Mida on rohkem inimesel, kes loeb palju, ja mida on rohkem riigil, kus kirjandus on au sees? Uhketest ja südamega sõnadest, viimastest lindudest, kes julgevad jääda, ning sellest, kuidas mitte minna poliitikasse.

Kristiina Ehin. Foto: Gabriela Liivamägi

Kohtume Kristiinaga vaikses novembrilõpu Tartus loetud päevad enne tema uue luulekogu „Aga armastusel on metsalinnu süda” ilmumist. Intervjuu avaldamise ajaks on raamat muidugi ammugi väljas, aastagi on uus, aga mitmed teemad on igiaktuaalsed. „Sul on alati nii targad küsimused,” poetab Kristiina enne asjalikuma vestluse alustamist, kui end soojas kohvikus radika juurde sätime, ja mina paljastan talle vastutasuks saladuse, et intervjueerijad on nagu metsloomad – kui sa neid kardadki, on alati lohutav mõelda, et nemad kardavad sind tegelikult veel rohkem. „See on hea mõte,” ütleb ta.

Su lapsepõlvelooline „Paleontoloogi päevaraamat”, mis ilmus 2013. aastal, lõppeb perega Tartusse kolimisega. Ütled samas, et võib-olla sa kunagi kolid sealt (siit) jällegi ära. Kuidas on lood kohtade ja juurtega? Raplat on raamatus palju, aga näiteks tudengite Tartut leidub vaid vihjamisi.

Ma ka ise imestasin, et Tartut, mis on mulle nii oluline linn, ma raamatusse ei mahutanud. See oli aga minu jaoks suur asi, et suutsin avada seal Rapla tausta niimoodi, et jäin ka ise rahule, ning leida need sisemised intriigid ja selle, mis on minuga Rapla eluga seoses kaasas käinud. Tartu vääriks eraldi raamatut või mitut. Viljandi ka – eile just käisime Viljandis –, aga Tartu on minu jaoks palju-palju olulisem paik. Tegelikult on siin ju kõik nii väike, et jalutad poole tunniga tähtsad kohad läbi, aga ajalugu ja seoseid – nii enda kui ka eesti kultuuri jaoks – ei jõua lausa ära rääkida.

Kas inimene ise on erinevates kohtades erinev? Kas Viljandi Kristiina oli teistsugune kui Tartu Kristiina?

Jah, kohad on olulised… Ja Viljandi Kristiina oli erinev. Ja igatses Tartu kirjanduselu järele (naerab). Tartus elades ma ei ole küll liiga tihti jõudnud väikeste laste kõrvalt kirjanduselust osa võtta, aga hea on tunda, et see on kogu aeg siin haardeulatuses.

Sinu raamatute esitlused kipuvad alati veidi teistmoodi olema kui harilikult, nii koha kui ka konteksti mõttes, ja intervjuud samamoodi. Ma usun, et paljud meie autorid ei tea, kui oluline on tekitada inimeses eriline tunne. Nõnda jääb kogemus palju eredamalt meelde. See näib olevat ka su imago osa. Kui palju sa ise selle peale teadlikult mõtled?

Ma arvan, et olen selleks liiga vana aja laps – imagote maailm tuli minu ellu liiga hilja, et oskaksin sellest teadlikult midagi mõelda. Olen aga inimene, kelle jaoks on tohutu olulised lõhnataju ja haistmismeel, sealhulgas kirjanduses. Mulle meeldivad ruumid, kus on õhku, ja inimesed, kes ei kata ennast parfüümiga kinni, vaid julgevad olla loomulikud. Vaatlen ka tänavaid nii, et millise tänava lõhn mulle meeldib. See on ühtlasi tähtis osa minu kohatajust. Valikuid teen samuti selle alusel, mis paremini lõhnab. See ei ole küll enam ninaga seotud, aga ma ei oska paremat väljendit kasutada – teha valikuid selle järgi, mis tekitab kõiki asjaolusid arvestades parema taju või aistingu. See kehtib ka linnade puhul. Ja esinemispaikade. Pean ütlema, et olen elus mitu korda n-ö nina kinni pigistanud, otsustades linnade kasuks, mitte mõne maakoha, kus kõik lõhnad – männiokkad ja mullad ja kõdu ja risu ja lilled ja meretuuled – lihtsalt löövad su jalust nõrgaks. Mõnikord on mul olnud väga raske minna sellele instinktile vastassuunas. Mohni saar oli ehk ainus koht mu elus, kus läksin otse sellele instinktile järele. Kui mul veel lapsi ei olnud.

