Müürileht

Loomade, putukate, taimede ja sammalde kannatuste mõistmiseks on tarvis näha väikesemõõdulise hävingu ruumilist ulatust ja lõputut korduvust, aga ka äratundmist, et looduses toimuv on meiega toimuv.

Vaatamata oma intelligentsile suhtub inimene liigi tasandi riskidesse üsna kerglaselt. Põhjuseks võib olla narratiivne mõtlemine, mis paneb eeldama, et just meie lool on õnnelik lõpp.

Eestlased on valdavalt religioonikauge rahvas, keda iseloomustab aga vankumatu usk mitmesugustesse tõendamata kõrgtehnoloogilistesse imedesse, millest loodetakse lahendust kõikvõimalikele süsteemsetele keskkonnaprobleemidele.

Miks on nii, et puidu väärindamine tähendab tihti tahumatuid töövõtteid, meeletut energiakulu, nappe teadmisi puidu eri omadustest ning harvesterist maha jäänud kuumaastikku?

Kas õudsem on muuta inimkonna pillavat elustiili või elada maailmas, kus kõik panused kliimakatastroofi takistamiseks on pandud kõrgtehnoloogiale?

19. ja 20. sajandi ühiskondlikud muutused tõid Euroopas kaasa tugeva okultse kultuurilise fooni, mis leidis ühisvabamüürlaste ja Tallinna Psüühiliste Nähtuste Uurimise Seltsi kujul oma koha ka Eestis.

Ka kodanikuühiskonnas eksisteerivad peavool ja alternatiivsed seltskonnad. See on lugu ühest vähetuntud keskkonnaliikumisest, mille lühikeseks jäänud lennuga kaasnes nii mõnigi õppetund tulevikuks.

Kuidas panna looduse hääl kõlama poliitikas, kus ükski kandidaat ei esinda veel otseselt keskkonna ehk puude, lindude ja konnade huve?

Töö on lahutamatult seotud ökoloogilise katastroofiga: mõne inimese töö on keskkonna saastamist tagant tõugata, töökohtade kaudu saab õigustada sotsiaalsete muutuste võimatust, kuid töö olemuse muutumine on tulevikus ka üks uue ühiskonnakorralduse aluseid.

Kas Eesti vajab tuumajaama ning sellega paratamatult kaasnevat mitmekülgset tuuma-jama? Kas selles diskussioonis saab usaldada ühe poolena väikest eraettevõtet, kelle peamiseks kommunikatsioonitaktikaks on olnud seni pooltõed?

Paavo Matsin arvustab luuletades Hasso Krulli raamatut „Euroopa”.

Paavo Matsin ei kirjelda meile mitte lihtsalt jalutuskäiku Riias, vaid juttu tuleb ka alkeemilistest märkidest, okultsetest kihtidest. Autor juhatab meid läbi Riia erinevate kihistuste olulisi aadresse ja arhitektuuriväärtusi pidi, aga annab ka ajalikumaid-olmelisemaid suuniseid ohutuks seiklemiseks, visandab mõttelise getopiiri ja nimetab Alkeemilise Tähega aadresse mitte vaid Riias.