäitmisest, aruandlusest ja kontrollist, naise virisemisest ja pidevast murest, kust seda või teist saada, või paremal juhul lösutame teleri ees, rahuldudes osadusillusiooniga; puhkuselgi krutime närve, sest ikka jääb midagi puudu, ikka sind kuskil tülitatakse, ikka jääd kuskil ette või vahele. Tagajärjeks on stress, eluhoo langus. Seal, kus lõpeb eluhoog, algabki olme.” (Veidemann 1980: 131)

Seda kõike, ma väidan, Janar Alal ei ole. Minu meelest ongi see pigem eluhoo ja -rõõmu kirjandus, see on tore ja naljakas, see on meelelahutus.

Ja midagi sellist see uusolme minu jaoks võikski olla: esiteks niisiis just see eluhookirjandus, teiseks miski, mis tõukub otseselt igapäevaelust, aga teistsugusel pinnal või tasandil kui see kunagine olmekirjandus – ilukirjandus ja päriselu, olmeseikade kirjeldused, vahelduvad ja põimuvad siin mänguliselt, aga põhjalikult. Nii leidsin ma juba isegi 2011. aastal, kui arvustasin Margus Tamme „Unesnõidujat”, ja lubatagu seda arvustust siin põgusalt tsiteerida: „Niisiis koosneb Tamme teos vormiliselt lühijuttudest, sisuliselt aga paistab tegemist olevat millegagi, mis nii ilukirjandusse kui mittefiktsionaalsesse, s.t näiteks päris elusse puutub. Küllap mõnigi ses raamatus kirjeldatud seikadest on päriselt juhtunud. See selleks, oluline on siin Tamme oskus ja viis asju kirja panna.” (Tammjärv 2011: 6) Üleliigne öeldagi, et selles mitte väga konkreetses tsitaadis võiks Tamme nime asendada Ala omaga nii, et sisus ja tõepäras (-näosuses) midagi kaduma ei läheks. Nii Tamme kui Ala raamatutes räägitakse reaalsetest inimestest, kohtadest, sündmustest. Suur osa sellest ongi või võikski olla ühel või teisel moel päriselt juhtunud. Kui Tamme sai seostada blogiformaadiga, siis Janar Ala meedium on (olnud) Facebook – ja küllap seetõttu ongi tema tekstid enamasti lühemad. Päriseluolmet on mõlemas, aga muidugi mitte ainult, on ka kirjanduslikke taotlusi ja kvaliteeti (nagu päriselu selle kuidagi välistaks!).

Aga Veidemanni olmekirjandusegagi leiame me siin ühisosi: „Olmekirjandus ei seisa olukirjeldusest kaugel. Igal juhul on see ka väga elulähedane kirjandus.” (Veidemann 1980: 132); „/…/ mõtlen, kas see pole mitte publitsistika, kas ei hakka kirjandus üle võtma ajalehežanri poeetikat. Konkreetse problemaatika kõrval lisavad autorid oma lugudele täpsed aja- ja ruumikoordinaadid. /…/ Leiame ka pihtimuslikku, päevikule omast.” (Veidemann 1980: 133). Janar Ala on teadupoolest ajakirjanik, muusikakriitik jne, see kõik on vähemal või rohkemal määral siia raamatussegi jõudnud.

Pihtimuslikkust ei ole siin küll selles mõttes, et räägitaks suurtest südamelähedastest teemadest, murepunktidest vms, aga teatav fragmentaarsus, kohatine seoste selgitamatus on minu meelest tingitud sellest poolavalikust Facebooki-meediumist. Mõtlen seda nii, et siin lähevad avatus ja suletus segamini – on küll teatav illusioon kontrollist, mis inimesel oma profiili, sätete jne üle on, kuid internetis elavad need tekstid ikkagi oma elu. Miski ei ole täiesti privaatne. Ja niimoodi nad sinna kirjutatud ongi – teadlikuna vaatavaist lugevatest silmadest, aga ikkagi oma, ikkagi mingi kiiksuga isiklikud. Nii et selles mõttes räägib Veidemann muidugi teisest nähtusest, aga ma usun, et see erinevus-sarnasus vajas siin meediumipõhist osutamist – ja muide, sellele (meediumile) osutab täiesti otseselt ka teose pealkiri, milleks on kaanel märgitud niisiis „Ekraanirituaalid”, tiitellehel aga miskipärast „Ekraanitseremooniad”. Igal juhul aga ekraani-. Peeter Helme näeb selles pigem hooletusviga (Helme 2014), mina ei julge nii otseselt otsustada – sama hästi võib see olla (kuigi võib-olla algselt mingist näpuveast sündinud) taotlus.

