Euroopa suurriikides on klassikaline sotsiaaldemokraatia kaotanud valijate silmis oma veetluse. Sellele eelistatakse parempopuliste või rohelisi erakondi. Ka Eesti sotsidel oleks neist arengutest nii mõndagi õppida.

Karl Kivil. Foto: erakogu

Pärast Teist maailmasõda algas Euroopas unikaalne ajastu, mil põhieesmärgiks oli rahu. See oli omapärane seetõttu, et esmakordselt maailma ajaloos sai kõige tähtsamaks kodaniku heaolu, mille garantiiks olid majanduskasv ja vabadus. Selle nimel asusid senised vastased tegema koostööd, mille parimaks näiteks on Saksamaa ja Prantsusmaa. Algas see kõigepealt valitsuste tasandil, kui riigijuhid sõlmisid omavahel kokkuleppeid, mis olid kasulikud mõlemale poolele. Nii pandi alus Euroopa integratsioonile, millest kasvas aastakümnete jooksul välja Euroopa Liit.

See süsteem toimis nii hästi, et pärast külma sõja lõppu, kui oli saavutatud majanduslik heaolu ja kadunud oli peamine väline julgeolekuoht, polnud isegi küsimust, kas Euroopa projekt oleks vaja lõpetada. Vastupidi, leiti, et sellega on vaja minna veel kaugemale. See oli teeninud hästi nii riikide kodanikke kui ka peamisi suurparteisid ̵̶ konservatiive ja sotsiaaldemokraate. Just nemad olid olnud peamised valituste moodustajad, kes enda huvides olid alati toetanud suuremat Euroopa integratsiooni. Tegemist oli üsnagi pragmaatilise otsusega. Euroopa heaolu oli otseses seoses nende tagasivalimisega.

Võimumonopoli hajumine

Kui Jean Monnet’i, Joseph Bechi, Robert Schumani ja Konrad Adenaueri ajal oli tegemist eelkõige rahvusriikide valitsuste koostööga, siis aastakümneid kestnud integratsioon oli mänguvälja muutnud, areenile olid ilmunud uued mängijad ja senine valitsuste vaheline juhtimismeetod oma aja ära elanud. Uue sajandi alguseks oli rahvusriikide valitsuste võimumonopol Euroopas lõplikult läbi. Üheks teguriks oli rahvusüleste Brüsseli organisatsioonide Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni osatähtsuse kasv kontinendi poliitikas. Tähelepanuväärsel kombel olid just kohalikud valitsusjuhid – sõltumata parteilisest kuuluvusest – seda soosinud, lootuses nii suuremale majanduslikule koostööle ja tagasivalituks saamisele. Teiseks teguriks oli tööjõu vaba liikumine, mille tulemusena tegid ettevõtjad, ülikoolid, kohalikud omavalitsused jne omavahel otse, kohalikust keskvalitsusest sõltumatult üleeuroopalist koostööd. Alanud oli uus ajastu Euroopas, mida kutsutakse mitmetasandiliseks valitsemiseks, kus keegi ei oma enam täielikku võimumonopoli.

Lisaks poliitilise süsteemi muutmisele mõjutas heaolu ja integratsioon tavakodanikku. Aina tähtsamaks on saanud inimeste tervis, neid ümbritsev keskkond, vabatahtlik tegevus ning kogukondade kaasamine valitsemisse. Alles on jäänud muidugi endiselt ka isiklik kasusaamine ja patriotism, kuid need pole enam primaarsed. Teise maailmasõja järgsel ajastul olid just kaks viimast kõige olulisemad. Valimistel kasutasid seda ära suurparteid ning teevad seda tänapäevani. Paraku ei kõneta need teemad valijat enam piisavalt, mistõttu on tekkinud vaakum, mida on hakanud täitma uued liikumised. Need uued poliitilised jõud on seetõttu paratamatult hakanud vanadelt olijatelt hääli röövima. Kõige suuremateks kaotajateks Euroopas on olnud sotsiaaldemokraadid.

Ühiskonnas kõige nõrgemad ja manipuleeritavad on hüljanud oma senised huvide kaitsjad sotsiaaldemokraadid ja asunud nende asemel toetama rahvuslastest populiste, kes on meisterlikult kasutanud hirmu ja demagoogiat oma poliitiliste eesmärkide huvides.

Uutest tulijatest on kõige rohkem kõneainet pakkunud populistid. Nende tõus algas sajandi alguses ja sai tõeliselt hoo sisse finants- ja immigratsioonikriisi koosmõjul. Põhiloosungiteks on neil samuti majanduslik heaolu ja selle kaitsmine võõraste eest. Seetõttu on tekkinud omamoodi unikaalne situatsioon, kui ühiskonnas kõige nõrgemad ja manipuleeritavad on hüljanud oma senised huvide kaitsjad sotsiaaldemokraadid ja asunud nende asemel toetama rahvuslastest populiste, kes on meisterlikult kasutanud hirmu ja demagoogiat oma poliitiliste eesmärkide huvides. Teisena on areenile tulnud rohelised, kelle majanduslik programm on harilikult veel vasakpoolsem kui sotsidel. Nad kutsuvad üles suuremale kliima kaitsmisele, ühiskonna kaasamisele poliitikasse ning erinevalt rahvuspopulistidest ei hirmutata inimesi ning pakutakse probleemidele konstruktiivseid lahendusi.

