Tõnu Õnnepalu talvepäevikus on paiguti kibedust piisavalt, kuid raamatust tervikuna siiski kibedat muljet ei jää.

Tõnu Õnnepalu „Palk. Talvepäevik”
Toimetanud Anneli Sihvart
Paradiis, 2021
268 lk

Raha on praegu vägagi teema ja väga hea, et on! Täpsemalt võib isegi öelda, et fookuses on neil päevil vabakutseliste rahakott – sellest räägiti koroonaaja alguses, mil kõne all olid peamiselt kriisiaegsed toetusmeetmed, aga arutelu pole nüüdki vaibunud, ehkki fookus on üldisem ja räägitakse õiglasest tasustamisest kui niisugusest[1]. Rahast jutustab ka Õnnepalu talvepäevik „Palk” – kuigi ennetavalt olgu mainitud, et see ei ole kaugelt ainus, mis siin olemas ja oluline on.

Kirjaniku rahakott

Mis siin imestadagi. Teos on pandud kirja vahetult pärast Õnnepalu (teistkordset) kirjanikupalgast keeldumist ja nähtavasti on see tekitanud autorile mõningase trauma. Õieti on olnud traumaatilised „skandaali” järelkajad, nõnda kõneleb ta tookordsete rünnakute organiseeritud loomust: „Sain aru, et seekord on vastulöök organiseeritud, et viimaks ometi on kõik need, kes südames mu vastu on vimma ja kadedust kandnud (ikka mu olematu „edu” pärast), leidnud ettekäände. Ja ühisplatvormi.” (lk 44) Ehkki organiseerituse aspekti taandab autor ise hiljem kirja pandud järelsõnas (osaliselt) fantaasiaks – nentides küll ka siis, et „midagi on siiski jäänud meie vahele. Mind ei usaldata enam” (lk 238) –, on kirjeldatu ikkagi kohutavalt agressiivne. Ta ei nimeta küll nimesid, aga paistab, et kõne all on eesti kirjanduse skeene asukad, kes palgast loobumisest haavununa autorit telefonitsi sõimasid. Igasugune taoline rünnak ongi emotsionaalne ja vastik, pole midagi imestada, et see nõnda kirja sai pandud – loodan muuhulgas, et asjaosalistel on praegu seepärast vähemalt piinlik, ja kui ei ole, siis seda hullem ja kahtlustada võib kaldumist empaatiavõimetusse. 

Ei saa öelda, et „Palgastki” oleks täiesti puudu huumor – kuigi raamatu üldtoon on tõsisem ja nalja saab palju vähem kui Õnnepalul tavaliselt.

Muidugi on rahateema keeruline – lahatakse siin ju seda, miks palgast loobuti, kui palju saab üks tuntud autor raamatu eest raha, kas autorid (olles „valerahategijad”) üldse peaksid midagi küsima ja saama –, aga pealkirjast peale ongi tuldud ju mängima „lahtiste kaartidega”. Samas ei saa öelda, et siitki oleks täiesti puudu huumor – kuigi raamatu üldtoon on tõsisem ja nalja saab palju vähem kui Õnnepalul tavaliselt. Nimelt loetleb autor siin oma varasemaidki palkasid (ehk ametikohti), mis on õige erinevad, aga ühine joon neis paistab olevat asjaolu, et ikka jäid nad õige üürikeseks, kuna autor ise oli pidetu (asjaolu, mille üle ta vaheldumisi piinlikkust ja uhkust näib tundvat). Iseäranis sümpaatne on kirjeldus lühikesest vahemikust kõrgepalgalise kultuuritöötajana: „Pärast rahareformi räägiti, et on isegi tuhandekrooniseid palkasid, see teeb praeguses vääringus 60 eurot. Ma sain tuhandekroonise palga. Olin kirjastuse Tuum juht. Mul oli kabinet Harju 1 Kirjanike majas, see oli sealt üüritud, pisike tuba, aga ikkagi keset vanalinna. Ma ostsin endale pintsaku ja lipsu, isegi lipsunõela, need olid siis väga moes. Istusin oma kabinetis. Seal ei olnud hoopiski midagi teha.” (lk 85) Või palk välisministeeriumi „prantsuse lauast” ehk tööpost poliitikaosakonna teise büroo III sekretärina – kabinetis, kust avanes vaade vanalinnale ja merele: „Aga mis kasu on vaatest, kui sa ei tea, mida sa tegema pead?” (lk 88)

Eesti kirjanduse salty bitch[2]

Minu (ja küllap paljude teistegi eesti kirjanduse väljal opereerijate) mõningane lugemiseelne ettevaatus raamatu suhtes tulenes aga järgmisest temaatilisest aspektist (ja niisuguses kausaalses seoses nad siin esmapilgul näivad): sekeldustest palga ümber liigutakse kohe edasi eesti kirjanduse (kui niisuguse?) kriitikasse.

Vahetult enne „Palga” lugemist sattusin nimelt vestlema ühe algaja kirjaniku, võib isegi öelda, et värske debütandiga. Õieti sai jutuajamine alguse sellest, et nimetatud autor tõdes, et loeb peaasjalikult inglise keeles ja pole üldse viimastel aastatel eesti kirjandusega kokku puutunud – välja arvatud, nagu nähtus, Õnnepalu „Palgaga”. Maadlesin hetkeks kummalise (ja muidugi tendentsliku) tungiga öelda autorile midagi sellist, et äkki Õnnepalu „Palk” pole just peamine ja esmane koht, kust eesti kirjanduse kohta midagi väga representatiivset ammutada. Maadluse selle sooviga ma võitsin, aga kahtlustan, et mitte päris õigetel põhjustel, vaid pigem seepärast, et kes olen üldse mina, et niimoodi patroneerivalt kedagi õpetama kukkuda vms.

