See võib tunduda uskumatu, aga juba kolme kuu pärast on saabumas jaanipäev. Kevade saabumine on sobiv hetk, et vaadata värske pilguga ka ümbritsevat keskkonda ning mõelda sellele, kuidas näeb rohepööre välja väikeses mõõtkavas. Tutvustame Tartu linnaruumis tehtud katsetuste näitel, mida igaüks meist elurikkuse suurendamiseks ära teha saaks.

Illustratsioonid: Martin Eelma
Illustratsioonid: Martin Eelma

Praeguse aja üheks suurimaks keskkonnaprobleemiks peetakse elurikkuse kiiret kadu. Eri uuringud ja raportid ennustavad küll erinevaid arve, kuid need kinnitavad siiski üht: maailm linnastub aina suurema hooga ja varsti elab enamik inimesi linnades. Näiteks toob ÜRO vastav raport välja, et praeguste trendide jätkudes elab aastaks 2050 linnades ligi 6,8 miljardit inimest, mis on poole rohkem kui aastal 2010. Eriti rõhutatakse, et elanikkond ei kasva mitte suurlinnades, vaid väiksemates ja keskmise suurusega linnades. Eesti pole siin erand. Eesti inimarengu aruandest „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud” selgub, et perioodil 2000–2006 lisandus Eestis 18,2 km2 hõredalt hoonestatud alasid, peamiselt tekkisid elamualad põllumajandusmaade asemele.

Teadusartiklid tõstavad ühtlasi esile, et just eeslinnade rajamisel ja linnade kasvul on elurikkusele laastav mõju. Paljud looduslikud alad hävivad fragmenteerumisel, teede ehitamisel, parklate rajamisel ning hoonete püstitamisel. Välja on toodud, et linnad võivad siiski pakkuda taimedele paremat levikuala, s.t linnad on taimkatte poolest rikkamad kui linna ümbritsevad alad, sest nendeks on enamasti monokultuursed põllud, aga linnas sees on maastikud mosaiiksemad ja võimalusi rohkem.[1] Seega on elurikkuse säilitamise, toetamise ja tõstmisega vajalik tegeleda just linnas. Elurikkuse edendamiseks pole vaja suuri maa-alasid, vaid piisab väikestest nurgatagustest ja ribadest.

Kõik üleilmsed muutused on saanud kunagi alguse kohalikest otsustest – väikesed annavad kokku suure. Samamoodi tuleb asjade parandamisega hakata pihta väikesel skaalal. Oma kodukandis tegutsedes ei saa me muuta esialgu midagi maailmas üldiselt, kuid meil on võimalik tegeleda lokaalselt sajuvee, muldade degradeerumise, elurikkuse kao, tolmeldajate ja ka liikide väljasuremisega.

Miks meil seda vaja on? Elurikkus on muu hulgas vajalik meie enda vaimse tervise huvides. On tehtud omajagu uuringuid, mis kinnitavad üldjoontes üht: kokkupuude loodusega ja looduses viibimine linnas aitab peal välja puhata ning vaimsest pingutusest taastuda.

Elurikkus on muu hulgas vajalik meie enda vaimse tervise huvides. Kokkupuude loodusega ja looduses viibimine linnas aitab peal välja puhata ning vaimsest pingutusest taastuda.

Panime kokku lühikese juhendi, kuidas igaüks saab ise ümbritseva keskkonna parendamiseks ja elurikkuse tõstmiseks midagi ette võtta. Need võtted on läbi proovitud Tartu parkides Tartu 2024 kultuuripealinna projekti „Kureeritud elurikkus” käigus. Tartu kesklinna pargid on olnud kui labor, kus oleme katsetanud meetodeid elurikkuse kasvatamiseks. Kuna võtted on iseenesest lihtsad, anname ülevaate sellest, mida on tehtud ja kuidas neid katseid väikeses mõõtkavas korrata. Ehk proovige ise kindlasti kodus järele.

Lase olla

See on kõige lihtsam meetod, sest eeldab mitte millegi tegemist ehk muruniidukile puhkuse andmist. Regulaarselt pöetavas murus tuleks jätta alates kevadest niitmata see osa, mida kasutatakse kõige vähem või ei kasutata üldse. Näiteks aia kaugemad ääred. Teede servades niidetakse edasi, et hein kõnniteele ei kaarduks.

Mis juhtuma hakkab? Niitmine on taimedele pideva stressi tekitamine, seega jäävad pöetud murus n-ö ellu ja hakkavad kasvama vaid üksikud väga hea stressitaluvusega taimed. Mullas peidavad end ka seemned, mis lihtsalt ootavad oma võimalust ja pideva niitmise lõppemist. See, mis taimed need on, sõltub paljuski aia või hoovilapi asukohast. Selle meetodi rakendamisega kaasneb seega ka võimalus oma kodukanti paremini tundma õppida, et suve lõpuks avastada, kes on ennast siiani muruniiduki eest mullas varjanud.

Niitmine on taimedele pideva stressi tekitamine, seega jäävad pöetud murus n-ö ellu ja hakkavad kasvama vaid üksikud väga hea stressitaluvusega taimed.