Muutused Euroopa südames

Heaks näiteks muutunud olukorrast on kaks Euroopa suurriiki, Suurbritannia ja Saksamaa. Mõlemad riigid on demokraatlikud ja saavutanud pärast Teist maailmasõda suurima heaolu oma pikas ajaloos. Suurbritannias toimib põhimõtteliselt kahepartei süsteem, kus valimiste võitja moodustab valitsuse. Ühel poolel on konservatiivsed toorid ja teisel pool vasakpoolne Mandri-Euroopa sotsiaaldemokraate meenutav töölispartei. Viimasel veerandsajandil on need parteid teinud läbi suured muutused. Parempoolsed on muutunud üha paremradikaalsemaks ja populistlikumaks, samuti on üha äärmuslikumaks muutunud vasakpoolne töölispartei. Viimased valimised olid selle suurepäraseks näiteks.

On olemas täiesti reaalne võimalus, et lähitulevikus moodustab Euroopa suurimas ja mõjukaimas riigis valitsuse just uus Roheliste vasakpoolne partei, mitte sotsiaaldemokraadid.

Heaolu vähenemise ja immigrantide hirmutamisega suutsid radikaliseerunud konservatiivid võita vaesemate klasside toetuse, mis lõppes Brexitiga, kuigi rahumeelne koostöö Euroopaga on taganud just vaesemate suurema heaolu, kes nüüd toetasid liidust välja astumist. Saksamaa mitmeparteisüsteemi sees on samuti sellel sajandil esile kerkinud kaks uut arvestatavat tegijat. Parempopulistlik Alternativ für Deutschland (AfD) ja Roheliste partei. Vanad suurparteid on kaldunud aina enam tsentrisse ja välistanud igasuguse koostöö AfD-ga. Vastupidiselt parempopulistidele on Roheliste partei parketikõlbulik, nendega on tehtud koostööd nii föderaaltasandil kui liidumaades. Aastakümnete jooksul on nende populaarsus stabiilselt kasvanud, kasuks on tulnud Euroopa aina suurem integratsioon ja uuema generatsiooni mõttemaailma kaugenemine traditsioonilistest 20. sajandil domineerinud väärtustest. On olemas täiesti reaalne võimalus, et lähitulevikus moodustab Euroopa suurimas ja mõjukaimas riigis valitsuse just uus Roheliste vasakpoolne partei, mitte sotsiaaldemokraadid. Sarnane tendents on nähtav teisteski heaoluriikides. Soomes ja Austrias on samuti suhteliselt uute tulijatena Rohelised kaasatud riigivalitsemisse, aina populaarsemad ollakse ka Euroopa Parlamendi valimistel.

Eesti sotside raisatud potentsiaal

Eesti sotsiaaldemokraadid pole taasiseseisvunud vabariigis kunagi populaarsed olnud. Kui Lääne-Euroopas suutsid nende vennasparteid enne uute jõudude esilekerkimist kõnetada suuremaid masse, peamiselt töölisklassi ja ühiskonnas nõrgemal positsioonil olevaid inimesi, siis siin on seda rolli täitnud edukalt ,,liberaalsed“ parteid oma populistlike loosungitega. Viimasel ajal on nende häältele hakanud konkurentsi pakkuma kohalikud rahvusradikaalid, peamiselt siis hirmutamis- ja vastandumistaktikat kasutades.

Eesti on 30 aastat pärast taasiseseisvumist aina rohkem integreeritud Euroopasse. See on toonud meile kasvava majandusliku heaolu ja euroopalikud väärtused. Samuti on muutunud inimesed, eriti noorem põlvkond, kes ei mäletagi okupatsiooniaega. Nende jaoks pole enam primaarne rahateenimine ja ellujäämine, vaid tervis, keskkond ja soov olla kaasatud ühiskonna arengusse. Sellest tulenevalt on muutunud ka poliitilised eelistused, mida kohalikud sotsiaaldemokraadid ei suuda jätkuvalt täita, nagu ei suudetud Läänes, mis tõigi kaasa uusvasakpoolsete Roheliste tõusu.

Eesti Sotsiaaldemokraatidel on olemas küllaltki tugev parteistruktuur ja kogemused, kuid puudub korralik programm, mis kaasaegset vasakpoolset valijat kõnetaks.

Vasakpoolsed jõud peaksid edu saavutamiseks võtma eeskuju uutelt liikumistelt Euroopas. Arvestama peab, et ühiskond on muutunud, ka Maarjamaal. Eestis on seni Vabaerakond proovinud tuua suuremat läbipaistvust poliitilisse kultuuri, kuid laiem programm oli vanakooli parteide kopeerimine, mis pikemas perspektiivis ei toonud edu. Eesti Sotsiaaldemokraatidel on olemas küllaltki tugev parteistruktuur ja kogemused, kuid puudub korralik programm, mis kaasaegset vasakpoolset valijat kõnetaks. Seetõttu oleks mõistlik võtta õppust Lääne-Euroopa uutelt liikumistelt ja kohanduda vastavalt ajastu vaimule. Rohkem oleks vaja tähelepanu pöörata töötamise paindlikumaks muutmisele, keskkonnale ja valijate aktiivsemale kaasamisele parteipoliitikasse.

Siin sõltub muidugi paljugi isiklikust eeskujust. Lääne uusvasakpoolsed on näiteks üha aktiivsemalt autostumise vastu, nõudes aina valjuhäälsemalt, et suurlinnade keskused oleksid autovabad. Nende liidrid ise kasutavad samuti ühistransporti, jalgrattaid või kõnnivad jala. Praegu saame aga endiselt lugeda, kuidas kodumaised sotsid on teiste parteidega sarnaselt esirinnas kuluhüvitiste kasutamises, millest enamik läheb väidetavalt bensiiniarvete ja autoliisingute tasumiseks. Seetõttu ei piisaks ainult programmide kopeerimisest, vaid vaja oleks isiklikku eeskuju ja tõsiseltvõetavust, ilma milleta vasakpoolsetel Eesti suures poliitikas sellel kümnendil ruumi ei ole, kuigi potentsiaalne valijaskond ainult kasvab.