Kuigi suur osa vaimse tervise teemalistest debattidest on keskendunud tervishoiuteenuste kättesaadavusele, oleks aeg hakata suurendama kogukonna rolli vaimse tervise ennetamisel ja esmaabi pakkumisel.

Vaimne tervis ei ole olnud kunagi varem nii laia kandepinnaga peavooluteema. Kuna vaimsest tervisest räägivad praegu kõik, aitab see kaasa vaimset tervist ümbritseva häbimärgistatuse vähendamisele, mis on pahatihti üks esmane põhjus, miks inimene ei jõua talle vajaliku abini. Kui teadlikkus paraneb ja häbimärgistatus väheneb, tekib juurde suur hulk abivajajaid. See omakorda on vähendanud märgatavalt psühhiaatrilise ja psühholoogilise abi teenuste kättesaadavust.

Kuigi oma rolli mängib siin COVID-19 pandeemiast põhjustatud kriisiolukord, peab siiski tõdema, et pandeemia ei loonud vaimse tervise teenuste kättesaadavuse probleemi, vaid tõi valusalt nähtavale kitsaskohad, mida on varem aastaid eiratud. Kriis tõi endaga kaasa ebamäärasuse, ennustamatuse, füüsilise isolatsiooni, füüsilise aktiivsuse vähenemise, sotsiaalse distantseerumise, üksilduse, majandusliku ebakindluse – need kõik on vaimse tervise probleemide riski suurendavad tegurid. Pole siis ime, et vaimse tervise probleemide eelmängu ehk ülemäärase stressi tase täisealise rahvastiku hulgas oli 2020. aastal 52%, samas kui aastal 2018 oli see 19%.

Kuid mis on need süsteemsed tegurid, mis põhjustavad raskusi vaimse tervise teenuste kättesaadavusega, ning millist süsteemset muutust me Eestis probleemi lahendamiseks vajame?

Vaimne tervis ei ole seisund

WHO on defineerinud vaimse tervise kui heaoluseisundi, kus inimene realiseerib oma võimeid, saab hakkama igapäevaelu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma panuse ühiskonna heaks. Kuid kas vaimne tervis saab üldse olla seisund? Pigem on WHO defineerinud soovitud ideaalolukorra, mis ei ole realistlik. Vaimse tervise määratlemine heaoluseisundi kaudu tundub liiga ambitsioonikas ja teeb selle enamikule meist kättesaamatuks.

Vaimse tervise määratlemine heaoluseisundi kaudu tundub liiga ambitsioonikas ja teeb selle enamikule meist kättesaamatuks.

Vaimne tervis on värvinguterohke kontiinum, mis sõltub paljudest mõjuteguritest – ühed muudetavad, teised mitte, mõned seotud inimese endaga, mõned teda ümbritseva keskkonna ja ühiskonnaga laiemalt. Vaimne tervis on pigem suutlikkus elusündmuste ja keskkonnateguritega pidevalt kohaneda. Selle mõõdikuks on toimetulek igapäevalu pingete ehk stressiga. Stressireaktsioon ongi teisisõnu kohanemisreaktsioon. See on loomulik ja elu alal hoidev (vahel ka elupäästev) reaktsioon ning stress ei ole iseenesest halb, kui see ei ole muutunud ülemääraseks, toimetulekut pärssivaks ja kasvulavaks vaimse tervise probleemidele. Stressiga tulevad paremini toime inimesed, kes on säilenõtkemad ehk võimelised kohanema ebasoodsate või isegi ekstreemsete tingimustega.

Vaimse tervise mõjutegurid

On üsna tähelepanuväärne, et WHO käsitluse kohaselt paikneb valdav osa tervise (sh vaimse tervise) mõjuteguritest väljaspool tervisevaldkonda. Eri allikate põhjal võib öelda, et umbes 20% inimese tervisest on määratud geneetiliselt (see on pärilik osa), vaid 10% sõltub tervishoiust ja kokku tervelt 70% inimest ümbritsevast keskkonnast või tema eluviisivalikutest (vastavalt 20% ja 50%). Kui räägitakse keskkonnast vaimse tervise kontekstis, siis peetakse silmas nii füüsilist, psühhosotsiaalset kui ka digikeskkonda.

Kui pärilikke tegureid ei saa ümber kujundada ja tervishoid tähendab pigem tulekahjude kustutamist, siis keskkonna ja eluviisiga seonduvad mõjutegurid on muudetavad ning nende negatiivne toime ennetatav. Ei saa jätta märkimata, et ka mitmed pärilikud riskitegurid on soodsate keskkonnatingimuste või tervist toetavate eluviisivalikutega puhverdatavad.

Vaimse tervise teenuste püramiid

Kui rääkida vaimse tervise teenustest, on asjakohane käsitleda neid laiemalt kui pelgalt psühhiaatrilise ja psühholoogilise abi teenused. Hea mudeli selleks annab Eesti vaimse tervise rohelises raamatus kasutatud vaimse tervise teenuste püramiid.

