Kõrghariduse optimeerimise käigus kannatada saanud haridustase kohalikes ülikoolides vähendab laias laastus Eesti konkurentsivõimet maailmaturul ning ettevõtted on hädas väärt spetsialistide leidmisega.

Henrik Herranen

Mis on hariduse eesmärk? Hariduse otsene väljund on ühiskonna areng – meie jaoks tähendab see Eesti arengut. Väikeriigina osaleme globaalses konkurentsis, kus iga riik on väljas iseenda eest. Riikide jõukuse mõõdupuu on nende ekspordivõimekus. See paneb meid, eestlasi vaatama peamiselt oma tehnoloogia- ning tööstusvaldkondade poole. Tööstustoodete ning -teenuste eksport on Eesti pea ainuvõimalik pikemaajaliselt elujõuline müügiartikkel. Praegu on Eesti ekspordi ühed paljulubavaimad valdkonnad infotehnoloogia ning masinaehitus. Mõlema sektori arendamiseks on vaja kõrgel tasemel haridusega tööjõudu. Tundub, et sellised lihtsad algtõed on siililegi selged, ent 2017. aasta detsembris pööras Rektorite Nõukogu avalikkuse tähelepanu asjaolule, et kolmandat aastat järjest võeti vastu riigieelarve, milles on kõrghariduse rahastus külmutatud. Samas on riigieelarve tulud vahemikus 2016–2018 23% kasvanud. Euroopa Liit on liigitanud Eesti kõrghariduse rahastamise alusel „surve all olevaks kahanevaks kõrgharidussüsteemiks”.

Hariduse tähtsuse rõhutamine ei peaks olema teadmistepõhises ühiskonnas vajalik. Hariduse rahastamise pikemaajaline pärsitus hea majandusliku seisuga riigis näitab, et pildil on midagi valesti. Siinkohal teen oma kaheksa-aastase Tallinna Tehnikaülikoolis õppejõuna töötamise kogemuse najal sissevaate ennekõike tehnoloogiaalase kõrghariduse hetkeseisu ning selle valupunktidesse.

Logisev süsteem

Kõrgharidust finantseerib riiklikult 80% ulatuses fikseeritud baasrahastus ning 20% tulemusrahastus. Suuremad ülikoolid on asunud koondama enda alla üldkulude kokkuhoidmiseks väiksemaid kõrgkoole. TTÜ puhul on heaks näiteks Mereakadeemia, IT Kolledži ning Audentese asutusega liitmine. Riiklikest suurimatest ülikoolidest on saanud tööjõuturu jaoks spetsialiste tootvad „tehased”. Nii Tartu Ülikooli kui ka Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilaste arv küündib kaheteistkümne tuhande kanti.

Alates 2013. aastast on haridust jõuliselt reformitud. Uus süsteem vahetas välja seni kehtinud riikliku tellimuse, millega nõuti iga eriala puhul kindlat arvu sisseastujaid ning lõpetajaid. Paraku ei pidurdanud see varasemast hariduspoliitikast tekkinud tendentsi muuta erialasid atraktiivsemaks raskete õppeainete osakaalu kahandamisega. Ja seda seetõttu, et reformi üks peaeesmärk oli õpingute katkestajate arvu vähendamine. Juba varemgi olid ülikoolid samal põhjusel raskeid aineid ära jätnud või lihtsustanud.

Kõige keerulisemateks peetakse üldjuhul matemaatikat ja füüsikat. TTÜ informaatika erialal on võrreldes 2006. aasta õppekavaga füüsika I ja II praktikumi õppeained kahandatud 12 EAP-lt 3-le. Samas ajaaknas on ülikooli mehhatroonika erialal vähendatud matemaatika osakaalu 25 EAP-lt 12-le. Mõlema näite puhul on mahtu kärbitud rohkem kui poole võrra. Raskete ainete vähendamine õppekavas ning nende edasilükkamine järgmisse haridusastmesse suurendab küll edukate lõpetajate arvu, ent vähendab lõpetajate hariduse kvaliteeti.

Galileo Galilei on öelnud, et loodusseaduste raamat on kirjutatud matemaatika keeles ning selle vahendusel mõistab inimkond omakorda loodusseaduseid. Seega, kui meie ülikoolide eesmärk on koolitada välja loodusteaduste valdkonna spetsialiste ning tulevasi tipptegijaid, ei tohiks me lihtsustada loodusteaduste tõlgendamist. Seda eriti olukorras, kus mujal maailmas areneb teadus väga kiiresti. Kui akadeemiline saab olla tehnoloogiaalane kõrgharidus, mis ei anna tudengile vahendeid, millega loodust kirjeldada ja analüüsida?

Euroopa Liit on liigitanud Eesti kõrghariduse rahastamise alusel „surve all olevaks kahanevaks kõrgharidussüsteemiks”.

Auklikud teadmised

Õppetöös on üks huvitav nähtus spikerdamine. Seda viljeletakse laialdaselt õppeainetes, kus õpitava info maht on suur, aine ei tundu õppijale erialases töös vajalik või soovitakse lihtsalt väikse vaevaga hea hinne saada. Eestis ollakse mahakirjutamise suhtes leebed. Õppejõud saadavad vahelejäänud tudengi reeglina korduseksamile. Tegu iseenesest peetakse süütuks vahejuhtumiks. Kui sõnastada selle mõju aga ümber erialase töö konteksti, ei ole see enam nii marginaalne. Kes sooviks näiteks saada diagnoosi aukliku haridusega arstilt või ületada rippsilda, mille on loonud puudulike teadmistega insener?