Sa kirjutasid sellest ka raamatu „Kaitseala”, mis ilmus 2005. aastal. Mida sa tookord Mohnile otsima läksid? Kas just eraldatust?

See oli kõik üks suur juhuste kokkulangemine, mis algas siitsamast Tartust. Ma tõesti seisin kohe pärast magistrantuuri lõpetamist ristteel. Aktus oli juba ära olnud, seisin Ülikooli ja Küütri tänava nurgal ning mul oli sõna otseses mõttes neli teed, kuhu minna. Üks neist oli näiteks doktorantuur – noh, kas ma oleksin just sisse saanud, aga äkki oleksin. Siis tuli aga jalgrattaga tuttav bioloog, hõikas, et kuule, sa kunagi mainisid, et tahaksid üksikul saarel elada, praegu otsitakse Mohni saarele looduskaitseala vahti, ning sõitis edasi, tal oli jube kiire. Minu jaoks oli see ülioluline hetk – mu elu oleks läinud hoopis teistmoodi, kui ma ei oleks sinna sattunud.

See üksikul saarel elamise soov on ka väga arhetüüpne. Selles on vist mingitel eluhetkedel midagi üldinimlikku.

Rein Raud kirjutas „Kaitseala” arvustades üldkultuuriliselt eremiitidest, maailma ajaloos sellisest „üksikule saarele” eraldumisest, asetas igatsuse ning selle teokstegemise kirjanduse ja mütoloogia sügavamasse voolusängi. Pole ju mingi uudis, et kirjandus- ja kunstilooming on nõudnud alati teatud eraldumisvõimet ning kohta, kus elu ja inimesi pisut kõrvalt vaadata. Minu jaoks oli saarele mineku kevad muidugi täis praktilisi korraldusi: kuidas kõik asjad pakkida, et tegelikult hakkama saada, üle mere jõuda ja kontakte luua… Kui sul ei ole oma paati, siis väga palju sõltub külarahvaga läbisaamisest.

Kas öised lood on teistmoodi kui päevased lood? Mulle meeldib väga näiteks Mehis Heinsaare jaotus „keskpäevajutud” ja „ööpoolsed lood”.

Jaa, see on kihvt mõte. (Mõtleb natuke) Ma küsisin endalt praegu, kas ma tegelikult suudaksin üldse öösel töötada, ja ma arvan, et aus vastus on, et ei suuda. Nii nagu ma ei suuda üldiselt ka üle ühe klaasi veini juua (naerab). Lihtsalt tervis kuidagi ei luba. Vahepeal isegi vaatan inimesi, kelle jaoks see käib mängleva kergusega, ja nad on minu silmis nagu mingid titaanid, kes suudavad teha endaga inimkatseid, mis jäävad minu jaoks kättesaamatuks. Iseenda ja töövõime hoidmine on mulle võib-olla ka laste pärast praegu hästi kohale jõudnud ning pigem tõusen hommikul vara, kui kirjutan öösel.

Pole ju mingi uudis, et kirjandus- ja kunstilooming on nõudnud alati teatud eraldumisvõimet ning kohta, kus elu ja inimesi pisut kõrvalt vaadata.

