Leedu ettevõte Grigeo, kes juhtis aasta alguses teadlikult reovett Kura lahte, müüb oma tooteid nüüd Eestis supersoodsa hinnaga. Nii on lahkunud poest Grigeo tualettpaberiga ka muidu keskkonnateadlikud inimesed. Just seepärast ei saa toodetega kaasnevate keskkondlike ja sotsiaalsete riskide hindamist jätta ebapiisava teabe korral tarbijate õlgadele.

Supersoodne vetsupaberipakk Läänemerd reostanud tootjalt. Foto: Kadri Org

Aasta alguses, kui viirusepuhang polnud Eestis veel nägu näidanud ja inimesed polnud poode vetsupaberist tühjaks ostnud, sattusime abikaasaga kodulähedasse Maximasse. Igapäevaseid oste tehes jäi silma hea sooduspakkumine: 40 rullist koosneva vetsupaberipaki ühe rulli hind oli 17 senti, kui üldiselt on see poodides olenevalt brändist ja pakkumisest kuni kolm korda kallim. Ühtlasi polnud tegemist kehva kvaliteediga paberiga, kust sõrmed võivad läbi minna ja rull selle vältimiseks märgatavalt kiiremini tühjeneda, vaid korraliku kolmekihilise pehme ja paksu, lillelise jäljemustriga paberiga.

Tulime poest rõõmsalt välja, käes megapakk kvaliteetset hea hinnaga tualettpaberit. Teel koju saime kokku eraldi leibkonnas elava pereliikmega. Kuna tohutu suur pakk ja sellel suurelt kirjas olev „Grite Blossom” ei saanud märkamatuks jääda, siis nii muuseas jagasime informatsiooni heast sooduspakkumisest ka edasi. Pereliige jahmatas meid aga teadmisega, et seda kaubamärki müüvat Leedu firmat peaks Läänemere reostamise tõttu boikoteerima.

Keskkonna reostamise hind

Nimelt tuli selle aasta 7. jaanuaril ilmsiks, et Klaipėda maakonnaprokuratuur on alustanud uurimist, kuna kahtlustatakse, et Grigeo tütarettevõte AB Grigeo Klaipėda on lasknud suures koguses tööstuslikku reovett teadlikult Kura lahte, laguuni Läänemeres. Paar päeva pärast prokuratuurist tulnud teadet uurimise alustamisest tunnistas Grigeo president Gintautas Pangonis, et reovesi jõudis merre spetsiaalse toru kaudu, mis ei läbinud puhastusseadmeid, ning kinnitas, et ettevõte võtab juhtunu eest vastutuse. Leedu keskkonnaministri hinnangul võib keskkonnakahju ulatuda 60 miljoni euroni. Rahaliselt ei saa aga hinnata vee-elustikule ning kõikidele Läänemerd ümbritsevate riikide inimestele tehtud kahju. Sealjuures levisid tselluloosivabriku happejäägid ja muud kemikaalid suure tõenäosusega ka Kura lahest kiviviske kaugusel olevasse kodusesse Liivi lahte, mille kaldal paljud eestlased end suviti värskendavad.

Leedu tarbijakaitseorganisatsioonid kutsusid inimesi üles loobuma Grigeo toodete ostmisest ning mitmed Leedu jaeketid lõpetasid Grigeo tehase WC-paberi, salvrättide ja paberkäterätikute tarnimise. Kui Leedus oli tegemist riigi tasandil suure uudisega, siis vaatamata ühisele kodumerele kajastasid seda Eesti meedias vaid üksikud artiklid Äripäevas ja Ärilehes, mis tegid seda majanduslikust perspektiivist, kuna Grigeo on Balti börsil kaubeldav avalik ettevõte. Ettevõtte president nentis meedias, et mõistab Leedu klientide reaktsiooni, kuid tal pole teavet, mis näitaks, et reostusskandaal on mõjutanud Grigeo äripartnereid eksporditurgudel, sh Eestis.

Nädal pärast keskkonnavaenuliku tegutsemise kahtluse avalikuks tulemist ilmus Ärilehes uudis, et ka Rimi lõpetas Grigeo valmistatavate Grite kaubamärki kandvate toodete tarnimise, Maxima pidi ostust loobumist veel kaaluma. Just artikli ilmumise ajal müüs Maxima aga Grite 40-rullilist megapakki soodushinnaga ning meie pahaaimamatute klientidena aitasime oma ostuga sedasama ettevõtet, mis reostab kodust Läänemerd, ning oleksime võinud ka teistele teadmatutele teavet jagades müüki soodustada.

