Rändamiseks ning eneseotsinguteks vaheaasta võtmine on kujunenud noorte seas uueks normaalsuseks. Eesti uljaste seljakotirändurite jaoks on Roheline Mander muutunud pea kohustuslikuks vahepeatuseks eluteel. Seljakotituristide kreedo on lihtne: enne kui ajad juured maasse kodumaal, läbi elukool Austraalia metsikul maastikul.

Fotomuljed Müürilehe fotograafilt Patrik Tammelt, kes hetkel samuti Austraalias rändamas.

Sügisel 2010 pakkisime koos sõbrannaga seljakotid ja lendasime nagu väga paljud teised eesti noored Austraaliasse, et veeta Tartu Ülikooli etnoloogia eriala bakalaureuse- ja magistriõppe vahel umbes seitse kuud seljakotirändurina kodust eemal, väljaspool harjumuspärast elurütmi. Reisile ajendasid mind minema eelkõige soov vahelduse järele ning seiklusjanu. Enne seda põrkusin oma reisiplaanist rääkides väga erinevate hoiakutega. Oli neid, kes kiitsid takka ja julgustasid, ning neidki, kellele tundus teisele poole maakera lendamine ilma igasuguste konkreetsete edasiste plaanideta pisut hullumeelne. Kohtasin ka suhtumist, et vaheaasta Austraalias on eesti noorte seas viimastel aastatel nii laialt levinud, et tegemist on millegi igava, liiga mugava ning ehk lausa klišeega („mugavuspagulane” sai uudissõnaks üsna pea pärast minu reisi). Huvitaval kombel tuli aga selline kriitika vaid nendelt, kes ei olnud ise taolisel retkel käinud.

Suhtumiste mitmekesisusest ja isiklikust uudishimust innustatuna tegin reisil olles ka etnograafilisi välitöid, sidudes seljakotirändamise teema oma edasiste õpingutega. Panin kirja enda kogemusi ning veetsin aega ja vestlesin teiste Eestist pärit noortega nii reisi ajal kui ka aasta hiljem uuesti kodus olles. Mind huvitas, mida seljakotiränd noorte jaoks tähendab, mis olid nende motiivid minemiseks ning kuidas kogesid nemad naasmist argirutiini Eestis või paaril juhul ka kohanemist uute oludega võõrsile kauemaks elama jäädes. Uuring vormus 2014. aastal minu magistritööks „Kodus ja võõrsil ning vahepeal – Eesti seljakotirändurid Austraalias”. Keskendusin nendele, kelle jaoks oli Austraaliasse mineku juures olulisem reisikogemus kui majanduslik tulu.

Kulunud välimus ja avatud meel

Maailm, milles liigutakse ja ennast positsioneeritakse, on tänapäeval võrreldes varasemaga oluliselt suurem. Palju on neid inimesi, eriti noori, kes kulutavad raha pigem elamustele kui materiaalsetele asjadele. Eneseteostus stabiilse karjääri ja perekonna kujul lükatakse tihti edasi. Reisimiseks on erinevaid viise ning nutikaimad leiavad, et tegelikult ei kulu selleks ka väga palju raha. Kodumajutuse võimalused, liikumisvahendite jagamine, odavlennud ning reisi ajal töötamine võimaldavad neil, kes soovivad, jagada enda elu varasemast kergemini mitme riigi või isegi mandri vahel, leidub ka neid, kes harrastavad seljakotirändamist elustiilina.

Seljakotiränduriteks (backpackers) loetakse tavaliselt inimesi, kes reisivad iseseisvalt ning paindlikult ning vastanduvad seeläbi paketireise eelistavatele (massi)turistidele. Seljakotirändurite eelarve on väike, mistõttu nad peavad olema reisil leidlikud ning n-ö tavaturistidega võrreldes ka kohanemisvõimelisemad. Nad reisivad pikema aja vältel, asudes teele näiteks mõneks kuuks või aastaks, ning nende jaoks on oluline suhelda reisil võimalikult erinevate inimestega, sealhulgas nii kohalike kui ka teiste seljakotiränduritega. Seljakotirändurid planeerivad oma reisi ise või koos kaaslasega. Kui lõbu ja vaheldus on enamasti ka turismi teiste vormide eesmärk, siis seljakotirändamise juures lisandub olulise väärtusena ka reisi avatus. Ootamatusi pigem nauditakse ning nende kaudu pannakse proovile oma isiklikke võimeid. Tänavapildis tunneb nad tavaliselt ära suure seljakoti ning veidi kulunud välimuse järgi. Selleks et iseseisvust säilitada ning olla võimalikult mobiilne, kantakse kaasas vaid mugavaid ja kergekaalulisi riideid ning jalatseid. Veidi kulunud välimust võib pidada ka üheks seljakotirändurite väliseks identiteedimarkeriks.