Kui sa jõudsid kirjanduspilti, siis oli veel rühmituste aeg. Sa oled ka (koos näiteks Kalju Kruusa, Aare Pilve, Sommeri, Heinsaare, Mathuraga…) Erakkonna liige ja debüteerisidki esmalt Erakkonna kogumikus. Kas koos väljaandmine, koos tegemine andis juurde mingit kindlust või muud olulist?

(Mõtleb üsna pikalt) Üheksakümnendad olid kiiresti muutuv aeg. Ma ei tea, kas see pakkus kindlust või jõudu, aga mulle andis see Tartus ühe sõprade ringi, kus oli huvitav asju arutada. Paljud erakkondlased on olnud minu jaoks üle prahi suunajad sügavuse poole, õpetades näiteks, mida saab teha kunsti vallas või keelega töötades ja kuidas seda enda elus mõtestada. Nad on olnud väga olulised teenäitajad. Võib-olla mõjutas ka see, et üheksakümnendatel läks kirjandus äkki nii lahti, et mõnel oli raske eristada sõnavahtu või reklaamteksti luulest – äkki oli kõigil võimalus. Minu jaoks oli vajalik hoida mingisugust sisemist aadet või latti, alla mida ma ei teinud. Tähtis oli näha seda ka teistes noortes inimestes – emas-isas oli see kogu aeg olemas, aga Erakkonna kaudu täheldasin seda ka endavanustes.

Nüüd näib see rühmituste aeg olevat ümber saanud, ehkki ka hiljem on olnud omi välgatusi. Kas sa aimad, miks see nii võib olla? Kas inimesed on tänapäeval individualistlikumad või ei ole sellist koosolemist enam vaja? Või ehk on see hoopis seotud meie elude üha enam internetti kolimisega?

Praktilises mõttes on igaühel võib-olla tõesti Facebookis n-ö oma väljaanne, mille kaudu ta saab rääkida ja kanaldada. Ühise tegemise jõud ei ole ehk enam nii tähtis. Mina olen vist kollektiivset laadi, mulle meeldivad rühmitused ja mõttekaaslus. Ja aatekaaslus – see on väga vanamoodne sõna, aga ma ei väsi seda kasutamast, sest see on oluline. Riik püsib teatud aate peal, kultuur püsib aate peal. Need on väärtused, mida ei saa kasumiks ümber arvestada. Ja aade on jällegi väga sügavalt seotud sõprusega. Jaak Johanson on öelnud, et sõprustest tekib kultuur. Sügavatest sõprustest tekib aade või mõttekaaslus ja nendest mingisugune väljund, millest kujuneb omakorda kultuur. Kui vaadata rühmituste laineid, siis need on ju olnud eelkõige just sõpruskonnad.

Mul on praegu ka bänd[1], mille liikmetega oleme väga palju ninapidi koos – korraldame loomingulisi laagreid ja tahame just Käsmu kirjanike majja minna, et kirjutada valmis uue plaadi viimased lood. Üks osa ansamblitööst on väga kirjanduslik ja ikka nii, et egod võitlevad ja mõte särtsub kõige tulisemas mõttes. Ilmselt ma olen kogu elu igatsenud, et ka mõnes kirjandusrühmituses saaks niimoodi koos luua, aga ma arvan, et elus juhtub seda üldse ainult paar korda, et satub kokku selline seltskond.

Mulle näib, et mingitel õnnelikel puhkudel toimub ka Facebookis omamoodi koosloomine, enamasti küll huumorižanrite puhul. Keegi lükkab palli veerema ning see veereb kommentaariumis üha edasi ja edasi, kaasautoreid võib olla isegi mitukümmend.

See on hea mõte, et ühise loomise vajadus ja kokkukuuluvustunde otsimine löövad välja ka seal. Selle halvad äärmused on ju kõiksugused jubekommentaatorid, kes püüavad kõrvaldada teisi, kes ei arva nii nagu nemad, aga toredamad väljundid on just ühised tõeotsingud või lihtsalt vaimukuste pildumised.

