Kooliaasta alguse puhul meenutame õpetajatüpaaže, kellega oli rõõm gümnaasiumi- ja ülikoolipäevil kokku puutuda. Tegu ei ole pilketeosega, vaid rõõmsa tagasivaatega erinevatele professionaalidele, kellest igaüks õpetas koolitarkust ja „midagi veel”. Just see „midagi veel” on siin sõnaks ja pildiks saanud.

Illustratsioonid: Ave Taavet

1. SPETSIALIST

Spetsialistid teavad, mida nad räägivad. Nende info on täpne ja usaldusväärne. Loengutes jõuab tudengite ette vaid jäämäe tipp, kuid see, kellel on õnne Spetsialistiga lokaalihämaruses kohtuda, võib avastada tõelise erialaste teadmiste kullakaevanduse. Paraku juhib nende kitsas fookus kõik vestlused tagasi ühte ja samasse vakku.
Spetsialistiga seostub mul Tartu ülikooli päevilt Mullamees. Loodusteaduste professor, kelle nime ma enam ei mäleta, kuid kellest ma kuulsin oma tuttavatelt geoloogidelt. Tema õpetas 2000ndate algul veel Tartu ülikoolis mullateadust ehk mullandust. Tema loengud toimusid zooloogia- muuseumi suures umbses ringauditooriumis ja olid kõigile loodusteaduste üliõpilastele kohustuslikud. Ta kandis alati pisut tolmust pruuni pintsakut ja ta rääkis alati mullast. Ehkki Spetsialist on suurepärane teadlane, ei pruugi ta olla kõige virtuoossem õppejõud – tihtipeale uuriti näiteks Mullamehe loengute ajal hoopis Pirogovi platsi muldkatet.

2. HAJAMEELNE PROFESSOR

See on kõige tuntum professoritüpaaž nii elus, filmides kui ka kirjanduses. Enamasti on nad heasüdamlikud ja vastutulelikud ning õpilased armastavad neid. Nende hajameelsust ei kuritarvitata, vaid mõistetakse – see tuleb ju pingsast mõttetööst ja keskendumisest. Heasoovliku huumoriga andestatakse võimalikud ebatäpsused loenguaegades, kommunikatsioonis või materjalides.

Hajameelse Professori kujuga seostub ilmselt paljudel Treffneri gümnaasiumi legendaarne religiooni- ja filosoofiaõpetaja Toomas Jürgenstein, kes kinniste silmadega klassi ees jalutas, aeg-ajalt mõnd fakti meenutades lage põrnitses või, iseendalegi üllatuseks, taskust hommikul lasteaeda toimetatud lapse soki avastas. Tartu ülikoolist meenub aga kunstiajaloo õppejõud Juhan Maiste, kelle käsitluses Vana-Kreeka hellenistlik semiosfäär Helsingini sirutus ja kellele sai kirjutada esseesid sellistel krüptilistel teemadel nagu „Tühjus ja ruum” või „Sõnadeta tekst”.

3. MEISTER

Meister on eelkõige oma eriala praktik, kes alles hiljem, olles juba teatud tunnustuse saavutanud, ülikooli nooremate kolleegidega väärtuslikke teadmisi ja kogemusi jagama kutsutakse. Kuna Meister on eelkõige oma eripärase maailmavaate ja käekirjaga isiksus, on selle tüübi esindajatel, kes juba pikemat aega õpetust on jaganud, kalduvus tekitada koolkondi. Kui loodus- ja reaalteadustes püüeldakse ikkagi mingi objektiivse faktipõhise tõe poole, siis Meistri tunnetuslik individualism sobib eelkõige humanitaaralade ja kaunite kunstide õpetamiseks.

Kõige tüüpilisemad Meistrid, kellega olen kokku puutunud, on animaatorid Priit ja Olga Pärn, kes EKAs animaosakonda juhivad. Oma metoodilise ja pikaaegse õpetajatöö jooksul on Pärnad mõjutanud mitmeid eesti animaatorite põlvkondi ja selle eest ka nahutada saanud. Levinud on arvamus, et eesti animatsioon on liialt Pärnade nägu läinud. Tegelikult andsid nad, nagu head Meistrid kunagi, oma õpilastele edasi eelkõige (mõtlemise) tööriistad. See, mida nendega valmistada, on juba igaühe enda teha.

4. KUUM KUTT

Nooremapoolne, intelligentne ja seikluslik meesprofessor, kellesarnaseid võib kohata teadupoolest igal erialal. On autoriteetne nii õrnema soo kui ka poiste seas. Kui viimastega on suhe kamraadlik, siis tüdrukute õppeedukust ja keskendumisvõimet võib tema kohalolu pärssida. Ometi juhivad nad tänu oma karismale nii mõnedki noored pimedast teadmatusest õpetatava aine juurde, millest (esialgsele küsitavale motivatsioonile vaatamata) kasvab hiljem välja siiras ja süvendatud huvi teaduslike küsimuste vastu.