Foto: Patrik Tamm

Loomulikult ei tähenda see, et kõik seljakotirändurid on ühesugused. Ületades kõikvõimalikke rahvuslikke, geograafilisi jm piire, ei ole lõplikke kriteeriume, mis kehtiksid alati ja ühtviisi kõigi seljakotirändurite puhul. Samuti ei pruugi näiteks inimene, keda kohalikud seljakotiränduriks loevad, end ise selle grupiga samastada. Tänapäeval, mil seljakotiturism on muutunud üpris massiliseks, leidub palju ka neid, kes soovivad end „tüüpilistest backpacker’itest” eristada. Siiski, ühist päritolu või geograafilist ruumi jagamata moodustavad seljakotirändurid juba oma valitud reisistiilist lähtuvalt vähemalt teatud määral kattuvate väärtushinnangute ja käitumisnormidega nõrgalt seotud kogukonna. Nad on kõik eemal oma tavapärasest kodusest sotsiaalsest keskkonnast, kuid neil on võimalus leida üksteise hulgast mõttekaaslasi. Tavaline on ka see, et teel olles moodustatakse ajutisi reisiseltskondi, kes jagavad lisaks kogemustele ja reisijuttudele ka sõiduvahendit ning majandavad lühikese perioodi vältel iga päev üheskoos.

Mäss või turismi vorm?

Seljakotiturismi ühe ajendina on nähtud Lääne noorte võõrandumist oma ühiskonnast, mis kulmineerus USAs 1960. aastatel noorte revolutsioonipüüete ja alternatiivsete elustiilide otsingutega. Ka tänapäeva võimalusterohkes, kuid ebakindlas maailmas on noorte seas levinud soov võtta õpingute vahel või järel aasta muudest kohustustest vabaks, et saada tulevikuks kasulikke uusi perspektiive. Seljakotirännule minek on muutunud kättesaadavamaks ja lihtsamaks kui kunagi varem ega pruugi väljendada seetõttu enam mässumeelsust. Tegu on ühega paljudest võimalustest, mida kaaluda erinevate eluetappide vahel.

Siiski, sarnaselt varasemaga võib reisile minek markeerida mõne inimese jaoks ka vastuhakku ühiskondlikule survele. Näiteks tunnistasid mitmed seljakotirändurid mulle, et neil tekkis Eestis tunne, et lähedased ootavad ning eeldavad neilt stabiilsust pere või „korraliku karjääri” kujul. Kuna nad ise ei soovinud end seesuguste kohustustega veel siduda, nähti reisimises võimalust ühiskondlikule survele mitte alluda, sellest eemalduda. Seega võib pikale reisile minekut näha tänapäeval ka teatud mõttes mässuna ühiskondlike ootuste vastu. Reisi ühed olulised eesmärgid on endiselt vabadus ning iseseisvus, soov ise oma igapäevaelu ja otsuseid kujundada. Teadmatust seoses lähitulevikuga peetakse seejuures nauditavaks.

Kui 1960.–1970. aastate seljakotirändurite puhul on turismiuurijad rõhutanud nende kodusest keskkonnast võõrandumist, individualistlikkust ja ka vähest arvukust, siis nüüdseks on seljakotirändamisest saanud paradoksaalselt selgelt üks turismi haru. Paljude jaoks võib aga mõiste „turist” olla ebameeldiv. Soov end sellega mitte samastada tuleneb ilmselt eelkõige mõistega sageli kaasnevast negatiivsest tähendusvarjundist tänapäeva ühiskonnas. Turistidega seostuvad suured inimgrupid, kes liiguvad koos, pildistavad samu objekte ning peatuvad mugavates hotellides. Tihti kujutatakse turiste negatiivsete ja ebamoraalsetena, omistades neile teatud stereotüüpilisi käitumismustreid, nagu ületarbimine ja keskkonna kahjustamine.