Sa oled rääkinud mitmes kohas sellest, kuidas inglise keel tuleb eesti keelde, ja see tõepoolest tuleb kiiresti. On aga veel üks tendents – Facebooki ja Messengeriga seoses –, nimelt emotikonide pealetung. Seda ei ole ilmselt vaja väga suure ohuna näha, aga samas kui mõelda, et üks märk hoiab kokku terve lause või vähemalt terve emotsiooni, mille peale võiks kuluda muidu mitmeid sõnu…

Tead, ma loen praegu Hölderlini! Suur saksa luuletaja ja romantik. See ilmus Mati Sirkeli tõlkes Loomingu Raamatukogus ja ma ei suutnud seda ostmata jätta, see on minu jaoks nii põnev ajajärk. Kohati ma lausa piinlen tema lausete sees – naeran ja mõtlen, et appi, panen nüüd raamatu käest ega loe edasi. Ja siis ikkagi loen. Su küsimus tuletas mulle meelde aega, mil tundeid ei olnud võimalik väljendada teisiti kui neid niimoodi peensusteni lahti kirjutades. Romantilise ajastu luule andis sellele veel eriti hagu. Paiguti tundub see ka täiesti naeruväärne – see ülimalt lihtsate asjade poetiseerimine ja ülepaisutamine. Näiteks kui ta leidis endale pruudi ja hakkas poetiseerima, et oo, see õilis hing – oskab ka teha hautatud juurvilja. (Naerab) Oma kuldsete ilusate kätega keeta need jumalast antud viljad maitsvaks roaks! No nüüd panin oma sõnastuses mälu järgi… See on nii naljakas, tänapäeval on selliseid kõrgel parnassil olevaid loojaid vähe. Kuskilt maalt tunned aga ära selle inimolemuse juure – tahte ennast tundeliselt väljendada. Täpselt samamoodi aitavad emotikonid noorel põlvkonnal suhelda üksteisega nn armsatel teemadel, ilma et nad mõjuksid endale tobedalt. Hölderlin paneb mind muidugi mõtlema ka selle peale, kuidas ma julgesin kirjutada sellise raamatu, mida ma hakkan välja andma!

Foto: Gabriela Liivamägi

Räägi sellest uuest („Aga armastusel on metsalinnu süda”) natukene lähemalt, mul ei ole veel võimalust olnud seda lugeda.

No ta on ikka äärmiselt lüüriline! Ta on riimiline, ta on… kohati väga poeetiline selle sõna vanas tähenduses. Ta on päris mitmes mõttes täielik vastand minu eelmisele luulekogule „Kohtumised”, mis oli üsna proosaline. Ma nautisin selle kirjutamist, aga jah, vahel tekib mul ka küsimus, kuidas ma julgesin niisuguse pöörde teha. Ma arvan, et minu luules üldiselt ei ole see mingi tohutu pööre, aga just praeguses ajas on see kahtlemata vastuvoolu ujumine, juba pealkirjast alates.

Riimi kirjutatakse ka neil päevil üsna vähe, sul endal on küll varasemates kogudes siin-seal seda ikka leidunud.

Uus kogu ei ole samuti päris läbivalt riimiline, seal on võib-olla umbes 1/3 vabavärssi ka, aga seal on rohkem riimilist luulet kui seni kõigis mu kogudes kokku.

Sa oled ka varem inimesi üllatanud. Näiteks kui andsid välja oma esimese proosakogu või muinasjutukogu. Kas sinu jaoks on tähtis uusi asju proovida?

Mulle meeldib mõelda, et mul ei ole ühte käekirja, millesse kinni jääda. Tahan ennast järgmise koguga üllatada.

Kas sinu jaoks on loogiline, et sinust sai kirjanik? Sündisid ju literaatide perre. Kas oli ka muid tõsiseid elukutselisi plaane või mõtteid?