Õnnepalu varasemate töökohtade ühine joon paistab olevat asjaolu, et ikka jäid nad õige üürikeseks, kuna autor ise oli pidetu.

Alles hiljem (olles juba Õnnepalu „Palka” lugenud) sain esiteks aru omaenda totrast eelarvamusest ja teiseks hakkas närima tunne, et võib-olla just nimelt peaks Õnnepalu „Palk” olema üks esimesi sissevaateid (kuigi, jah, võib-olla kõige esimene siiski mitte…) sellesse vanasse heasse eesti kirjanduse värvilisse maailma. Mingisugune hoiatus, mis kõige muuga algusest peale kaasas käiks. Aga ilma kõige muuta ei saa muidugi kuidagi, Õnnepalu vaade eesti kirjandusele on ikkagi sekundaarne, sest see on reaktsioon juba olemas olevale. Olgu või negatiivne, olgu või tõrjuv – see pole Õnnepalu loomingus ju kaugelt esmakordne, identiteediküsimused, kuulumise paine (ja vastumeelsus) jne on saatnud teda algusest peale. Ja tõrjuv ta ju on kahtlusteta: „Kui oleksin võtnud palga, palgale saanud, oleks minust saanud eesti kirjanik. See oleks siis olnud ametlik. Lõplik. Aga see on hullem kui surm. Eesti kirjanik on üks liik elavaid surnuid. […] Tahaks ikka saada kirjanikuks, mitte eesti kirjanikuks.” (lk 13) Kriitikat jätkub ka laiema (samavõrd kui veelgi kitsama, aga las see praegu jääb) kodumaise kultuuripildi suhtes: „Ainus kunstnik üldse, kes siit välja on pääsenud, on Arvo Pärt. […] Kui Pärt oleks jäänud Eestisse, oleks ta praegu lihtsalt üks natuke veider eesti helilooja. Natuke selline liiga lihtne, kristlik ka veel. Ta muidugi poleks kirjutanud kõiki neid teoseid, mis ta on kirjutanud. Igatahes ei teataks muus maailmas temast mitte midagi.” (lk 36)

Kibedust on siin paiguti piisavalt, selles mu eelarvamus (mis ikkagi tugines millelegi ehk sotsiaalmeediasse postitatud tsitaatidele, üksikutele pealkirjadele jne) alt ei vedanud, aga raamatu tervikust tõtt-öelda kibedat muljet ei jää. Raamat tervikuna on tasakaalus ega erine Õnnepalu varasematest teostest eriti muu poolest, kui võib öelda, et see on läbivalt natuke lootusetum, natuke süngem.

Deemon koduuksel

Ja nõnda jõuame teose kolmanda teemani, mis on usutavasti tegelikult ikkagi kõige tähtsam. Ma arvan, et peamiselt on see raamat ikkagi depressioonist – ja ma tean, et lugejana ei ole mõistlik kirjanikke ja raamatutegelasi diagnoosida, aga siinkohal teeb seda lõpuks ka autor ise. Raamatu alguses ilmneb see rõhuva „Deemonina”, kes ootab koduuksel, kes varitseb ja painab, kellega peab õppima elama, alles järelsõnas saab ta oma tavapärase nime depressioon – ehkki nähtavasti veidi pika hambaga, autor ei taha teda nõnda eriti nimetada, esinevad siingi lisaks eufemismid, näiteks meelemasenduse org, raskemeelsus ja madalik.

Olgu või negatiivne, olgu või tõrjuv – see pole Õnnepalu loomingus ju kaugelt esmakordne, identiteediküsimused, kuulumise paine (ja vastumeelsus) jne on saatnud teda algusest peale.

Aga korrelatsioon ei pea tähendama tingimata kausaalsust – põhjuslikkus võib osutuda teistpidiseks, kui see esmapilgul paistis. Võib-olla ei tekitanud meelemasendust „palgaskandaalile” järgnenud reaktsioonid, vaid hoopis „Deemon” kutsus esile palgast loobumise, lastes sedakaudu (aga ka muudel teedel) „madalikul” süveneda. Sest selgitusega, miks ta palgast loobus, jääb jutustaja paiguti isegi hätta: „Miks ma seda tegin? Tegelikku vastust ma ei tea, kuigi võin anda igasugu vastuseid, mis kõik on ka õiged. Aga ikkagi. No hakkas vastik.” (lk 19) See kõlab küll nagu Deemoni kätetöö. Ja niisugusena, ma arvan, on ta siiras. Õieti ma usun, et Õnnepalu on alati siiras, ütlemise hetkel – ka siis, kui ta paar lõiku hiljem ütleb vastupidist. Kõik on õige. Või olgu selle järjekorra ja põhjuslikkusega, kuidas on, igal juhul on inimlik olla pidetu, on inimlik mõelda ja siis ümber mõelda. Ja uuesti ümber mõelda…

[1] Vt nt Ektermann, M.; Triisberg, A. 2022. Kunstivaldkonna tasumäärad õiglasemaks! – Sirp, 14.01; Pauts, K. 2022. On aeg muuta honoraride maksmise kultuuri. – Müürileht, 04.01.
[2] Vt lk 37.