Kuigi lihtsalt olla laskmine tundub kõige hõlpsam, võib selle meetodi rakendamine osutuda kõige raskemaks. Esiteks on sotsiaalne surve hooldada aed ikkagi selliseks, nagu see peaks olema väljakujunenud standardite järgi: läbi ja lõhki korrastatud ja kontrollitud. Teiseks lööb meetodi pikaajalisel rakendamisel välja rahutus ja oskamatus niisama olla. Soovitame siinkohal leida teised hobid, näiteks niitmata aialapis uute taimede määramine.

Tõe huvides tuleb siiski märkida, et päris niitmata ka ei saa. Suve jooksul niitmata ala niidetakse (soovitatavalt vikatiga) ühe korra umbes septembri lõpus ja niide viiakse ära. Nii ei lämmata koltunud vana hein kevadel uusi tärkavaid taimi.

Sel viisil on Tartu kesklinna parkides kasvatatud teatud maalappidel elurikkust juba mitu suve.

Otsast peale

Meetod edasijõudnutele, mis eeldab veidi jõulisemat sekkumist, kuid vaev on seda väärt. Suve lõpus, sügise hakul tuleks valida aias või hoovis välja muruala, mida nt pallimängudeks, pikutamiseks või jooksmiseks vähem kasutatakse. Sellelt maalapilt kooritakse ära kümne sentimeetri paksune pealmine mullakamar. Mullakamara võib kompostida või siirdada kuskile, kus seda vaja on.

Pärast koorimist võib istutada alale kevadlillede sibulaid. Sobilikud on nartsissid, tulbid, krookused ja muu säärane. Siniliiliaid soovitame vältida, sest nood kipuvad metsistuma. Istutamise järel tuleb külvata maalapile niitude seemnesegu. Soovitame tungivalt kasutada Eesti taimede seemnesegusid, kuna need aasalilled on meie tingimustega harjunud. On märgitud, et sissetoodud taimestiku osakaal on kasvanud 70 protsenti ja see mõjutab märgatavalt ökosüsteeme ja kohalikku elurikkust.[2] Iga sellise lille ümber on tekkinud aastasadade jooksul oma väike maailm ja ökosüsteem. Iga taim on vajalik mõnele konkreetsele putukale, kes on omakorda tähtis osa suuremast toiduahelast. Hollandist, Saksamaalt või mujalt sisse toodud niidusegud sisaldavad enamasti meie looduse jaoks võõraid liike ja seega ei toeta need laiemalt elurikkuse taastamist.

Hollandist, Saksamaalt või mujalt sisse toodud niidusegud sisaldavad enamasti meie looduse jaoks võõraid liike ja seega ei toeta need laiemalt elurikkuse taastamist.

Mis juhtuma hakkab? Sügisel külvatud niidud pakuvad esimest õiteilu juba järgmisel suvel, kuid oma parima vormi saavutavad need mitme aastaga. Järgnevatel aastatel tuleb niita niitu kord aastas septembris, soovitatavalt vikatiga. Niide jäetakse mõneks ajaks maha, et valminud seemned saaksid mulda pudeneda ning seal idanema hakata, ja veetakse siis ära.

Tartu kesklinna on rajatud nii kaks linnaniitu.

Rulli lahti

See on meetod neile, kes otsast peale niitu rajada ei jaksa ning on liiga kärsitud, et niidu terviklik elutsükkel algusest peale läbi teha. Aasamatt on kahe-kolmeaastane ette kasvatatud poollooduslik kooslus, mis kooritakse kasvukohas vaibana, tuuakse koju kohale ning siirdatakse seal siis uude kasvukohta.

Aasamati kasutamine annab linnas ajalises mõttes eelise. Poollooduslike koosluste puhul on inimesed kannatamatud – nad ootavad, et need oleksid kohe n-ö valmis nagu rajatud lillepeenar. Koosluse kujunemine võtab aga aega, enamasti kaks suve. Lisaks tundub vahepealne kasvuperiood imelik, ehk isegi kole, sest enne peamise koosluse väljakujunemist eksivad sinna üheaastased ruderaaltaimed. Need on ökoloogia seisukohast väga vajalikud, kuid inimestele kultuuriliste alltekstide tõttu vastuvõetamatud. Loodus saab nendega ise hakkama ja nad ei jää võimutsema, aga see võtab aega. Aasamatis on ruderaalide aeg möödas ja õige kooslus juba välja kujunenud. Siirdatud aasamatti tuleb hooldada nagu niitugi.

Kasuta juhust

Igas linnas on sopid ja nurgad, kus inimese silmale tunduvad esmapilgul olevat ebasoodsad tingimused üleüldse millegi rohelise kasvamiseks, näiteks hämarus, niiskus, lohkudesse kogunev vesi või muu säärane. Enne nende muutma hakkamist tuleb vaadata, kas nende edasiarendamise ja järeleaitamisega saaks luua uut kvaliteeti, selmet hakata looma ressursside ja elupaikade hinnaga kooslusi, mis nõuaksid selles kohas ebamõistlikku pingutust, ilma et tulemus oleks loomulik.

