Mitmes Ida-Virumaa linnas aastaid võimul olnud tegelaste ehitatud võimupüramiidides on tähtis roll kohalikel kultuuri-, spordi-, haridus- ja sotsiaalasutustel, mis peavad aitama kindlustada linnavalitsejate võimul püsimist.

Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kultuuri on oma teenistusse rakendanud kõik totalitaarsed võimud. Selles pole põhimõttelist vahet, kas mõelda siinkohal näiteks Natsi-Saksamaale või Stalini Venemaale. Sovetiajast pärit kultuuriga ümberkäimise tunnuseid võib kohata nii Narvas, Kohtla-Järvel kui ka viimastel aegadel Jõhvis. Tõsi, taidlejatelt ei nõuta veel laule, luuletusi või tantse, mis ülistaksid kohaliku elu kuningaid, kuid täheldada võib teatud märke seoses nende isikukultuse kujundamisega. Ei ole juhuslik, et 2018. aasta alguses valis Kohtla-Järve linnavolikogu kohalike spordi-, haridus- ja kultuuriaktivistide ettepanekul aukodanikuks paarkümmend aastat linna valitsenud partei liidri Valeri Korbi. Nii mõnigi ettepaneku esitaja on omavahelises vestluses tunnistanud, et pisut piinlik oli sellist avaldust teha, aga arvati, et ehk see žest aitab saada senisest rohkem raha valdkondadele, millega need aktivistid tulihingeliselt tegelevad.

Ida-Virumaa klannieetika

Peamised hoovad, millega püütakse Ida-Virumaa linnades kultuuriinimesi mitte niivõrd kohaliku omavalitsuse, vaid kohalike juhtide teenistuses hoida, on majanduslik sõltuvus ja töökohad. Linnades, kus on suur tööpuudus ja madalad kinnisvarahinnad muudavad paljud sunnismaiseks, pole keeruline muuta neid kuulekateks käsutäitjateks.

Tavaline praktika on seegi, et haridus- ja kultuuriasutuste juhte, aga ka kultuuriseltside või spordiklubide eestvedajaid püütakse mõjutada kandideerima võimulolijatega ühes nimekirjas. Neile on antud vaikiv ülesanne tuua põllult ära kindel kogus n-ö oma sektori hääli, mis tagabki kokkuvõttes valimistest valimisteni ühe ja sama seltskonna võimul püsimise. Alltekst on järgmine: kui olete usinad, siis teie munitsipaalne töökoht säilib ja rohkem remondiraha saavad asutused, mille juhid tublimalt häältega panustavad. Nii ei jäägi üle muud kui süsteemi sulanduda, sest taolisest suletud ringist on keeruline välja murda. Vastuhakk ei pruugi tähendada probleeme ainult asutuse juhile. Päris paljud löövad erilist entusiasmi tundmata selles mängus kaasa, kuna nad on mures oma elutöö jätkumise pärast ning tunnevad samal ajal vastutust ka asutuse käekäigu ja töötajate eest.

Munitsipaalvõimuga otseselt oma töökoha või kaudselt pereliikmete või sugulaste kaudu seotud inimesed ei taha riskida kohalike kuningatega konkureerimisega.

Sääraselt sepistatud järjekordse võidu järel saavad linnavalitsejad rinna veel enam kummi tõmmata, sest hääletustulemused ju näitavad, et rahvas armastab neid ning tehtuga ollakse rahul. Olgugi et elatustase on neis linnades võrreldes teiste Eesti piirkondadega üks viletsaimaid, tööpuudus üks kõrgeimaid ja noorte lahkumise hoog üks ägedaimaid. Kui lõviosa aktiivsetest ja tuntud kohalikest inimestest on sel moel süsteemi haaratud, siis on keeruline panna valimisteks kokku tugevaid alternatiivseid nimekirju. Munitsipaalvõimuga otseselt oma töökoha või kaudselt pereliikmete või sugulaste kaudu seotud inimesed ei taha riskida kohalike kuningatega konkureerimisega. Nii põlistub võimupüramiid aina tugevamini. Üks väheseid võimalusi süsteemi murdmiseks tekib juhul, kui selle arhitektid teevad mõne kriminaalse vea, mis võimaldab nad mõneks ajaks mängujuhi kohalt isoleerida. Politsei ja prokuratuur on Ida-Virumaa linnades toimuval juba palju aastaid kullipilku peal hoidnud ja üksikuid töövõite, kus mõned isikud on kohtupinki saadetud, on samuti olnud. Põhitegelased on aga enamasti ikka puhtalt pääsenud ja tänu sellele püsib ka taoline võimusüsteem edasi. Väga põnev on näha, millega lõpeb selle „tõsielusarja” järgmine osa, mille avastseenis märtsi lõpus võttis kohus vahi alla korruptsioonikuritegudes kahtlustatava Narva võimu võtmefiguuri Aleksei Voronovi.

