Mida aeg edasi, seda vähem peab Punkentsefaliit punk olemiseks raiskama aega kehaliste funktsioonide üksikasjalikele kirjeldustele või põhjendamatule ropendamisele.

★★★★★

Keset kena kevadet muutus selle albumi raskuskeskmeks veidral kombel jõululaul „Kinke on tore saada”, kus täiesti tavalised Eesti inimesed, kes võiksid olla näiteks mu sõbrad või naabrid, saavad kingituseks nii väikest kui ka suuremat, nii head kui ka pettumust valmistavat, peaasjalikult küll mingit olmelist mudru. Või ehk hoopis täpselt seda, mis neil puudu on? Kellel oli vaja uusi põlvikuid, auguga alukaid, prille või lokkidega parukat, kes ihkas aga hoopis poega. Üks mees ei saanud midagi, a näe, teine sai pardipraadi, nagu see kipub olema.

Punkentsefaliit on anti-establishment, see on fakt. Mida aeg edasi, seda vähem peavad nad aga selleks, et punk olla, raiskama aega kehaliste funktsioonide üksikasjalikele kirjeldustele või põhjendamatule ropendamisele (lisaks on nad vanad ka juba, kesse jaksab!). Poeet Paasil on oma suvalise silbiarvuga värsiridadesse tarvis vaid sobitada veidi totakaid ja tõtt-öelda meile kõigile tuttavaid tegelasi – Kapimehe naaber Ahjualune, nii paks Paul kui ka tema antitees, anorektikust Luukere-Ants, egomaniakid ja muumid, Mang ja Kuuse-taat ning üks kena karske poiss, kes heast peast pudelisse kukub – ning Kurmetil, Priidul ja Märdil selle taustaks sirgelt täristada, et tulemuseks oleks mõtlemapanev, jaburalt naljakas, terviklik ja aus emakeelne Moonsundi arhipelaagi pungi šedööver ning kael hommikuks ikkagi kange.

Tüübid on aastatega aina tõhusamaks muutunud ja oma meetodit rafineerinud. Album on tervik ning kannab lisaks hjuumorile Punkentsefaliidi algusaegadest tuttavate eksistentsiaalsete hümnide moel („Maailma lõpp on homme”, „Aknool”, „Unenägudes” jne) ka suuri elufilosoofilisi ja hirmutavaidki küsimusi – kui kaua jaksab isegi kõige naljakam kloun meid rõõmustada, enne kui tal üle viskab ja ta žiletiga veeni lööb? Sest nali, armsad sõbrad, on siin vist küll nüüd läbi.