Foto: Patrik Tamm

Seljakotirändur eelistab üldjuhul veeta reisil aega koos kohalike või äärmisel juhul teiste seljakotiränduritega ning peab selleks varasemast rohkem vaeva nägema. Varem, kui seljakotirändamine oli üksikute privileeg, oli ka lihtsam leida (massi)turismist puutumata radu ning paiku. Hilisemad seljakotirändurid liiguvad paratamatult rohkem mööda juba tallatud teid ning peavad varajasi rändureid oma eeskujudeks, ideaalseteks backpacker’iteks, sarnanedes paljude kriitikute väitel ise tegelikult pigem massituristidega. Seesugune kriitika kõlab aga enamasti vaid kõrvaltvaatajate suust. Seljakotiränduri jaoks on tema kogemus alati eriline. Pika reisi vältel on võimalik tunda end vastavalt soovile rohkem seljakotirändurite kogukonna osana või liikuda siiski ka neid radu mööda ja ööbida sellistes kohtades, kus teisi turiste palju ei leidu. Sellisel viisil reisimise juures ei ole oluline, et hotellituba oleks mugav, söök alati maitsev ning kõik sujuks plaanipäraselt. Väärtuslik on kogemus kui selline, sh kõik erinevad reisiga kaasnevad emotsioonid ja olukorrad. Kusjuures, kui paketituristil on lihtne süüdistada oma reisi õnnestumises või ebaõnnestumises näiteks reisikorraldusfirmat, siis seljakotirändur vastutab oma valikute eest ise.

Seljakotirändamine ei ole tänapäeval alati vaid varajastes kahekümnendates noorte pärusmaa. Näiteks on ka 30–40-aastaste inimeste seas üha rohkem levinud oma professionaalse karjääri katkestamine kodumaal, et veeta pikendatud puhkus reisides, kombineerides seda vahel ka töötamisega. Selliste seljakotirändurite (turismiuuringutes ja ingliskeelses meedias flashpackers) eelarve on suurem, nad on majanduslikult tunduvalt paremini kindlustatud kui näiteks õpingute vahel reisivad noored, kuid nad eelistavad peatuda siiski odavamates hostelites ning liikuda seljakotiränduritele omaseid trajektoore mööda.

Naased parema inimesena

Eesti noored reisivad Austraalias enamjaolt töötamisõigusega turismiviisaga, mida on võimalik taotleda 12 kuuks, ning selle aja vältel on lubatud lühiajaliselt Austraalias ka töötada, et oma reisi jaoks raha teenida. Aastal 2010, mil viibisin ka ise Austraalias, väljastati see viisa kokku 1453 eestlasele.

Enamik seljakotiränduritest tajub oma reisi kui katkestust, kui pausi igapäevaelust oma kodumaal. Tihti ollakse mingis vaheetapis oma haridus- või tööelus. Vähesed eestlased näevad seljakotirändu püsivama alternatiivina oma tavapärasele elule. Reisiks annavad tõuke uudishimu, seiklusjanu, eneseotsingud, vahelduseihalus ning mõnel juhul näiteks ka põgenemine oma koduste probleemide või igava töö eest. Kui minevik ja tulevik on pigem korrapärased, siis seljakotireis on kaootiline, normidest ja struktuuridest vaba, n-ö avatud aeg. Argirutiinist väljasaamine on üks olulisimaid põhjuseid, miks reisile minnakse. Ka minu jaoks oli see otsustatud just antud põhjusel juba enne, kui sain teada, et jätkan oma õpinguid magistrantuuris ja saan kaks asja omavahel siduda.

Austraalia kui seljakotireisi menukaks sihtkohaks kujunemisele eestlaste seas on aidanud kaasa meediadiskursuses palju käsitletud ja juba argiteadmisena levinud arusaam võimalusest seal kergesti raha teenida. Lisaks on Austraaliat kajastatud laialt nii ilukirjanduses kui ka teleseriaalides, mis on toonud eestlasteni idüllilisi pilte valge liivaga rannast ja sinisest ookeanist ning austraallaste muretust elustiilist. Samuti võivad Austraaliasse kutsuda sõja ajal Eestist sinna suundunud sugulaste ja tuttavate mälestused ning nüüdseks ka juba Austraaliast seljakotireisilt naasnud või sinna elama jäänud noorte lood, mida illustreerivad kiiresti sotsiaalmeedias levivad värvikad postitused.