Kui olin noorem, siis armastasin alati rõhutada, et ma ei taha ema-isa jälgedes käia ja mul on selle kõrval ikka palju valikuid ja… Töötasin näiteks tantsuõpetajana ja mitmed muud ained läksid ka koolis hästi. Praegu ma mõtlen, et hakkasin ikkagi väga noorelt kirjutama ja see huvitas mind. Mulle meeldis väga lugeda, meeldib praegugi. Mind lihtsalt vaimustab ilukirjandus. Mida aeg edasi, seda rohkem näen selles ka suuri tippe, kes on eeskujuks ja kes on lahedad ja kelle taset tahta oma eluga püüda.

Kes on viimatine niisugune avastus?

Mul on praegu noorte- ja lastekirjanduse lugemise uus laine. Näiteks Frances Hardinge’i „Valede puu” – täitsa lõpp ikka, nii ägedalt paneb! Tema romaanid on eriti minule kui väga lõhnatundlikule inimesele (naerab) täielik elamus. Seda soovitati mulle täitsa suvaliselt ja tegelikult võtsin selle raamatukogust lapsele, aga lugesin kohe ise läbi. Ja väiksele lapsele loen praegu muumitrollide lugusid – Tove Jansson on niivõrd arhetüüpselt loonud need karakterid. Kuidas on võimalik, et üks kaheaastane laps vaimustub sellest täpselt sama palju kui mina 40-aastasena? See ongi ilukirjanduse suurus ja võimsus, see kokkuviimine – saan oma 11-aastase lapsega tunde ja tunde „Valede puu” teemal rääkida ja arutada. See ületab põlvkondade lõhed ja toob välja mingi inimliku tuuma.

Kas noored loevad liiga vähe, nagu on nii varem kui ka praegu öeldud?

Mina olen praegu väga hädas, et laps loeb liiga palju. Õhtul tuleb piirid seada, et homme on vaja kooli minna ja pane nüüd põnev raamat käest ära. See on valus teema, kui sa ise tead seda lugemise kirge. Näen samas paljusid lapsevanemaid, kes kurdavad, et lapsed ei loe ja nutiseadmemaailm on niivõrd atraktiivne.

Mida on nendel inimestel, kes loevad palju, rohkem võrreldes nendega, kes kirjandusega üldse kokku ei puutu?

(Mõtleb pikalt) Ma arvan, et kujundlik maailmatunnetus. Fantaasiarikkus ei lähe rooste, kui sa loed. Ilukirjandus on parim viis selle treenimiseks. Kui oled treenitud, on see kasulik kõikides eluvaldkondades. Ma unistan vahel, et meil oleks riik, kus kirjandus on veel rohkem au sees. Meie riigijuhtide ajalugu vaadates on seal olnud kirjanduslikku mõtlemist, eelkõige Lennart Meri kaudu, aga ka Toomas Hendrik Ilves on väga palju lugenud inimene, kes astub ilukirjandusega ühte jalga.

Mul käis ükskord sähvatus läbi, et riik, kus kirjandus on au sees, ei saa kunagi stagneeruda. Mõte ja areng ei saa selles riigis toppama jääda või peatuda. See ongi ilukirjanduse omadus. Kujundiloome treenib seda, et sul on alati väljapääs. See, kuidas sa välja pääsed, on sinu nutikuse, mitte jõu küsimus. Näiteks kogu Lennart Meri valitsuse aeg näitas seda, et nutikusega saab lihtsalt imeasju teha.

Sul on õigus, poliitikas on seda küll praegu vähem, aga ma ei tea, kas seda on üleüldse vähem või ei taha nutikamad ja palju lugenud inimesed enam poliitikasse minna… Ka sina ei ole ju poliitikasse läinud.

Ma imetlen inimesi, kes lähevad aate pärast poliitikasse. Tegelikult nad ju teavad, kuhu lähevad, aga nad ei karda oma nahka turule viia ja enda idee eest seista. Ma ise tunnen aga tugevalt, et tahan olla loomeinimesena suveräänne – isegi kui mul on olnud vahel ahvatlus mõne idee eest seista, siis olen lihtsalt sellele põhimõttele truuks jäänud.