Kuivõrd teos suuresti neist igapäevakildudest, ühel või teisel ajal Facebooki postitatud seikadest või mõtetest, koosnebki, võib üldmulje jääda kaootiline ja random, aga seda ikkagi ausalt – mida raamatu alguses „lubatakse”, seda raamat järjest ja järjest pakubki. Näiteks üks laast/postitus – ja olgu ta siin tervenisti toodud – kõlab nii: „Mulle suhtkoht meeldib selline nimi nagu Oleg Deripaska. Kõlab ju hästi: ulatage mulle palun teekann, Oleg Deripaska, ma ise ei ulata.” (lk 71) Veel üks tekst on – samuti täismahus – toodud ära siinse jutu motos. Igal juhul ongi Janar Ala huumor iseäralik, aga väljastvaatajale võibki ta olla väga random. Siin on katkeid juhuslikest pealt kuuldud vestlustest (olmeline mõõde jällegi), siin on uitmõtteid, nalju, juhtumusi. Üks toredaimaid tekste räägib näiteks soovist lugeda Priit Kutseri elust bildungsroman’i („Väike vanainimene”, lk 27–28), aga kuivõrd Ala isegi nendib, et on „viimasel ajal ebaproportsionaalselt palju mõelnud Põhja-Tallinna linnaosa asevanema Priit Kutseri peale” (lk 27), siis saame viimati nimetatust – ja veelgi olmelisemas kontekstis – rohkemgi lugeda tekstist „Anbiliivibl ehk isiklik on poliitiline” (lk 23). Name-dropping’ut on siin ka mujal (kui nimetada mõned, siis „Kunstiteadlane ja poolfabrikaadid” ja Jaak Kangilaski (lk 55), „Sirbiga seotud mälestusi” ja Ivar Vigla ning Üllar Luup (lk 94–95) jne).

Olme või mitte, uus või mitte, aga neile, kelle huumorimeel sarnaneb Janar Ala omaga, on see raamat tõeline kullaauk. Mina naersin küll korduvalt pisarateni, ehkki paljud raamatusse jõudnud tekstid olid mulle juba varasemast tuttavad, kuivõrd olen Janar Ala Facebooki-sõber. Laikida ja kommenteerida ainult enam ei saanud.

Kirjandus

Helme, Peeter 2014. Arvustus: Janar Ala tõmbas näoraamatust päris raamatu välja. – kultuur.err.ee, 16.10.
Tammjärv, Maia 2011. Ilmsivaatleja küps debüüt. – Sirp, 02.12, lk 6.
Veidemann, Rein 1980. Olmekirjanduse olemusest, tähendusest ja toimest. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 129–134.

Siga

Ruik-ruik, ruigas siga. Mis sa ruigad, kurjustas lauta astunud peremees. Kuidas ma ei saa ruiata, kui mul on kõht tühi, kostis siga põhuhunniku seest. Ära ole nii läbematu, rahustas mees siga, kohe viskan sulle mölli ette, natuke läheb veel aega, sest ma panin värskelt segatud roka just jahtuma. Ega ma ei saa sulle kuuma ette anda, põletad suu ära. Kas siis on hea olla põlenud suuga, küsis mees.

Oleks kena küll, ütles siga, eks ma siis ootan siin põhuhunnikus, mis, muide, torgib pisut, pole kuigi kvaliteetne põhk. Aga seda ma ei tea, kas on hea olla põlenud suuga, sest ma pole olnud, jätkas ta. Jah, ega mul kaua ei lähe, ütles peremees laudast välja astudes ja ust põmaki kinni lüües, lisades veel kuidagi mõistatusliku lause, et ootamine on väga oluline. Vahel.

Siga hakkas karjuma: mul on siin pime, päevavalgus ei paista sisse, tee kohe uks lahti või jäta vähemalt mingisugune pilu, mul on fakin klaustrofoobia ja sitt on olla kohe. Aknaid ju ka ei ole, nagu peldik on see laut.

Küll sa oled tüütu loom, ohkas peremees justkui enda ette. Mis mõttes ma tüütu olen, ei jätnud siga meest rahule, sest ta kuulis seda. No et käi ja käi sinu pärast, selgitas mees, ma võiks ju selle asemel niisama vedeleda ja raadiost uudiseid kuulata. Peabki käima, kostis siga, ma olen sinu jaoks siiski oluline. Seda küll, oli mees päri ja ütles, et ta siiski ei saa ust väga lahti teha. Ja uudised kah, neid ei pea ju kogu aeg kuulama ja niikuinii on sul raadio kuuldavuse kvaliteet kõikuv, vahepeal nagu aparaat sahiseb, peaksid ehk uue ostma, ära ole nii kuradi koi. Uusi riideid sa ka ju endale eriti ei osta. Seda küll, oli peremees jälle päri.

