Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (08.11–22.11) olulisemad sündmused välispoliitikas. Sel korral on teemaks uude kriisi paisatud Euroopa Liit, Erdoğani provokatiivne visiit Põhja-Küprosele, ajalooline valimisvõit Moldovas ja palju muud.

Illustratsioon: Laura Vilbiks

Illustratsioon: Laura Vilbiks

  • Ähvardused said teoks, Poola ja Ungari vetostasid Euroopa Liidu eelarve (MFF) ja taasterahastu. Poola ja Ungari keeldusid nimetatud rahastusi heaks kiitmast, kuna on vastu nende sidumisele õigusriigi põhimõtete järgimisega. Viimane lepiti aga kokku juba suvel kõikide riikide ühisel otsusel. Vetostamine on viinud Euroopa Liidu järgmisesse kriisi, sest eelarve vastuvõtmiseks on jäänud väga vähe aega ning koroonaviiruse mõjude leevendamiseks lubatud summad on kriitilise tähtsusega.

    Mis on mis? MFF ehk mitmeaastane finantsraamistik on Euroopa Liidus seitsmeks aastaks kokku lepitav eelarvekava, mille maht ületab seekord triljoni euro piiri. Sellest eelarvest rahastatakse mitmeid olulisi projekte, sh Rail Balticut. Taasterahastu (#NextGenerationEU) on mõeldud COVID-19 põhjustatud majanduslanguse ületamiseks ning sektorite uuendamiseks, mille abil laenab Euroopa Liit liikmesriikide ühisel tagatisel 750 miljardit eurot. Õigusriigi põhimõtete puhul ei ole tegu üldise käsitlusega, vaid õigusaktiga, mis näeb ette Euroopa Liidu eelarve kaitseks mõeldud garantiisid. Garantiid puudutavad kohtusüsteemi iseseisvust ja haldustoiminguid. Lisaks vaadeldakse, kuidas langetatakse otsuseid ning kas rikkumisi kontrollitakse. Eelarve kaitsevahendid on olnud ka varasemates lepingutes, mistõttu ei ole tegemist millegi uudsega.

    Poola ja Ungari etteheited, et tegu on politiseeritud protsessiga, on leidnud vähe toetust. Seni ei ole riigid välja käinud ka oma ideed, kuidas olukorda lahendada. Eesistuja Saksamaa on juba alustanud läbirääkimisi, kuid on selge, et teised Euroopa Liidu liikmesriigid ei ole nõus põhimõttest kergekäeliselt taanduma. Seda eeskätt põhjusel, et eelarve koosneb just rikkamate riikide panusest ning nende jaoks on oluline, et raha kasutataks otstarbeliselt. Hollandi parlament arutas eelmisel nädalal ideed lahutada taastepakett eelarvest ja liikuda seeläbi edasi ilma Ungari ja Poolata. See oleks kindlasti Euroopa Liidu viimane samm, kuid esialgu proovitakse riikidega uuesti läbi rääkida. Ungari peaminister Viktor Orbán on olnud seni optimistlik, leides, et küll lõpuks kokkuleppele jõutakse, sest võimalikke lahendusi on palju, küsimus on lihtsalt poliitilises tahtes. Kui finantspaketti ei õnnestu õigeaegselt käivitada, on Euroopa Liidul järgmisest aastast kasutada ainult hädaabi eelarve. Poola ja Ungari senist käitumist vaadates tundub, et vastuseisu tagab peitub mingi muu aspekt, mida riigid üritavad nüüd läbirääkimistel saavutada. Mis see olla võiks, seda me veel ei tea.