Riik püsib teatud aate peal, kultuur püsib aate peal. Need on väärtused, mida ei saa kasumiks ümber arvestada.

Sa oled viimastel aastatel küll rohkem ühiskondlikel teemadel sõna võtnud – feminismist kuni keskkonnaküsimusteni. Kas praegu on selline aeg, mil loomeinimestel saab järjest mõõt täis ja needki, kes proovivad muidu ühiskondlikest küsimustest eemale hoida, peavad kuidagi sekkuma?

Ma ise näen loomeinimesi ning üldse kultuuriinimesi ja ka teadlasi siin ühes paadis. Näiteks hiljutine Tartus toimunud tselluloosivabrikuga seotud võitlus saavutas väga huvitava ulatuse. Kui hulk tõsiseltvõetavaid teadlasi on oma sõna öelnud ning põhjendanud seda pikkades-pikkades artiklites ja kui hulk loomeinimesi on viinud ennast kurssi kogu selle bürokraatiaga, mida ettevõtlus peale surub, ning siis ikkagi leitakse, et vaja on uuringuid ja kõik. Ja kulub kuid ja kuid ja kuid, et aru saada, et see ongi demokraatia ja see ongi rahvaga arvestamine, kui inimesi ja tippteadlasi võetakse tõsiselt ka enne igasuguseid uuringuid. See on ühiskonnas ju ohumärk, et selline asi võib nii palju aega ja energiat võtta. Jumal tänatud, et seekord lõppesid asjad tartlaste seisukohast hästi, aga mõne poliitiku avaldusi kuulates on näha, et soov see tehas Eestis kuhugi rajada on veel tuline.

President Kersti Kaljulaid saatis just laiali jõulukaardid, mille tagakaanel oli üllatavalt terav mõttetera, et oleme esimene põlvkond, kes teab, et hävitame oma planeeti, ja viimane põlvkond, kes saab seda peatada. Minu meelest on selge, et harvesteri ja Rail Balticu turjal viie rikkaima riigi hulka tagurdades me planeeti küll hävingust ei päästa.

See oli üsna võimas küll, mis te Tartus seoses tselluloositehasega tegite, ja pean tunnistama, et minu jaoks oli ootamatu, kui palju inimesi kaasa tuli. Samas tekib küllap ka jõuetuse tunne, kui n-ö meid on küll palju ja vastas seisab hoopis väiksem rivi, aga neil on lihtsalt võimu rohkem.

Eriti veel ülemöödunud kevadel, kui kogu see asi algas, ütles enamik inimesi, kellega mina rääkisin, et pole mingit mõtet üldse häält teha. See kõik keris aga ikkagi hoogu ja sai jõu taha – see nõuab suurt julgust ja usku. Igatahes on põhjust küll selle teema puhul veel klaase kokku lüüa. Just äsja Euroopa poetry slam’i finaali kuulamas käies sai mulle veelgi enam selgeks, et häält on mõtet teha. Seal võidutses teravalt poliitiline luule, mis tõi esile ukrainlaste, kataloonlaste, pagulaste ja ka ungarlaste valu ja raevu. Ungari laureaadi Molnár Péteri esinemise ajal kartsid korraldajad lausa, et politsei võib luuletaja tema luuletuste riigivastasuse tõttu minema viia. See kinnitas tunnet, et meil on siin sõnavabadusega praegu hästi ja seda tuleb kasutada.

Sinu „Paleontoloogi päevaraamatus” on üks lause, mis mulle eriti meeldis: „„Kirjanik ei tee tööd ega ei puhka ka kunagi,” ütles isa ikka.” Kuidas sellega on – mida kirjanik teeb?