Aga, siga, ma siis ust päris lahti ei jäta, panen siia väikese tooli lihtsalt vahele, sest muidu tõmbab tuul lauta ja saad kopsupõletiku. Mul kunagi varasemal ajal läks üks siga kopsupõletikuga ära. Seda ei tahaks. Või-või, muutus siga mõtlikuks, siis küll, eks ma pean leppima, ei tahaks ka kopsupõletikuga ära minna, see on kindlasti piin ju ka. Pisut pime küll on, aga mis parata, üldjoontes tuleb su juttu lugeda siiski mõistlike hulka. Sa võiksid siia ikka elektri ka ükskord sisse vedada või mis, nagu kuradi keskajal elame. Kuigi jah, ma olengi üldiselt ju leplik olend. Ma pole kindel, et kõik sead sellised on. Võimalik, et ma olengi erandlik. Ja kuidas mul ka karv läigib. Olen uhke loom ja puhtust pean ka. Laut on samas pisut niiske. Äkki peaks uuesti kanad võtma, siis ma saaksin mõne ära süüa. Lehmadel on rumalad näod ja mulle ei meeldi see, kuidas nad püsti tõusevad ja siis ringi vaatavad.

Seda arutlust peremees enam ei kuulnud, sest ta astus laudast välja, et n-ö vesi välja lasta, nagu ta ise armastas öelda. Taevas oli augustikuiselt pilvine, kuid õhk oli mõnus. Selline sajujärgne meeleolu, päike ka pisut paistis. Peremees vaatas, et valged klaarid vajasid korjamist, sest puualune oli neid täis. Pole ju korjajaid, mõtles ta ise. Klaaridesse oli ennast ära mahutanud ka palju herilasi, mis korjamise tüütuks tegi.

Lauda eesruumi naastes kontrollis ta kätt odraroka sisse pannes, et see oleks ikka piisavalt jahtunud, ja jõudnud veendumusele, segas sellesse keedetud seakartuleid, mida purustas käega. Lõpuks võttis ta puust mõla ja peksis kördi segamini. Nüüd peaks hea küll olema, arvas ta, haaras ämbri sangast ja astus lauta. Noh, söö, kamandas ta siga ja viskas talle uljalt mölli ette, nii et see pritsis. Rahulikumalt, ütles siga, fuck off nagu.

Siga sõi nii, et kõrvad plaksusid. Kartuleid sai vähe, kurtis ta mehele, endal tilkus rokka kärsalt maha. Ah, mine sa ka persse, ütles mees. Ma panen alati täpselt sama palju, see mõni kartul siia-sinna. No ikka on küll, arvas siga, mina ju söön seda, mitte sina, ja kartulitega on ikka tummisem, see paljas jahusitt on ikka üksluine küll.

Selge pilt, ütles mees ja astus laudast välja. Uksepilust kostis matsuv fuck off.

Sulevi diivan

Sulev oli ostnud endale uue diivani. Jalgpalli MM oli tulemas ja diivanil peaks olema hea lösutada ja MM-i vaadata. Sulevile meeldis väga lösutada ja nüüd avanes tal selleks võimalus. Varem tal selleks head võimalust ei olnud, sest ta magas põrandal, kus tal olid voodi piirjooned ainult kriidiga markeeritud. Vahel harva, kui mõni sõber Sulevile külla tuli, puhkes see sellist asja nähes kohe suure häälega naerma.

Üks hakkas kohe sellise suure hoo ja entusiasmiga naerma, et tal läks kõht lahti. Alguses oli naerja väga lõbusas meeleolus, kuid siis käis nagu mingi ragin tal läbi keha nagu kehavälk ja ta ilme muutus kuidagi hapuks. Mis juhtus, küsis Sulev osavõtlikult, sest ta oli hea inimene. Ah, ei midagi, vastas endine naerja, käin korra ära. Ta kõndis kangelt eemale. Varsti tuli ta tagasi ja kriidiga asemest enam ei räägitud. Küll leidis sõber, et ehk oleks Sulevil abi diivanist, mille ta maha tahab müüa, ja hea meelega just sellesse kenasse kodusse võiks mugav ase maanduda.

Miks ka mitte, löödi käed.

Nüüd oligi uhke diivan majas, millelt hea jalgpalli jälgida. Sulev siis lösutas ja jälgis. Kõik oligi väga mugav ja oleks olnud veelgi rohkem, kui Sulev poleks vahepeal tundnud külje all kerget sügelust. Alguses ei aimanud ta halba, vaid arvas, et asja põhjuseks on, et diivan on triibuline. Tegelikult talle triibulised diivanid eriti ei meeldinud ja see oli veel üks võikaimaid omasuguste seas. Sulev arvas, et sügelus tuleb psühholoogiast ja see läheb üle, kui ta diivaniga harjub. Mainime ka, et Sulev oli muidu lepliku loomuga, kuigi vahel võis tühja asja pärast liigselt ärrituda. Diivanigi ostis ta ühelt poolt vajadusest, sest tal hakkas tekkima hirm, et põrandal magamise tagajärjel võib ta ühel päeval invaliidistuda, teiselt poolt aga lükkas teda tagant soovimatus sõbrale mitte mingil juhul haiget teha, sest keeldumine – mine sa tea.