Pakutavad tervishoiuteenused (psühhiaatrilised ja esmatasandi tervishoiuteenused) moodustavad püramiidi tipu. Nendega on seotud suured kulud ja hästi korraldatud süsteemis on vajadus nende, eriti spetsialiseeritud psühhiaatrilise teenuse järele pigem väike. Need on aga eluliselt tähtsad ja peavad olema kiirelt kättesaadavad kõigile, kes neid vajavad. Teame tervise mõjutegurite kohta, et üldises plaanis sõltub nendest siiski vaid 10% inimese tervisest.

Eneseabitegevused vaimse tervise hüvanguks peaksid saama igaühel samasuguseks igapäevarutiini osaks nagu hommikune ja õhtune hambapesu.

Püramiidi laiema alumise osa moodustavad kihid, mida nimetatakse kogukonnateenusteks (näiteks perenõustamiskeskused), kogukonna tugitegevusteks (näiteks huviringid ja klubid, külaliikumised) ja eneseabiks (näiteks emotsionaalne eneseregulatsioon, unehügieen, digipaast). Rangelt võttes need ei olegi vaimse tervise teenused. Nende pakkumisega seotud kulud on väikesed, kuid vajadus nende järele suur, lausa igapäevane. Kuna tervise mõjuteguritest tervelt 70% sõltub inimest ümbritsevast keskkonnast ja tema eluviisist, siis siin ilmselt peitubki üks lahenduse võti. Eestis on see kogukondlik kiht vaimse tervise teenuste püramiidis praegu eriti õhukesevõitu. Eneseabitegevused vaimse tervise hüvanguks peaksid aga saama igaühel samasuguseks igapäevarutiini osaks nagu hommikune ja õhtune hambapesu.

Mille põhjal aga otsustada, mis teenust inimene päriselt vajab? Selleks saab kasutada astmelise vaimse tervise abi mudelit, kuhu on integreeritud vajaduste hindamine, et inimene satuks abisüsteemis just sellele püramiidi tasemele, mis on talle parasjagu vajalik. Vajadusi aitab hinnata küsimine, kuulamine ja usaldusväärsete instrumentide kasutamine. Inimene ise saab alustada enesetestimisest, tehes seda näiteks veebiplatvormil enesetunne.ee.

Miks me ei võiks võimaldada kõigile nende soovitud teenuseid? Sest ilmselt ei suuda me garanteerida ühiskonnana kunagi kõigile seda psühhiaatrilist abi, mida nad tahaksid, aga meie kohustus on tagada see neile, kes seda tõesti vajavad. Selleks on vaja tuua rohkem koormust püramiidi alumistele kihtidele, kus tegeletakse eelkõige vaimse tervise probleemide ennetamise ning positiivse vaimse tervise ja heaolu edendamisega.

Ennetamine on parem kui ravi

Niisiis, mis võiks olla meie tegelik suur eesmärk vaimse tervise valdkonnas? Selleks pole rohkem teenuseid või vähem vaimse tervise häireid, vaid pigem säilenõtkemad inimesed ja sidusamad kogukonnad. Teadlikkus vaimse tervise mõjuteguritest võimaldab mõelda ja tegutseda rohkem ennetuse võtmes. Ennetamine on alati parem (ja ka odavam) kui ravi. Ehkki ravi omakorda on alati parem kui mitte millegi tegemine (mis võib põhjustada inimestele olulist ilmajäetust ja tõrjutust).

Kui ravijärjekorrad on pikad ja inimesed abita, tekib kiusatus reageerida tulekahjudele ning neid kustutama tormata, jättes tagaplaanile muud süsteemsed ravijärjekordi vähendavad tegevused, nagu ennetustöö kogukondlikul tasandil ning vaimse tervise esmaabi oskuste omandamine ja rakendamine. See oleks aga liialt lühinägelik ja tulekahjud ei vähene enne, kui hakatakse proaktiivselt pöörama rohkem tähelepanu nende põhjustele.

Praegu on meil jäetud vaimse tervise ja heaolu valdkonnas palju inimese enda otsustada ning raskused tema ja ta lähedaste kanda, väikesed mured kasvavad suurteks probleemideks enne, kui inimene saab abi, kogukondlikku tuge ja teenuseid on pigem vähe ning professionaalsed teenused halvasti kättesaadavad. Arengusuunaks peaks olema proaktiivse sekkumise kasvatamine, suurem rõhk murede varajasele märkamisele ja ennetustegevusele, märksa tugevam kogukonna tugi seoses inimese toimetulekuga, vaimset tervist ja heaolu soosiv keskkond ning inimese võimekuse ja soovi toetamine ise iga päev enda vaimse tervise eest hoolt kanda.

Merike Sisask on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi sotsiaaltervishoiu professor ja 2023. aasta Eesti inimarengu aruande „Vaimne tervis ja heaolu” peatoimetaja.