Tartu ülikooli etnoloogia osakonnas oli Kuumaks Kutiks kahtlemata metsjeesus (fraseologismide elektroonilise alussõnastiku seletuses on „metsjeesus seuke, nägu neid nüid küllalt on: pikad juuksed lahtiselt sorakil ja sassis ümmer näu”) Art Leete. Nii mõnedki humanitaarid ajaloo osakonnas muutsid pärast kohustuslikku alusmooduli kursust „Sissejuhatus etnoloogiasse” oma orientatsiooni ja otsustasid, et tahavad õppida paremini tundma kaugeid kultuure ja ohustatud põlisrahvaid. Nad istusid esireas, kuulasid ammuli sui Arti lugusid seiklustest Handimaal ning ei kirjutanud konspekti mitte märkmeid hantide materiaalse ja vaimse kultuuri eripäradest, vaid fraase „ART <3” või „<3<3<3 ART <3<3<3”.
5. NUBLU

See ei ole niivõrd tüpaaž kui periood, mille iga pedagoog peab oma elus läbi tegema. See on esimene vahetu töökogemus, mis järgneb eriala-/õpetajakursuse lõpetamisele. Ja see saab ka proovikiviks, kas suudetakse õpilaste otsivad pilgud endale pöörata või tuleks kaaluda erialavahetust. Õpilased omakorda ei jäta võimalust kasutamata, et noorel õpetajal jalgealune tuliseks teha. Peamiseks erinevuseks auditooriumi ja tema õppejõu vahel on ju vaid nägude paigutus suunal tahvel-pingid.

Konkreetseid näiteid toomata jääb mul siin üle vaid noorõpetajatele edu soovida. Õpilaste trots ja ülemeelikus ei tulene ju isiklikust vimmast või pahatahtlikkusest. See on lihtsalt üle standardiseeritud käitumisnormide pulbitsev noorusjõud koos vajadusega testida selle süsteemi tugevust, millesse nad on surutud.

6. IDEOLOOG

Ideoloog on see, kes süstib inimestesse ohjeldamatult ideid, mis neis juured alla ajavad, idanevad ja loodetavasti kunagi ka viljadeni jõuavad. Kusjuures seda mitte tingimata Ideoloogi enda õpetataval alal. Ideest tähtsamgi on siin usk. See, et Ideoloog ise usub oma süsteemi, jutlustab seda piisava kire ja hasardiga ning mõjub oma esituses usutavalt. Sest pettuse näevad õpilased kohe läbi.

Gümnaasiumist meenub kirjandusõpetaja ja näiteringi juht Helgi Tering, kes suutis kriitilise arvu gümnasiste väärt kirjandust lugema panna, sidudes teoseid (neid küll pisut meelevaldselt tõlgendades) raamatuvälise tegelikkuse ja konkreetsete õpilastega. Kõige kindlam viis raamat vajalikule öökapile sokutada oli energiliselt ja salapäraselt teatada, et SEDA küll lugeda ei või! Vähemalt mitte selles eas! Vähemalt ei tohi seda teha SEE õpilane! Sest SEE raamat on kohutav. See on hukatuslik. Ja kes seda loeb, on seestpoolt samavõrd katki kui teose kangelased. Juhtida õige raamat õigel ajal õige inimeseni, see on suur kunst.

7. VANA KOOLI MEES

Vana Kooli Mees võib olla ükskõik kes eespool mainitud tüüpidest. Sest Vana Kooli Mees peitub detailides. Õppevahendites, maneerides ja kontekstis. Ta on džentelmen, kes suhtub õpilastesse tähelepanelikkuse ja respektiga. Ta on juba palju aastaid koolitahvli ees seisnud ja miski inimlik ei ole talle võõras. Tõenäoliselt ei ole ta klassijuhataja rollis, vaid ühe konkreetse aine spetsialist. Sestap hakkavad särasilmad ja anonüümsed õpilassülemid tema teadvuses juba kokku sulama, moodustades ühe tervikliku massi nimega Auditoorium.

Vana Kooli Mehe suurepärane esindaja on näiteks David Vseviov, kes EKAs vene kultuurilugu õpetab, lugedes pisikeses kirjas märkmeid kolletunud vihikulehtedelt, mis on toodetud veel Viktor Kingissepa nimelises Tallinna tselluloosi- ja paberikombinaadis. Ometi muutis tema häälekõla iga kolmapäevase varahommiku pühapäevalõunaks. Samuti oli old school kunstiajaloo professor Kaur Alttoa Tartu ülikoolis, kes andis kunstiajaloo alusaineid Lossi tänava õppehoone keldris, näidates häguseid pilte Egiptuse püramiididest vanal suriseval slaidimasinal. Aga ka poeet ja Treffneri gümnaasiumi kunstiajaloo õpetaja Priidu Beier, kes kandis mõõdetud sammul klassis ringi nõukaaegseid kunstiraamatuid, mille mustvalgetelt või moonutatud värvidega reprodelt vaatasid vastu maailma kunstiajaloo tippteosed. Protsessioon, mida kirjutamisest väsinud õpilased alati ootasid.

8. ELUKUNSTNIK

Elav legend ja elupõletaja, Kõigi Esmakursuslaste Lemmik, kelles Värvikas Isiksus võidab pahatihti Õpetaja. Vintis peaga loengusse ilmumised, pohmas peaga loengutest puudumised, värvikad ütlemised, ebatsensuursed ütlemised, õpilaste halvale teele kallutamine ja õigele teele juhtimine – Elukunstnikest võib kõike oodata. Kuid olgu nende maised pahed kui suured tahes, elu- ja koolitarkus võidab neis siiski. Ja oma selgematel hetkedel jagavad nad seda heldelt õpilastelegi.

Näiteid on erinevaid. Neist üks tuntuim on Leonhard Lapin, kelle kompositsiooniloengud EKAs lõhnasid alati pisut kohvi ja konjaki järele. Ometi õpetas ta meid tõmbama üht joont 50 erineval moel ja eristama valge erinevaid varjundeid ehk tundlikkust.

Ave Taavet on õppinud Tartu Tamme Gümnaasiumis, Hugo Treffneri Gümnaasiumis, Tartu Lastekunstikoolis, Tartu Ülikoolis, Voroneži Riiklikus Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Lisaks olnud ise õpetaja kingades Nukufilmi Lastestuudios, Viimsi Teadmiskeskuses Collegium Eruditionis, Kunstikoolis DAK, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias.