Tartu kultuuripõllu äärealadel tegutseja on üks isevärki inimtüüp – tema jaks ei rauge, meeleolu ei lange, ideed ei lõppe ning hirmu ta samuti ei tunne. Müürilehe toimetus uurib, mis iseloomustab seda tegelast, kelleta viimane dekaad ülikoolilinnas oleks mitme väärt ürituse või algatuse võrra vaesem.

Paul Lepasson. Foto: Gabriela Liivamägi

Paul Lepasson. Foto: Gabriela Liivamägi

Paul Lepassoni tegemistepagasisse kuulub nii praegu kui ka kuulus minevikus mitu bändi, sooloprojekti ja peosarja: Depoo, Kosmosepoiss, Mimicry ning üritused SÜNK ja Apareiv. Lisaks on ta tõmmanud juba mõnda aega programmijuhi hoobasid lokaalis Arhiiv. Ei mäletagi, mil Pauli nimi viimase dekaadi jooksul Tartu kultuuriskeenel kuhugi varju oleks jäänud. Seda kinnitab sõber Pärtel Vissak, keda tuntakse ka nime Alex Wulf all: „Pauli teeb kindlasti eriliseks tema vankumatu usk Tartusse. Sel ajal, kui teised on käinud ära Tallinnas, Austraalias ja mujal, pole Paul minu mäletamist mööda kunagi väga kauaks lahkunud. Peale selle ärgitab ta ka teisi vormima Tartut selliseks, nagu meie seda näha tahame, selle asemel et ära kolida.” Ka sõbra ning Apareivi kaaskorraldaja Tanel Müti arvates on Pauli puhul tegemist kõige hädavajalikuma inimesega Tartu alternatiivpidude skeene jaoks ja temaga on peetud erinevatel afterparty’del maha elu kõige huvitavamad ja tähtsamad vestlused.

Muusikaga hakkas Lepasson tegelema juba 12-aastasena, mis kujutas endast toona erinevate eksperimentidega kassettmakkide piinamist. „Sealt veidi edasi leidsin onu kitarri ning sõbraga päevas 40–50 lugu kirjutada ja salvestada polnud mingi probleem,” meenutab Paul. Ka kunagine bändikaaslane Kene Vernik teab öelda, et noorena mängis Paul pidevalt oma näpud veriseks. Reaalsem bänditegevus algas Pauli jaoks 15-aastasena koos keskkooliga, aga „väga pikalt samas vaimus tarku inimesi ja nende tarkusi eirates ning pigem katsetades ja lõhkudes”, nagu ütleb Paul.

Need eiramised ja lõhkumised käivad Pauliga kaasas endiselt. Ütleb ta SÜNKigi kohta, et tema ning tema tiimi jaoks on peamiselt tegemist vahendiga mis tahes tarkade ja lollide mõtete teoks tegemiseks. SÜNK ise sündis Pauli sõnul sellest, kui ta ühe armastatud sõbra suurejoonelise sünnipäevapeo üle tahtis trumbata, ning tegelikult polnud ta ka rahul tolle hetke igava Tartuga. „Suurt kontseptsiooni seal taga polnud, aga filosoofilised alustalad tulid üsna kähku järele koos kindla teadmisega, et see ideedekaev vist niipea tühjaks ei saa,” ütleb ta. „Nii on see ka kolm aastat toiminud ja ma isiklikult ei oska tahta enamat kui just see fantastiline vabadus.” Tulevikus on Pauli sõnul plaanis uued ürituseformaadid, toimumispaigad ja sotsiaalse elu filosoofiad, enda seikluspark ning liikumine SÜNK Recordsi suunas, mis laseb vinüülil välja parimaid MIDI hitte ja Nokia monofoonilisi helinaid.