Minule on tuttav ka selline poolenisti läbipõlenud seisund, aga mu isale ei olnud. Ma arvan vähemasti, et ei olnud. Ta oli hästi… (otsib sõnu) läbi imbunud sellest loomemaailmast ja jättis kõik muu teiste teha (naerab natuke), väga kergelt ja iseenesestmõistetavalt – raamatud välja anda ja illustreerida ja esitlused korraldada. Ta oli selles suhtes vana kooli inimene, et ta ei muretsenud, kuidas see kõik välja kukub – ta lihtsalt ilmus kohale ja tegi oma töö. Aga mina olen selline… süüdiv inimene – mul on tunne, et ise peab palju tegema ja korraldama. Valikuid on nii palju, et mõnikord võib juba selle väljaselgitamine, keda sa raamatu kujundajaks tahad, väga palju aega võtta (naerab).

Kristiina Ehin ja Silver Sepp. Foto: Gabriela Liivamägi

Kuidas oleks kõige parem seda tasakaalustada?

Mul on praegu käsil väljakutse, et jooksen iga päev nelikümmend minutit! Ma ei ole mingi ülitreenitud inimene, mõnikord jooksen 200 meetrit, siis kõnnin 100 ja siis jälle jooksen, lihtsalt hoian pulssi ja tahan, et mu kopsud oleksid töökorras. See mõjub ülihästi ka töövõimele, pärast seda ei ole mul keeruline tundide viisi istuda ja kirjutada või mõnd laulu luua. Jalutan nii palju, kui saan – need on minu puhkehetked.

Ma olen mõelnud, et jalutamine on meditatiivne tegevus, mida ei osata tänapäeval enam hästi teha. Jalutajatel nagu lugejatelgi on mingi teistmoodi mõtlemine, teised lülitid ja märkamised ning see on ka teistsugune aeg, mis on väga väärtuslik.

Võib-olla küll. Jõudsin täna varahommikul väikse jalutuskäigu teha, niimoodi pooljoostes. Vaatasin, et konnatiik on ära jäätunud. Ja Emajõgi, kus ei ole veel jääd, aga näed, et ta kohe tuleb, jõgi justkui valmistub selleks uueks ajaks. Ja linnuvaene november, mil siin on veel ainult väga julged linnud. Mulle meeldib vaadata neid hilissügisesi linde, kes julgevad jääda – nendes on nii palju vaprust ja otsustavust, et siia me nüüd jääme (naerab). See on ka minu „Metsalinnu südame” üks kandvaid telgi.

Sa uurisid kunagi oma magistritöös soorolle eesti vanemas ja uuemas rahvalaulus. Missugused on naised neis lauludes? Kas see on tänapäeva ülekantav või on see kuidagi praegugi aktuaalne?

Kindlasti on. Kõige lihtsamalt öeldes oli minu magistritöö järeldus, et seda, mida regilaulud edasi kannavad, on tegelikult väga palju. Mitmed suhtumised ja õpetussõnad on tihti pärit just regilaulust, kuna laul oli raamatute, moraalikoodeksi ja kunstiloome eest, ja need hoiakud on püsinud kauem kui laul. Samas tuleb neid ikkagi loominguliselt vaadelda. Tore on ära tunda, et see või teine asi tuleb meile väga kaugest ajast. Näiteks ütlus „varesele valu, harakale haigus” on pärit loitsust. Tegelikult on neid vanu arhetüüpseid regilaululikke võtteid laste, noorte ja naiste kasvatamisel palju. Tähtis on need läbi näha ja enda jaoks ümber mõtestada. Mõned asjad võivad seal väga vajalikud ja olulised olla, näiteks rahumeelsus laste kasvatamisel või hellus ja hool. See, kuidas hoida omasid ja luua enda ümber sooja eluringi.

Mind huvitas ka regilaulu poeetika – see on kargelt kaunis ja ülimalt eesti keelele loomulik süsteem. Isa rääkis, kuidas Artur Alliksaar vaimustus mingil ajal samamoodi regilaulust. Mina arvangi, et igal eesti luuletajal või luuletajahakatisel on ju ka Alliksaare-periood, sest see on niivõrd juurtega asi, kuhu ta oma keeleloogika ja poeetikaga jõudis.

