See võib olla album, mis voolab vaikselt kõlaritest, kui sõpradega Monopoli mängid, ent tõeliseks (kokku-/koos-)kasvamiseks sellega on parimaks aegruumiks hilisõhtune/varahommikune linnatänav ning meeleseisundiks midagi muud peale soovi mõnele magusamale kinnisvaraansamblile käpp peale panna. Hea, kui oled natuke endast väljas, lugesin-just-Camus’d-eksistentsiaalne, või valmis lihtsalt sihitult sammudes pea jäägitult kõrvaklappidest tulvavale anduma.

Selle debüütplaadi puhul ei jää puudu ka tõsielulisest legendist. Forest Swordsi nime taha peituv produtsent Matthew Barnes olevat nimelt kaalunud mõnda aega (suisa kolm aastat, kui lähtuda viimase EP „Dagger Paths” ilmumisest aastal 2010) albumimõtte mahamatmist, kuna kannatas tõsiste kuulmishäirete all. Aga kurdid mehed on ennegi muusikamaailma vabistanud ning Barnes ei jää siinkohal erandiks – nii tundliku helikeelega plaati ei ole sincerely yours igiammu kuulnud.

Forest Swordsi puhul on värskendav see, et pea kõik vokaalsämplid pärinevad Matthew Barnesi enese häälepaeltest, mitte 90ndatest. Kui ka sina oled 90ndatest tüdinenud, siis holler @ a player!

„Engravings” koosneb maastikest – siin on lõputuid tumesiniseid metsasid, udus laiuvaid mägesid ja orge. Inimhääl sel plaadil ei otsi dialoogi, vaid on märk kellegi aegade- ja metsadetaguse olemasolust. Ja kõik kõlab nagu sügis, ühe tsükli lõpu algus, mis ei ole ometi liialt nukker, sest mahlases lehekõdus varjab end täiesti uus seesama.

Kunagi ebamääraselt hauntoloogilisena kirjeldatud Barnesi muusika ei leia selleltki arvustajalt ühest žanrimääratlust. See on kindlasti post-dubstep, aga mitte viimase sünonüümiks saanud James Blake’i võtmes. See on soojem ja tumedam. Mõtlen praegu, et eesti keeles sobib seda iseloomustama just üks sõna (mille võlu pisendab õige tsutt see, et keegi pani selle ühele telesaatele nimeks) – ajavaod.

Tõsivõrratu debüütalbum, musi Barnesi kõrvadele! Loodan, et see ei jää tema viimaseks kauamängivaks.