Inimesed, kes on usaldanud oma II samba pensioniraha haldamise LHV fondidesse M, L ja XL, toetavad oma tulevikuks mõeldud rahaga siiani Grigeot ka otseselt, saades vastu nii tühjemad pihud kui ka rikutud elukeskkonna. Pärast kahtluse avalikuks tulemist peatati börsil paariks päevaks tehingud ning avamise järel sööstsid Grigeo aktsia ja ettevõtte väärtus vabalangusesse, kukkudes sulgemishinnaga võrreldes üle 40 protsendi. Kui 2019. aasta lõpu seisuga oli Eesti inimeste Grigeo aktsiasse paigutatud pensioniraha väärtus 1,3 miljonit eurot, siis kahe nädalaga kaotati kokku ligi 400 tuhat eurot.

Teadmatu valik hea ja halva vahel

Meie siiras rõõm heast tehingust asendus süütundega. Soovime olla oma igapäevaotsustes ja -harjumustes keskkonda säästvad kodanikud: kanname poes kaasas riide- ja võrkkotti, võimaluse korral käime jalgsi või kasutame ühistransporti ning püüame tarbida keskkonnasõbralikke tooteid. Sellest hoolimata osalesime enda teadmata vastutustundetu ettevõtte tarneahela lõppfaasis. See paneb mõtlema, kui tihti esineb olukordi, kus tarbijad ei ole kursis, mis väärtusi ja tegevusi nad oma ostuga toetavad. Miks ja kas üldse peab üksikisikul olema vastutus valida hea ja halva toote vahel?

Olulisi keskkondlikke ning sotsiaalseid ohtusid eirates hoogustavad poed ja pangad oma tegevusega elukeskkonna seisundi halvenemist, mida ei saa pidada klientide huvides tegutsemiseks.

Arvan, et kui teave on asümmeetriline ning ebaühtlaselt jaotatud, siis ei saagi panna vastutust üksikisiku õlule, kuna tal pole teadlike otsuste langetamiseks piisavalt informatsiooni. Sama ei saa aga öelda tarnijate ja finantsasutuste kohta, kellel on ligipääs rohkematele andmetele ning võimalus otsustada, kas osta tooteid sisse või mitte, kas investeerida ettevõttesse või mitte. Samuti saavad nad paluda tootjal tagada, et edasimüüdav otsene produkt ei kahjustaks keskkonna ega ühiskonna heaolu.

Vastutus usalduslikus suhtes

Poed ja pangad muudavad inimeste elu oma teenustega lihtsamaks ja efektiivsemaks, et me ei peaks ise eri tootjatelt üksikuid kaupu otsima või raha sukasäärde koguma. Käime poest tooteid ostmas ja anname oma raha pangale hallata heas usus, et nad lähtuvad oma tegevuses kliendi parimast huvist. Olulisi keskkondlikke ning sotsiaalseid ohtusid eirates hoogustavad poed ja pangad oma tegevusega aga elukeskkonna seisundi halvenemist, mis läheb sellega risti vastuollu. Inimesed tahavad osta vetsupaberit ja koguda pensioniks raha, ilma et nad saaksid vaikimisi lisandina kaasa keskkonnareostuse oma suvises supluspaigas.

Panganduse vastutustundlikkuse probleemi ilmestas ka aasta alguses ilmunud kodanikualgatuse Estwatch uuring[1], millest selgus, et Eesti neli suurimat universaalpanka arvestavad investeerimis- ja finantseerimisprotsessides nii elukeskkonda kui ka vara väärtust mõjutavaid keskkondlikke riske kas ebapiisavalt või ei tee seda üldse, mis ilmestab süsteemi läbipaistmatust ning vajakajäämisi klientide huvides tegutsemisel.

Vetsupaberi näite puhul on taunitav Maxima käitumine, sest vastuoluline toode paisati müüki soodushinnaga, samas on kiiduväärt nii Leedu tarbijakaitseorganisatsioonide, jaekaubandusettevõtete kui ka Rimi tegutsemine, mis mõjutab tarnijat nõudluse ja pakkumise printsiibi alusel keskkonnareostuse riske kõrvaldama. Tööstused on õigustanud keskkonnale kahjulike toodete pakkumist levinud argumendiga, et turul on ju nõudlus. Nõudlust ja pakkumist ei saa aga jätta alati saatuse hooleks, eriti siis, kui kliendid ei ole teadlikud toote tarbimisega kaasnevast mõjust.

Poed ja pangad on teinud usalduse alusel inimeste eest valikuid, et meie elu lihtsustada. On aeg, et nad võtaksid vastutuse ka pakkumise ja sellele eelneva tarneahelaga kaasuvate keskkondlike ja sotsiaalsete riskide hindamisel. Üleilmastunud maailmas on oluline, et näeksime kaugemale oma koduhoovist, sest ka eemal paikneval metsatukal on meile suur mõju.

[1] Lilleväli, U. 2020. Vastutustundlikkus Eesti panganduses. Eesti pankade investeerimis- ja finantseerimisprotsesside vastutustundlikkuse hindamine ja võrdlus.

Kadri Org on mittetulundusliku kodanikuorganisatsiooni Estwatch MTÜ juhatuse liige.