Selliste paikade ümberkujundamiseks ja edasiarendamiseks tuleks kiigata metsa poole ja otsida inspiratsiooni just sealt. Ka metsas on ju enamasti hämar ja niiske. Ometi on metsade alustaimestik üldiselt väga lopsakas. Seega tasub tuua oma aeda, hoovi või mõnesse pimedamasse linnasoppi taimi just metsast, tuua mets otse linna. Kaevata üles ja kodustada mõned ülased, sinililled, magesõstrad. Lisaks võib juurde istutada ka varju taluvaid kaunilt õitsevaid kultuurtaimi, nagu karge ja müstilise ilmega kuutõverohi.

Sellisel viisil on loodud Tartus Vabaduse puiestikku linnasalu.

Jäta maha

Oleme katsetanud Tartus ka puutüvede mahajätmisega. Maha langenud või langetatud puunott pakub kõdunedes elupaika, eluvõimalust ja toidulauda väga paljudele putukatele, sammaldele ja seentele. Ilma kõduneva lamapuiduta neil linna asja poleks. Täiskasvanud saavad lamavatel tüvedel istuda, lapsed ronida ja mängida.

Tartus leiab lamatüved linnasalust.

Riisu vähem

Tegu on taas meetodiga, millega katsetamine on lihtsamast lihtsam. Sügisel armastame värvilistes puulehtedes sahistada, kuid enamasti riisutakse lehed linnas kokku ning viiakse jäätmejaama. Ometi on lehed täis väärtuslikke toitaineid, mis aitavad mulda parendada. Kes on ikka metsas või looduses näinud, et lehed kokku riisutakse ja minema viiakse? Looduse toitaineringlusest peaks õppima ka linnas. Vähem käidavates nurgatagustes võiks seega katsetada lehtede riisumata jätmisega, sest iga kord kui lehed kokku riisume ja ära viime, jätame pinnase ilma olulistest toitainetest. Kui kõdunevatest lehtedest jõuab ramm mulda, annab see omakorda jaksu uutele taimedele; paranevad nii mulla kui ka mullas elavate organismide elutingimused.

Kui kõdunevatest lehtedest jõuab ramm mulda, annab see omakorda jaksu uutele taimedele; paranevad nii mulla kui ka mullas elavate organismide elutingimused.

Tartus jäetakse lehed juba mitmendat hooaega riisumata linnasalus.

Punu pesa

Linnas ei pea oksi panema ainult lõkkesse, neist võib punuda uued elupaigad. Peenematest puuokstest saab kuhjata või kujundada oksavaalud, jämedamatest virnad. Vaalud ja virnad pakuvad elupaika nii pisiimetajatele kui ka selgrootutele ning kasvukohti sammaldele.

Teha võib tavalisi hooletu elegantsiga kuhjatud kuhilaid või natuke peenemalt korrastatud vaale. Siilid, linnud ja putukad pole pirtsakad. Oksakuhilad hakkavad kokku vajuma umbes teisel aastal ja kaotavad suure osa oma mahust. Neil võib lasta sellisena edasi olla, elupaikadele see halvasti ei mõju.

Tartus on punutud pesasid linnasalus.

Anna teada

Kõige selle puhul on alati oht, et kellelegi – naabrile, möödakäijale, tähelepanelikule linlasele – tundub tehtu lihtsalt inetu ja lohakas. Meie ehitatud keskkonnale kehtivad vaikimisi kokku lepitud ilustandardid, aastakümnete jooksul on välja kujunenud teadmine sellest, mis on ilus, mis kole, mis sobib linna, mis mitte. Ometi peaksime vaatama sügavamale ning nägema ilu taha, mõtlema ka sellele, mis on keskkonnale kasulik, kuidas looduse ringlus üldse toimib.

Oleme täheldanud, et skeptikute kurtmise vastu aitavad kohapealsed sildid, mis selgitavad, mis ja miks toimub. Seega tasub varustada oma katsed teavitustahvliga. Nii tekib vähem vimma ja idee pannakse idanema rohujuuretasandil.

[1] Kowarik, I. 2011. Novel urban ecosystems, biodiversity, and conservation. – Environmental Pollution, nr 159 (8–9), lk 1974–1983.
[2] Global assessment report on biodiversity and ecosystem services of the Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services (toim. Brondizio, E. S.; Settele, J.; Díaz, S.; Ngo, H. T.). – IPBES, 2019.

Anna-Liisa Unt on äripäeviti Tartu linnavalitsuse ruumiloome osakonna maastikuarhitekt, muul ajal elab, õpib ja töötab kodukontoris Karlovas. 

Merle Karro-Kalberg seab ritta sõnu ja vormib ruume. Töötab Sirbi arhitektuuritoimetajana ja mõnikord ka maastikuarhitektina. 

Karin Bachmann töötab maastikuarhitektina Kinos, õpib Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris ja kirjutab maastikuarhitektuurist, elurikkusest ning loomade ja inimeste suhetest. Vabal ajal kasvatab aasamatti. 

Martin Eelma on värvipime graafiline disainer ja illustraator.