„The Grand Budapest Hotel” (2014, USA, Saksamaa). Režissöör Wes Anderson, stsenaristid Wes Anderson ja Hugo Guinness (Stefan Zweigi ainetel), operaator Robert D. Yeoman, helilooja Alexandre Desplat, osades Ralph Fiennes, Jude Law, F. Murray Abraham jt. 100 min.

Pisidetailid võivad pöörata kõik pea peale – näiteks üksikud vägivallastseenid muidu humoorikas filmis, mis muudavad kogu linateose tõlgendamist. Wes Andersoni nüansseeritud, delikaatne kunstimeel on toonud vaatajateni taaskord ühe peenelt orkestreeritud terviku, mille külluslik lilla värv, minikondiitritooted ja luksuslik hotell fiktsioonilises Zubrowkas panevad argipäeva unustama. Järjekorras kaheksas täispikk film „The Grand Budapest Hotel” on toonud Wes Andersonile pärast „The Royal Tenenbaumsi” ka seni suurima vaatajahulga ja kassatulu.

Kui panna roosasse hotellimaketti kokku hertsoginnad, šarmantne hotellipidaja Monsieur Gustave H. (Ralph Fiennes) ja teda taga ajavad mõrtsukad, siis valmib film, milles kajastuv rusikaõigus ja tume atmosfäär on Andersoni töös esimest korda esiplaanil – isegi alati malbe Adrien Brody on hoopis pika musta mantliga kuri Dmitri. Režissööri mis tahes eelneva kinotüki puhul võib näha vägivalda ja ebaõiglust, mis on olnud justkui peidetud meelelahutuslikkuse alla. Surm on keskne teema pea kõigis Andersoni filmides: „The Life Aquatic with Steve Zissous” jahib Bill Murray’ mängitud peategelane tapjavaala, kes tema partneri nahka pistis, „Fantastic Mr. Fox” kujutab endast hommage’i Roald Dahlile ja „The Darjeeling Limited” kirjeldab kolme venda, kes saavad taas kokku aasta pärast oma isa matmist. Tulevikus tasub surma käsitlemisel Andersoni filmides silma peal hoida, kuid seda pole ilmselt tarvis ka üle tõlgendada. Viimse tunni saabumise üle naermine on väga eluterve ja orgaaniline osa tema linateostest.

„The Grand Budapest Hoteli” süžee on kirjutatud Stefan Zweigi ainetel, enim on kriitikud loonud paralleele postuumselt ilmunud „The Post Office Girli” ja 30ndate lõpus lugejaid kaasa elama pannud novelliga „Beware of Pity”. Neid köiteid uurides tundub, et kinolinale on toodud pigem üldmeeleolu, kuid kõige konkreetsemaid seoseid näeb autobiograafias „The World of Yesterday”, mis avaldati 1942. aastal pärast Zweigi suitsiidi. Juba esimestest lehekülgedest, hüvastijätukirjast maailmale ja sõpradele, tunneme ära „The Grand Budapest Hoteli” vaimsuse, igatsuse vana Euroopa hiilguse järele. Räägitakse ka seksuaalsetest tabudest, mida Monsieur Gustave H. tegelaskuju rikaste vanaprouade buduaarides koomiliselt läbi mängib.

Vägeva filmi inspiratsiooniks olnud kirjamehe patsifistlik mõttelaad ja juudi päritolu asetavad linateose ka poliitiliselt tõeliselt huvitavasse konteksti. Politoloog ja filosoofia õppejõud Hannah Arendt, kelle Margarethe von Trotta 2012. aastal samuti ekraanile tõi, on paljude üllatuseks Zweigi eilse maailma memuaarides sõnastatud apoliitilisust väga tugevalt kritiseerinud. Arendt leidis, et üks peamisi põhjuseid, miks juute II maailmasõja ajal nii ulatuslikult represseeriti ja hävitati, seisnes selle rahva eestkostjate leiges poliitikas ning selgete seisukohtade võtmatajätmises. Käesoleva filmi esteetika kõneleb sellest, kuidas ka sõjavägede saabudes jätkatakse hotellis elu, nagu poleks midagi juhtunud, hoitakse kirsid tordil ja teeninduse kvaliteet viimase peal. Apoliitiline suhtumine riikidevahelistesse suhetesse on praeguselgi hetkel toonud globaalselt kaasa ebaadekvaatse poliitilise reaalsuse. Ameerika lavastaja ei väsi intervjuudes rõhutamast, et tema filmi ajastu, riik ja võttepaik on kõik puhas väljamõeldis, mis tuletab meelde suuremaid mõtteliine dekaadide, riikide ja tõekspidamiste kadumisest.

Anderson on muutunud nostalgiliseks nostalgia enda järele ning järgib oma viimases filmis üsna jäigalt struktureeritud malli. Stsenaariumi aegruumil on kolm kihti. Esiteks tütarlaps, kes loeb raamatut, ja seejärel vana kirjanik (Tom Wilkinson), kes jutustab, kuidas ta selle looni jõudis. Suurema osa linaajast võtavad aga habemes Mr. Moustafa (F. Murray Abraham) meenutused möödunud päevade särast hotellis Grand Budapest, mida ta jagab nimetatud teose veel sirepalgelise autoriga (Jude Law). Vanaduspäevi veetvad ja samade karakterite nooremad versioonid ei sarnane sugugi üksteisele – vanahärra F. Murray Abrahami ja Guatemalast pärit Tony Revolori juures annab ühiseid jooni ikka väga pingsalt otsida, ometi kehastavad mõlemad kunagise pakikandja Zero Moustafa tegelaskuju. Üksteise järel avanevate eesriietega jutustust saadavad detailide virvarr, markantsed karakterid ja kuulsate näitlejate kooslus. Tähelepanu George Clooneyle cameo-rollis suures tulistamisstseenis!

Sissejuhatavas kaadris olev „Autori” monument, mille juures pingil istuv tüdruk linateoses esitatavat narratiivi raamatust lugema hakkab, on üks järjekordne krüptiline detail Andersonilt. Aurahade rohkus pjedestaalil räägib sellest, kuidas publikum jääb armastama inimesi loometöö taga ka aastaid pärast nende lahkumist – ilmselt isegi rohkem kui teoseid endid. Wes Anderson on üks neist meie aja filmikunstnikest, kes on uuristanud endale niši maailma kullavaramus. Kui mitte mõnda teist filmi, siis just seda tasub vaadata kinos, ja linastusest kujuneb mälestus, mis võiks jääda kalliks ka aastaid-aastaid hiljem.