Kui Eesti meedias on heidetud noortele sageli ette mugava elu otsinguid mujal, mida nähakse vahel lausa reeturliku või vastutustundetu käitumisena, siis Austraaliasse seljakotiränduriks suunduvate noorte puhul tuleks meeles pidada, et tegemist ei ole kindlasti pelgalt meeldiva äraolemisega päikselises kliimas. Seljakotirändurid väljuvad oma igapäevaelust ja tuttavast sotsiaalsest keskkonnast, astudes hoopis teistsugusesse olukorda välismaal, kus oluliseks on reisiga seotud probleemide iseseisev lahendamine, mis võib osutuda kohati äärmiselt ebamugavaks ja keeruliseks.

Foto: Patrik Tamm

Eriti neile, kelle prioriteediks on liikumine ja uute kogemuste saavutamine, on Austraalias igapäevaelu osaks ka pidev enese proovilepanek. Enamasti tehakse oma reisi rahastamiseks füüsiliselt rasket tööd väga palavas kliimas. Kuigi palgad on võrreldes Eestiga tõepoolest märkimisväärselt kõrgemad, on Austraalias elamine ja reisimine samuti väga kallis. Enamik seljakotirändurite töid on sellised, mida kohalikud eelistavad ise mitte teha. Seljakotiränduri jaoks on tegemist selgelt ajutise kohustusega, mistõttu ta ei hooli nii palju töö sisust ja tingimustest, vaid võtab seda kui uut kogemust.

Reisi eesmärk on suhelda erinevate inimestega, kogeda võimalikult palju, näha erinevaid kohti ning seda kõike madala eelarvega, mistõttu tuleb ette perioode, mil iga päev on vaja olla leidlik ja paindlik, et oleks koht, kus magada, toit, mida süüa, võimalus, kuidas ühest kohast teise liikuda jne. Stabiilse kodu puudumine ja kõige vajaliku pidev kaasatassimine seljakotis võib muutuda ühel hetkel nii vaimselt kui ka füüsiliselt äärmiselt kurnavaks. Samas on selline enese vahepealsesse olukorda asetamine ning oma taluvuse ja võimete piiride kompamine seljakotirändurite ideoloogiale omane.

Enamik noori tunnistasid, et seljakotireisil hästi hakkama saamine on tõstnud nende enesehinnangut ja kindlustunnet seoses sellega, et neil on ka Eestis rohkem võimalusi ning nad on tegelikult mitmes mõttes tugevamad, kui nad oleksid arvanud. Näiteks tõi üks noormees vestluses minuga välja, et reisimine on olnud tema jaoks elukool. Ta rõhutas, et üksi hakkama saamine ja enda eest seismine on muutnud teda tunduvalt enesekindlamaks ning pärast reisi on ta suutnud ka Eestis varasemast paremini endale koha leida. Sarnast arvamust kohtasin palju: „Ma arvan, et reisimine tuleb kasuks. Sa leiad kas enda või sa leiad midagi muud; su sees hakkavad mingid asjad tööle, mingid uued nüansid, mingid nägemused ja mõtted.” Eelnev tsitaat kuulub ühele noorele naisele, kellega tutvusin samuti Austraalias. Veendumus, et seljakotireis mõjub positiivselt ja inspireerivalt ning aitab inimesel selgemalt enda võimalusi ja potentsiaali mõista, on seljakotirändurite seas äärmiselt levinud ning samale seisukohale jõudsin ka mina oma esimese seljakotirännu ajal.

Seega leian, et inimesi, kes võtavad ette seljakotireisi, võiks nende julguse ja iseseisvuse eest pigem tunnustada, selle asemel et süüdistada neid Eestist lahkumises ja „mugavuspagulaseks” olemises. Laiem silmaring ning mitmekesisem elukogemus on ühiskonnas olulised väärtused, mida erinevates sfäärides rakendada. Võib-olla on kõigi teiste eripäradega tegelemise asemel iseendale keskendumine ning enda piiride ja avatusega katsetamine üks asi, mis aitaks kogu ühiskonda tervemaks muuta. Ja kui keegi leiabki, et ta on õnnelikum kusagil mujal kui Eestis, siis miks mitte soovida talle tuult tiibadesse ja loota, et tal läheb hästi.