„Silicon Valley” (2014–…, USA). Autorid John Altschuler, Mike Judge, Dave Krinsky, osades Thomas Middleditch, T.J. Miller, Josh Brener jt. 30 min.

„Silicon Valley”. Kaader sarjast.

Igasugune looming, mis analüüsib, kuidas infotehnoloogia areng muudab inimeste elusid ja annab ühiskonnale progressivaimu, kannab endas ka kurjakuulutavat düstoopilist potentsiaali. „Silicon Valleyt” esmapilgul selliseks teleseriaaliks ei peaks, sest maailma tehnokultuuristumist on kujutatud siin läbi groteskse huumoriprisma, kuid süvenedes avaneb ka selle loo düstoopilisus. Viimaste aastate jooksul on kultuuriuuringute diskursuses kogunud järjest enam populaarsust kontseptsioon, et teadusulme ning realism ei erine üksteisest nii palju, kui arvata võiks, sest tegelikkuse representatsiooniks kasutatakse sarnast poeetikat, kuid erineva intensiivsusega. Sama väidab ka kirjandusteadlane Jaak Tomberg[1]. Realismi ning teadusulme läbipõimumist võib leida kahtlemata ka seriaalist „Silicon Valley”. Nimetatud teleteoses on palju aspekte, mida oleks võinud pidada mõnikümmend aastat tagasi ahhetamapanevaks teaduslikuks fantastikaks – banaalse näitena võiks tuua isesõitvad autod ja tegelikult ka nutitelefonid. Kuigi nüüd on need noovumid saanud osaks reaalsusest, ei ole inimeste tehnoloogiline tunnetus nendele järele jõudnud ning me ei ole endiselt uuendustega täielikult ära harjunud.

Kõige jõulisem ning kõneainet pakkuv düstoopilisuse aspekt „Silicon Valleys” tuleb välja esimese hooaja kuuendas osas, kus üks tegelastest jääb autosse lõksu ja sõidab vastu tahtmist pardakompuutri juhitud autoga tehissaarele, mida ehitavad parasjagu samuti ainult masinad, ning saarel ja selle ümbruses ei ole mitme tuhande kilomeetri raadiuses ainsamatki inimhinge. Osa näitab meile värvikat ettekuulutust sellest, mis võib juhtuda, kui maailm muutub liialt automatiseerituks. Tegemist ei ole äreva paranoiaga, mida on esitlenud meile oma aja menukid, nagu „The Matrix”. Pigem demonstreeritakse käesolevas seriaalis inimlikust kontaktist võõrdumist – näeme, et isegi kui tehisintellektiga masinad ei ole pahasoovlikud, puudub inimestel kontroll nende toimimise üle. Selle asemel on mehhanism programmeeritud ajama oma rida ning kõrvaline isik ei suuda seda mõjutada ja muutub masinatega suheldes jõuetuks. Teinekord tungivad inimeste erinevad tarkvaralahendused nende eraellu ning võivad teha privaatse info kättesaadavaks nii kuritahtlikele indiviididele kui ka masinatele. Seriaalis on esitletud probleemi nalja võtmes. Üks sarja tegelane loob „fantastilist potentsiaali” omava rakenduse Nip Alert, mis tuvastab lähiümbruses viibivate naiste erekteerunud nibusid.

„Silicon Valley” peategelane Richard Hendricks püüab IT-ettevõtjana oma idufirmat edasi viia ning tehnoloogilisele revolutsioonile kaasa aidata. Suured kompaniid üritavad teda aga välja süüa ning lõpuks kulub kiusataval rohkem ressursse oma töö kaitsmisele kui idee täiustamisele. Selle asemel et tekiks kirev mitmekesine ettevõtluskultuur, domineerivad korporatsioonid, kes neelavad väiksemaid alla ning suruvad väikeettevõtteid kasumist ilma jättes läbi monopolipoliitikat, toetavad kultuuri massistumist ning takistavad heade ideede arengut.

Kuid infotehnoloogilise revolutsiooni düstoopilise potentsiaali realiseerumine ei piirdu vaid juba nimetatud näidetega. Ka kõnealuses teleseriaalis tegevuse kandva raskuskeskmena kujutatud programm Pied Piper aitab sellele suuresti kaasa. Tegemist on tarkvaraga, mis põhineb algoritmil, mille eesmärgiks on võimalikult kvaliteetse pildi ja heliga meediumisiu voogedastamine. Siinkohal kaasan düstoopilisuse lahkamiseks Bernard Stiegleri perspektiivi ürgse nartsissismi lahtumisest[2].

Ürgne nartsissism on lihtsustatult öeldes armastus enese vastu, mis võimaldab meil tunda sümpaatiat ka teiste suunas. Selle tulemusena on meil võimalik tunnetada meie-kollektiivi. Kuid nüüdisaegne, eelkõige hiliskapitalistlik ning hüperindustriaalne ühiskond lämmatab oma olemusega seda nähtust. Seda põhjustab protsess, kus ei ole tähtsad mina ja meie, vaid nemad ehk tarbijad. Inimestel on raske säilitada nüüdses inimsootsiumis individualistlikku eripära, mis takistab neil ka kollektiivse ühistel jõududel töötava organismi olemuse mõistmist. Seda seetõttu, et kogu kultuuri- ning meediatarbimine on muutunud liialt sünkroonseks (tänu ajastatud televisioonile, „mäluproteesidele”, nagu vinüülid, videokassetid, DVDd jne) ning enam ei teki eristavat düsharmooniat, mis aitab luua isikupära.

Kuidas seostub see kõik Pied Piperi ja düstoopilise potentsiaaliga? Pied Piper on just selline tarkvara, mis lubab võimalikult paljudele inimestele võimalikult kiiresti ühesugust meediumisisu voogedastada. Seetõttu aitab Richard Hendricksi algoritm kaasa ühiskonna massistumisele, karjamentaliteedile, mis kapitalistlikus ühiskonnas tegelikult lokkab, kuigi meile üritatakse sisendada, et probleemiks on liigne individualism. Eripäradeta ühiskond, kus subjektid on töödeldud tarbivateks zombideks, on vägagi düstoopiline kuvand. Kui on soovi millegi sellise järele, mis on oma düstoopilise potentsiaaliga niivõrd konkreetne, et lööb hinge kinni, oleks sobivam vaatamine „Black Mirror”. „Silicon Valley” on pigem ironiseeriv perspektiiv „süngele nutiajastule” ja soe ajaviitesoovitus igale IT-huvilisele.


Viited

[1] Tomberg, Jaak 2015. Teadusulme ja representatsiooniline energia. – Sirp, 25.09.
[2] Stiegler, Bernard 2009. The Destruction of Primordial Narcissism. – Acting Out. Stanford: Stanford University Press, lk 39–59.