Kihelus selle kõige peale küll ei vähenenud, vaid, vastupidi, läks järjest suuremaks. Kuna mängus, mida Sulev just vaatamas oli, puudus igasugune pinge (seda võis nimetada vaid „taktikaliseks mõnuks”, oli talle kommentaatorite leksikast jäänud meelde üks termin), ei saanud kiheluse kasvamist ka mängu kaela veeretada.

Vahepeal kargas Sulevil sellest vastikust kihelemisest süda nii täis, et ta tegi ümber diivani paar tiiru ja käis vaatamas, mida külmkapis süüa on. Külmkapis polnud suurt midagi, ainult piim. Sulev rüüpas rahustuseks suutäie piima, ajades seda natuke ka oma särgile. Piim tundus, et kõlbab veel.

Sulev heitis end asemele tagasi. Natuke aega püsis asi rahulikuna, kuid siis võttis see uuesti tuurid üles. No mis selline asi olgu, hüppas Sulev jälle püsti nagu vedrust visatud ja läks uuesti külmkapi juurde. Ta märkas, et piima parim enne oli natuke möödas. Kuna maitse aga kõlbas, rüüpas ta veel ja ajas endale natuke jälle peale. Siis heitis ta jälle diivanile. Mäng oli läbi saanud, kihelus tundus et mitte. Televiisorist algas „Night Chat”. No mida on, raisk, oli Sulev jälle püsti ja läks kööki. Vaatas külmkappi. Piim. Ei taha enam seda piima. Vaatas sügavkülmikusse. Külmutatud herned. Ei taha. Heitis jälle diivanile.

Isegi väike uni tahtnuks nagu tulla, kui poleks olnud seda kuradi kihelust. Sulevile meenus kunagi lehest loetud lugu, kus poeg müüs isale diivani ja isale ka alguses jubedasti meeldis see uus mugavus, kuid siis tuli välja, et diivanisse olid ennast peitnud lutikad. Isa ähvardas poja selle peale ära tappa – sa müüsid oma lihasele isale lutikatega diivani – ja ajas teda ümber maja kirvega taga. Lugu lõppes vist nii, et diivanile tehti poja kuludega lutikatõrje ja elu läks edasi.

No ma ei tea, kahtles Sulev siiski natuke, et ka temaga võiks olla midagi ligilähedastki juhtunud. „Night Chatis”, mis nüüd ei kandnudki enam nime „Night Chat”, rääkis Diana Klas ansambli Respekt frontman’i Kerdo Möldriga. Saate nimeks oli nüüd „Südamelt ära”. Toimunud oli teatav formaadimuutus. Sulev ei teadnud kummastki isikust muidugi mitte midagi. Täielik tühjus. Kuna televiisor mängis suhteliselt hääletult, kostis kõnelusest üle elektrooniline staatika, kerge undamine.

Aga mida siis teha, keris Sulevil peas, sest, noh, kiheles. Üks variant on tuua teises toas asuva laua sahtlist luup, mis seal kindla peale leidus. Selle variandi kasuks ta ka otsustas. Profülaktika mõttes tuleb kontrollida. Kontrollida, kontrollida, kontrollida. Siiski oli ta jätkuvalt veendumusel, et sügelus tuleb närvidest ja ehk sellest, et diivani sattumisega tuppa läks ruumi feng shui ka segamini ja ruum peab harjuma. Ruum kumises imelikult, aga see kumin, nagu öeldud, kiirgas televiisorist. Ekraanistaatika.

Sulev tuleb tagasi, luup käes nagu detektiivil. Pistab luubi diivanile lähedale, uurib. Kunagi oli selline teleajakirjanik ka nagu Üllar Luup, meenub Sulevile tükike eesti meediaajaloost. Üllar Luup, jah. Oli Üllar Luup, viimasel ajal polegi teda enam näinud televiisoris, mõlgutas ta edasi. Kuid mis-mis. Mingi kahtlane väike liikumine hakkab silma. Uurib lähemalt. Ja ongi, raisk, lutikas riidekoe vahele peitu pugenud. Nii, ja seal teine veel. Ongi lutikad majas, laseb Sulev käed nõutult ja kurvalt rippu. Ta vaatab lakke, justkui lootes leida abi. Lagi on valge. Pole naljakas.

Homme viskan raisa välja, mõtles Sulev südametäiega diivanist ja heitis jälle kõvale põrandale puhkama. Sedakorda rahutusse unne.