Päevakommentaar: Mõni sõna žüriidest ehk Demokraatia hiilgus ja viletsus

Siinmail on tavaks öelda, et žüriitöö on issanda karistus pattude eest. Demokraatia ongi alati raske, lausa peab olema.


Sattusin hiljuti taas kirjandusžüriisse. Kuna olen säärastes osalenud ka varem, tahaksingi rääkida sellest nähtusest üldisemalt.

Maia Tammjärv. Foto: Heikki Leis
Maia Tammjärv.

Lihtne see just ei ole – siinmail on isegi tavaks öelda, et žüriitöö on issanda karistus pattude eest. Demokraatia ongi alati raske, lausa peab olema – mis viga oleks enda lemmikraamatud ritta seada ja öelda, et need on paremad kui kõik teised. Teistel on omad lemmikud, mis ei pruugi sinu omadega kohe üldse kattuda. Nii tuleb lõpuks kokku leppida, otsuseid vastu võtta, kompromisse teha, vaagida ja kaaluda ja arvestada. Üks aasta tehti ühe auhinna puhul natuke teisiti ja ehkki möönan, et mõnikord tasubki katsetada teistsuguseid lahendusi, leian isiklikult, et n-ö traditsiooniline protseduur on lõpuks ikkagi kõige õigem ja õiglasem (teisisõnu demokraatlikum), olgu või kõige raskem.

Nagu iga töö puhul, nii on ka žüriitöös raskeid osi muidugi mitu. Esiteks tohutud tekstimassiivid, mis tuleb läbi töötada, aga ka seesama kaalumise ja arvestamise pool võib minna teinekord väga kirglikuks, kuid kummalisim neist tuleb kõige lõpus. Siis, kui töö on justkui tehtud ja tulemused saavad avalikuks. See tähendab nn reageerimisetappi. Reageerib üldiselt „kirjarahvas”, aga muidugi ka asjaosalised autorid ja kirjastused ning mõne žanri eestkõnelejad, rääkimata tuttavamatest isikutest, kes pöörduvad otse ja uurivad näiteks, et kuidas siis nii. Kokkuvõttes on vastus ju alati üks: demokraatia!

N-ö võitjate (nominentide, laureaatide) pärast ei ole seejuures kunagi kahju, ka siis mitte, kui konkreetne teos iseenda lemmikute hulka ei kuulu, sest üheskoos, demokraatlikult on nõnda otsustatud. Küllap on aga igal žüriiliikmel ikka mõni selline, mille väljajäämisest on eriliselt kahju. Pärast loedki sotsiaalmeediast või kuuled kuluaaridest, kuidas autorid kurvastasid või pahandasid – see on muidugi paratamatu ja kõigile meele järele olla pole võimalik ega ammugi ka vajalik. Mõned on aga ikka eriti hingel – kuidas ma siis ei suutnud nende eest piisavalt seista. Ikka seisid, aga peale jäi demokraatia ja siin pole enam midagi halada!

Ometi ei saa ma nõustuda sellega, mida tavatsetakse tihti lohutuseks sõnada: valik on ju täiesti juhuslik, kõik on alati subjektiivne jne. On mõistetav, miks seda on teatud olukordades inimlikult otstarbekas öelda ja mõelda, aga selle üldkehtiva tõena kuulutamine devalveerib tegelikult iga auhinda (kui see samas ongi ütleja eesmärk, on kõik muidugi n-ö õige). Tõsi on küll see, et täiesti objektiivne ei saa ükski inimteguriga kooslus olla, lõppeks mõjutab meie otsustamisprotsessi (ka grupis) müriaad asjaolusid – kusjuures see, millised täpselt, võib aastati varieeruda. Teisalt on juhuslikkust ja subjektiivsust minimeerima kutsutud just seesama demokraatlik aspekt – see, et žüriis on mitu liiget, kes peavad küll olema valdkonnaga hästi kursis, aga on ometi oma spetsiifilisemalt taustalt erinevad. Nõnda ei saa ju kuidagi öelda, et kõik, kes mis tahes auhinna n-ö short list’ist välja jäid või viimaks auhinda koju ei vii, oleksid kehvad. Võib-olla ilmub meil lihtsalt nii palju häid raamatuid, et kõiki neist auhinnata ei ole võimalik? See on ju hea uudis!

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Arvustus: Rüselus Deemoniga meelemasenduse orus
7 min

Arvustus: Rüselus Deemoniga meelemasenduse orus

Tõnu Õnnepalu talvepäevikus on paiguti kibedust piisavalt, kuid raamatust tervikuna siiski kibedat muljet ei jää.
Kirjandusdemokraatia süldi ja klaaskuuli vahel
Illustratsioon: Liisa Kruusmägi
Illustratsioon: Liisa Kruusmägi
6 min

Kirjandusdemokraatia süldi ja klaaskuuli vahel

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse taas välja kirjanduse aastaauhinnad. Suursündmuse eel on ehk paslik jagada tähelepanekuid kirjandusauhindade hingeelu kohta, rohkem küll jagaja ja kajastaja kui saajana.
Tundlikkus inimesena on tähtsam kui andekus kirjanikuna. Intervjuu Jan Kausiga

Tundlikkus inimesena on tähtsam kui andekus kirjanikuna. Intervjuu Jan Kausiga

Kuidas leida kirjaniku ja lugejana tasakaalu ajastu ja ajatu, üksinduse ja koostöö, sümboolse ja argise vahel? Millest on praeguses eesti kirjanduses puudus? Kas ja kuidas hoida autori isikut lahus tema loomingust?
Müürileht