Sohitegemise kohalt võiksid Eesti kõrgkoolid võtta eeskuju Rootsi KTH Kuninglikust Tehnikaülikoolist. Seal oli veel hiljuti spikerdamine karistatav koolist väljaviskamisega. Tundub küll karm meede, aga samas tõstaks see Eesti ülikoolide mainet ning välistaks hariduses praagi tootmise ja maksumaksja raha raiskamise.

Jaak Aaviksoo kritiseeris haridusministrina 2014. aastal Eesti ülikoole järgmiselt: „Me teame, et 40-tunnise õppenädala asemel on ülikoolis võimalik toime tulla vähem kui 30-tunnise tööga, kohati isegi paaripäevase pingutusega vahetult enne eksameid – see olukord peab hakkama muutuma.” Rahvusvahelisel tasemel ülikoolides tähendab õppeaine omandamine üpris suures mahus õppematerjale ning kodutöid. Eesti tehnoloogiaerialade õppetööst on kadunud pea täielikult kohustuslik kirjandus. Paljudes õppeainetes on kirjandus loetletud, kuid neid ei kohustata lugema. Enamasti õpib üliõpilane siiski loenguslaide lapates ning neist lihtsustatud kujul infot ammutades. Kas on reaalne, et meil suudetakse panna paarikümnesse slaidi materjal, mida antakse mujal edasi mitmesajal leheküljel ning kinnistatakse ajamahukate kodutöödega?

Raskete ainete vähendamine õppekavas küll suurendab edukate lõpetajate arvu, ent vähendab lõpetajate hariduse kvaliteeti.

Ülekoormatud õppejõud

Tähelepanu vajavad kõrghariduse tasemest rääkides ka õppejõud, kelle päevane tegevuskava on erinevates proportsioonides pühendatud õppe- ja teadustööle ning kelle ühiseks saatuseks on pikad ja rasked tööpäevad. Teadustegevus on tugevalt konkurentsipõhine valdkond, mis võtab märkimisväärse osa õppejõu ajast. Selle kõrvalt on õppetöö kvaliteetselt korraldamine tihtipeale üliinimlikku pingutust nõudev tegevus. Lektorite töö tulemuslikkuse parendamiseks tuleks süstematiseerida esiteks nende enesetäiendamist ning teiseks õppeainete sisu.

Eestis on õppejõudude koolituse alusdokumendiks õigusakt pealkirjaga „Õpetajate koolituse raamnõuded”. See kohustab ülikoolis õpetavaid inimesi vähemalt kuue ainepunkti jagu õpetajakoolituse aineid läbima ehk kogu õpetamisalase hariduse miinimumnõue ongi kuus ainepunkti. Võrdluseks saavad üldharidusõpetajad 180 kuni 300 ainepunkti jagu aineid. Õppejõudude õpetamiskvaliteedi parendamiseks oleks vajalik individuaalne enesearendamine erinevate koolitustega. Varem mainitud suur töökoormus pärsib tugevalt enda täiendavat koolitamist. Seega oleks mõistlik kehtestada lektoritele regulaarse enesetäiendamise kohustus, mille puhul rakendatakse järelevalvet ning mis on osa nende tasustatud argipäevast. Õppejõul on siiski ülimalt tähtis roll olla tulevastele spetsialistidele teenäitajaks ning nende ettevalmistajaks.

Õppeainete sisu tuleb perioodiliselt üle vaadata ning täiendada. Selleks oleks vaja, et nii akadeemilised kui ka valdkonna spetsialistid arendaksid õppeaineid kovisiooni stiilis. Lisaks õppejõule endale peaksid sõna võtma ka vastavas valdkonnas töötavad eksperdid ning õppeainete koostamise ja arendamise tehnoloogid. Selliste komisjonide kokkupanek on võimalik ainult rahastatud kujul, kuna neist on kõige enam kasu, kui tegevus toimub regulaarselt. Naiivne on loota, et inimesed on nõus kohtuma järjepidevalt ilma töötasuta puhtalt erialasest hasardist. Praegu on õppejõudude palgatase sama üldhariduskoolide õpetajate omaga, samas on lektorid enamjaolt doktorikraadiga ning tegelevad lisaks õppetööle ka teadus- ja arendustegevusega, mis on vajalik nende erialaste teadmiste nüüdisajastamiseks.

Järjepidev alarahastatus

Tundub, et kõrgharidus ei ole eriti prioriteetne ning see on koht, kus riigil on mugav eelarvega mängida. Kindlasti ei saa süüdistada ainult valitsust, kui haridusvaldkonnas tegutsevad organisatsioonid ei tee ise muutuste nõudmiseks piisavalt häält. Üks hea näide on Eesti kõrghariduse kvaliteeti hindav Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur. Kvaliteediagentuuri 2012.–2016. aasta kvaliteedi hindamise tulemustes ei ole kõrghariduse peamiste kitsaskohtade all kuskil isegi mainitud kõrghariduse alarahastatust.

Kohalikud ülikoolid kohanduvad üha efektiivsemalt ja sealjuures liigagi leplikult riigi kehtestatud nõuetega. Tagajärjed varieeruvad õppeainete liigsest lihtsustamisest kuni õppejõudude puuduliku täiendkoolitamiseni. Praegu on kõigil haridusvaldkonna pooltel põhjust kriitilise pilguga peeglisse vaadata. Samas jõuavad enamiku loetletud kitsaskohtade juured peamiselt siiski välja alarahastatuse ning rahastuse ebastabiilsuseni.

Henrik Herranen töötas kuni 2017. aastani Tallinna Tehnikaülikoolis teadurina. Praegu on ta oma erialal mehaanikainsenerist eraettevõtja.