8.-10. juunini aset leidvad „Praha kevade” filmipäevad toovad Tartu Elektriteatri ekraanile kaheksa filmi tšehhi kino kuldajast 1960. aastatel. Mitmeid neist maailma kino kullafondi kuuluvatest linateostest ei ole varem Eesti kinoekraanidel näidatud.

Kaader filmist „Marketa Lazarova”

Praha kevadeks nimetatakse Tšehhoslovakkias 1968. aasta jaanuarist augustini toimunud liberaliseerimisperioodi, mis nägi ette plaanimajanduse täiendamist turumajanduse reeglitega ning sõnavabaduse kehtestamist, sealjuures täielikku tsensuurist loobumist.

Riiki tabas vabadusevaimustus ja valitsusel oli rahva suur toetus. Ideoloogilisest kontrollist loobumine tundus aga Nõukogude Liidu juhtkonnale eriti ohtlik samm ja 1968. augustis tungis Nõukogude Liit koos Poola, Ungari ja Saksa DV vägedega Tšehhoslovakkiasse. Meenutamaks 50 aasta möödumist tänaseks pea mütoloogilise staatuse omandanud perioodist, mille tasalülitas nõukogude invasioon, näitab Tartu Elektriteater valikut tšehhi kino uue laine filmidest.

Filmide seas on korduvalt tšehhi parimaks filmiks valitud „Marketa Lazarova”, kultusfilmi staatusesse tõusnud „Pritsimeeste pidu”, „Karikakrad” ning „Valerie ja tema nädal imet”, vastuoluline absurdisatiir „Peost ja külalistest”, peenetundeline „Intiimne valgus” ja tšehhide seas armastatud komöödia „Ecce Homo Homolka”.

Lisaks on võimalik näha vahetult tunnistajate silme läbi filmitud dokfilmi „Oratoorium Prahale”, mis põhjustas omal ajal sensatsiooni, kui näitas maailmale, mis Tšehhoslovakkias 1968. aastal tegelikult toimus. Film esilinastus alles siis, kui autor Jan Němec oli suutnud materjali salaja Kanadasse toimetada. Ehkki kõik need teosed on tänaseks saanud kinoklassikaks, keelati mitmed neist Tšehhoslovakkia kommunistliku partei poolt „igaveseks”. Teisel pool raudset eesriiet suure tunnustuse saanud filmid peideti kodumaal riiulitele.

Tšehhoslovakkia filmitööstus elas 1960. aastatel läbi omanäolise vabanemislaine, mille tulemuseks oli hulk kõrgetasemelisi filme, sealhulgas 2 järjestikku võidetud võõrfilmi Oscarit. Nagu kultuur laiemalt, oli ka filmikunst pärast Stalini surma saanud esimest korda tunda vabamat hingamist kommunistliku ideoloogia kehtestatud sotsrealistliku filmipoliitika nõuetest.

Filmitegijad kasutasid ära võimaluse rääkida inimestest hoopis teisiti kui seni – lähedaselt ja intiimselt, nähes nende veidrusi ja puuduseid ühelt poolt sarkastilistes ja grotesksetes, teisalt soojades ja õrnades toonides. Agaralt kasutati ära võimalusi filmikunstiga radikaalselt eksperimenteerida.

Vabameelne kinotegemine, millel oli riiklik rahastus, tõi endaga kinokunsti õitsengu. 1968. aastale järgnenud tagasilöök oli aga ränk ja Tšehhoslovakkia filmil sellest päriselt toibuda ei õnnestunudki. Mitmed režissöörid emigreerusid välismaale ja jätkasid tööd seal. Kõige edukam neist oli hiljuti lahkunud Miloš Forman, kelle karjäär USAs kulges mööda tõusuteed, millega kaasnes ka ohtralt tunnustust, sealhulgas 2 parima režissööri Oscarit. Ent mõnegi filmitegija jaoks tähendas 1968. aastale järgnev aeg filmitegemise lõppemist väga pikaks ajaks. Nende seas oli näiteks Jan Němec, kes said võimaluse järgmised tööd teha alles paarikümne aasta pärast.

Tšehhi kino uus laine hõlmas endas laia spektrit revolutsioonilisest lähenemisest kinole ning mõjutas filmirežissööre kõikjal maailmas. Kõigist toonastest „uue laine” liikumistest oli Tšehhoslovakkia oma vahest kõige viljakam. Need filmid vaimustavad ning rabavad vaatajaid ka täna oma tundlikkuse, teravmeelsuse ja radikaalsusega.

Kogu filmipäevade kava ja info leiad siit.