Riik, kus kirjandus on au sees, ei saa kunagi stagneeruda. Mõte ja areng ei saa selles riigis toppama jääda või peatuda.

Mind isiklikult on tabanud praegu väike feminismikriis. Mitte et ma ei oleks enam feminist, muidugi olen, aga olen tabanud end ärritumast, kui n-ö võitluses takerdutakse väga palju pisiasjadesse ja seejuures kaotatakse suur pilt ära. Ma loodan, et see faas möödub varsti.

See on väga huvitav teema ja mul oleks sellest rohkelt rääkida – minu feminismil on ka palju etappe olnud. Ma arvan, et näiteks ajal, mil ma oma magistritöö esimesi peatükke kirjutasin, ei defineerinud ma ennast üldse feministina, kuigi olin sinnapoole teel. Peamiselt olin aga ikkagi rahvaluuleuurija ja vaatasin, mis mind sealt kõnetab ja mulle silma hakkab ning mida annab üldse mingi teadusliku meetodiga vaadelda.

Pikka aega oli „feminism” ka halvamaiguline sõna, millega ei tahetud ennast lihtsalt siduda.

Feminism on nii suur ja lai mõiste – kuhu sa siis ennast seal täpselt paigutad. Minu meelest on see teinud maailmale üldiselt väga palju head. Need on põhitõed, mille vastu ei saa, ja juba see annab põhjuse ennast sellele maastikule paigutada, mitte feminismi mõistet karta või häbeneda. Väga paljud eesti naised ikkagi teevad seda, olles tegelikult näiteks sügavalt feministid, aga nad põlgavad seda sõna. Minu jaoks on see uhke ja südamega sõna. Aga nagu igas asjas on äärmused, siis siin on see teise sugupoole mahategemine, neile ei anta hingamisruumi. Kuri või hull võitlus lihtsalt idee pärast ei ole olnud mulle kunagi vastuvõetav.

Sinu enda kuvandiga seoses on raske leida intervjuud või persoonilugu, kus ei nimetataks haldjalikkust ja haprust ning muidu rõhutatult „naiselikke” epiteete, aga kui lugesin su „Paleontoloogi päevaraamatut”, siis sealt vaatas vastu hoopis teistsugune tegelane – kirjeldad ennast läbivalt väga poisilikuna. Millal see muutus tuli? Või kas üldse?

Ma ei tea, ma enda arust ikka võitlen selle vastu (naerab). Minu harrastused on olnud alati väga sportlikud: taiji ja vanaisaga jahilkäimine, kung fu’ga tegelesin kogu ülikooliaja, ma ei karda poksikotti peksta, käin matkamas ja jooksmas. Kes kui kaugele näeb, kui hästi mind tunneb.

Kas sind häirib see kuvandi ebakõla, need korduvad sõnad, või las nad olla?

„Olen salamahti pannud pommi neile, kes mind haldjaks või ingliks peavad, mõtlev hunt murrab alati lambakasukas seljas…” – need on ühed mitteriimilised värsid mu uuest raamatust (muigab). Ehk see on mu kujundlik ja vahel unelev mõtlemine, mis võib luua sellist kuvandit, nagu sa kirjeldad. Mulle meeldib sellises olekus olla. Mõnikord on seda keeruline saavutada, näiteks diskotümpsuses kohvikus. Praegu meil siin vaadet küll ei ole, aga muusika on rahulik ja vestlus on inspireeriv olnud ja oleme vist saanud mõtte lendama. Need on tegelikult parimad hetked elus, kui mõte niimoodi lendab.

[1] Naised Köögis koos Sofia Joonsi, Katrin Laidre ja Kairi Leivoga.
[2] Hölderlin, F. 2018. Hyperion. – Loomingu Raamatukogu, nr 30–32.