Vennaslinnade ühine häda

Voronovi juhitava Narva volikogu võimufraktsiooni tahtmisel läks luhta Narva Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimise taotluseks vajaliku raha eraldamine. Sama fraktsioon võttis maha ka pikaaegse linnapea Tarmo Tammiste, keda süüdistati muu hulgas katses eraldada linna reservfondist paar tuhat eurot Narvas detsembris avatud Vaba Lava teatrimaja etenduse toetuseks. Lisaks kiusas seltskond pikka aega Narva muuseumi, seades selle rahastamiseks oma täiendavaid tingimusi. Selline tegevus ei mahu kõrvaltvaatajatele pähe, ent kui lähtuda nende otsuste puhul kirjeldatud võimupüramiidi huvidest, on sellele loogiline selgitus: kultuuripealinnaks saamine ja Vaba Lava ei toeta kuidagi sellist valitsemisstiili. Neid pole vaja. Pigem võivad need olla isegi ohtlikud ja hakata murendama seda, mida on aastakümneid ehitatud. Narva muutub avatumaks, juurde tuleb tegusaid vabama ja avarama mõtlemisega inimesi, keda pole nii lihtne painutada kui praegusesse süsteemi kuuluvaid. Ärevust tekitab küllap ka see, et tänu suurele tähelepanule, mis on Narvale viimase aasta jooksul langenud, ongi varasemast tunduvalt rohkem narvalasi saanud julgust, et anda näiteks allkirju linnavõimude tegevuse vastu. Sellised võrsed tuleb aga tallata maha enne, kui need vohama pääsevad.

Repinski ja Ossipenko jõhkra kirvetööga tegelev leer ei osanud aga arvestada, et sellega võiks kaasneda niivõrd suur üleriigiline meelepaha.

Sarnane olukord on praegu ka Jõhvis. Erinevalt Narvast või Kohtla-Järvest, kus võim on olnud ligemale paarkümmend aastat tsementeeritult ühe seltskonna käes, on Jõhvi poliitiline pilt olnud kirjum. Kohtla-Järve valitsemisel suure mõjuga kohalikul oligarhil Nikolai Ossipenkol on õnnestunud alles viimastel aastatel ka Jõhvi valitsemisse imbuda. Ometigi pole ta positsioon seal veel nii kindel kui naaberlinnas. Seepärast ongi nüüd võetud koos Keskerakonna ja sinna kuuluva vallavanema Martin Repinskiga ette suurem kaadripuhastus valla munitsipaalasutustes. Inimesed, kelle puhul võib eeldada, et nad pole nõus vastavaid asutusi häältevabrikuteks muutma, pühitakse mis tahes hinnaga minema. Mõnda meelitatakse präänikuga ise lahkuma, pakkudes lohutuseks poole aasta palka. Nende puhul, kes pakkumist vastu ei võta, korraldatakse aga teistele hoiatuseks profülaktiline vallandamine, nagu juhtus ka Jõhvi raamatukogu juhi Ingrid Spitziga. Repinski ja Ossipenko jõhkra kirvetööga tegelev leer ei osanud aga arvestada, et sellega võiks kaasneda niivõrd suur üleriigiline meelepaha. Kohalike inimeste seas tirib lugupeetud ja armastatud raamatukogujuhi täiesti teenimatu tagakiusamine veelgi enam alla Keskerakonna niigi kolinal kukkuvat toetust. Mõtteviisis, kus raamatukogu nähakse vaid kohaliku munitsipaalpoliitika ühe häältevabrikuna, ei saagi olla arusaama sellest, mida see asutus kultuurist lugupidavatele inimestele tegelikult tähendab.

Ida-Virumaa linnade vabanemine kägistavast klannipoliitikast on tähtis eeldus, et piirkond saaks hakata arenema aastaid oodatud tõusujoonel. Loodetavasti juhtub see enne, kui paljud Ida-Virumaa inimesed ja nende kaugemad sõbrad, kes piirkonna hea käekäigu nimel pingutavad, lootusetusest käega löövad. Ülejäänud Eesti varasemast suurem tähelepanu, toetus ja ka surve kohalikele valitsejatele annavad põhjust uskuda muutuste võimalikkusesse.

Erik Gamzejev on alates 2010. aastast Ida-Virumaa eesti- ja venekeelse päevalehe Põhjarannik / Severnoje Poberežje peatoimetaja. Aastatel 1992–2010 oli ta sama lehe tegevtoimetaja.