  • Erdoğani provokatiivne visiit Põhja-Küprosele. Türgi president Recep Tayyip Erdoğan külastas 1974. aastast okupeeritud Põhja-Küprost, sh kunagist Küprose kreeklaste kuurorti Varoshat, mille avas türgi sõjavägi alles eelmisel kuul. ÜRO on aastakümneid nõudnud, et Küprose kreeklased saaksid naasta oma kodulinna, kuid seni asjatult. Nikosia kahtlustab nüüd Ankara plaani avada rannik asustamiseks, see on aga vastuolus ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega. Saarel peetud kõnes rõhutas Erdoğan, et Vahemere loodusvarade üle peetavas vaidluses ei salli ta enam „diplomaatilisi mänge”, pidades silmas Vahemere maagaasi varude konflikti, kus Kreeka, Küpros, Egiptus, Iisrael ja Itaalia on ühendanud jõud ning Türgi ainsaks liitlaseks antud küsimuses on vaid Liibüa. Veelgi olulisem oli aga Erdoğani mõttevahetus, et Küprose konflikti lahendamiseks tuleb alustada läbirääkimisi kahepoolse lahenduse leidmiseks, sest Küprosel on kaks rahvast ja kaks eraldi riiki. Põhja-Küprost tunnustab praegu ainult Türgi. Küprose president mõistis Erdoğan visiidi resoluutselt hukka. Varasemalt on konflikti lahendamisel lähtutud eesmärgist taasühendada põhjapoolne osa Küprose Vabariigiga.
  • Põhja-Makedoonia liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga leidsid taas komistuskivi. Eelmisel nädalal otsustas Bulgaaria blokeerida Põhja-Makedoonia Euroopa Liidu liikmelisuse läbirääkimised, põhjendades seda vaidlustega, mis puudutavad ajalugu ja keelt. Pikalt seisis Põhja-Makedoonia saatus nimevaidluse taga Kreekaga, mille lahendus eelmisel aastal sillutas teed läbirääkimiste alustamisele Euroopa Liidu ja NATO-ga. Alles eelmise aasta lõpus blokeeris Emmanuel Macron Põhja-Makedoonia ja Albaania liitumisläbirääkimised, kuid märtsis suudeti tõkked ületada ühinemisprotsessi uuendadaes. Nüüd blokeeris Bulgaaria läbirääkimisraamistiku kokkulepe, mis on eelduseks, et saaks alustada valitsustevahelisel konverentsil läbirääkimisi. Bulgaaria ei nõustu, et Põhja-Makedoonias toimuv rahvuse ülesehitamise protsess viiakse läbi Bulgaaria ja Põhja-Makedoonia ühise ajaloo revideerimise ning etniliste ja keeleliste juurte eitamise kaudu. Riigid sõlmisid 2017. aastal kokkuleppe probleemide lahendamiseks, kuid Bulgaaria hinnangul ei ole see olnud piisav. Paratamatult jätab Põhja-Makedooniaga toimuv väga kurva pildi sellest, kuidas Euroopa Liit mängib karikakramängu. Olukorras, kus Hiina mõjuvõim Euroopas kasvab, on oluline, et Euroopa Liit ei viivitaks lõputult Balkani tulevikuga. See muidugi ei tähenda, et ei tuleks järgida ühinemiseks vajalikke reegleid.
  • Emmanuel Macroni ja Saksa kaitseministri sõnavahetus USA kui liitlase teemal. Saksamaa kaitseministri Annegret Kramp-Karrenbaueri (AKK) kuu alguses ilmunud mõtteavaldus, kus minister rõhutas, et sõltumata Ameerika-vastasest meeleolust, on transatlantiline koostöö ülioluline ning illusioonid Euroopa strateegilisest autonoomiast peavad lõppema. Karrenbaueri hinnangul vajab Euroopa endiselt USA-d, kuna eurooplased ei suuda asendada Ameerika olulisust turvalisuse tagajana ja seetõttu peab USA lähitulevikus Euroopat oma tuumavarju all hoidma. Lisaks tõi AKK välja, et Euroopa peab jätkama enda kaitsejõudude tugevdamist, sh Saksamaa, mille kaitsekulutused moodustasid 2019. aastal 1,57%. Prantsusmaa president nimetas Saksamaa kaitseministri sõnavõttu ajalooliseks väärtõlgenduseks ning avaldas arvamust, et õnneks ei jaga kantsler sellist seisukohta. Macroni arvates austab USA Euroopat liitlasena ainult siis, kui Euroopa võtab ennast tõsiselt ja on oma kaitse suhtes suveräänne. Sealjuures toonitas Macron, et Euroopa peab jätkama sõltumatuse suurendamist eraldiseisvalt, nagu seda teevad Hiina või USA. Macron kritiseeris samas intervjuus ka ÜRO Julgeolekunõukogu, mis presidendi hinnangul ei anna enam vajalikke otsuseid probleemide lahendamiseks. Macroni ärritumine on mõistetav, Karrenbauer ründas ju tema välja käidud Euroopa Armee ideed ja tõi esile USA tuumarelva olulisuse. Brittide lahkumisega on Euroopa Liidu ainus tuumariik Prantsusmaa, mistõttu unistab Macron sellest, kuidas sakslased ja muu Euroopa oleksid sunnitud rohkem Prantsusmaale lootma.
  • Ajalooline valimisvõit Moldovas, mis võib riigi pöörata Euroopasse. 15. novembril valisid moldovlased presidenti. Valimised võitis 58% häältesaagiga endine peaminister ja opositsionäär Maia Sandu, seni ametis olnud moskvameelne president Igor Dodon kogus 42% häältest. Suure panuse Sandu võitu andsid välismaal elavad noored moldovlased. Samad kandidaadid seisid silmitsi ka 2016. aastal, siis võitis Dodon 52%-ga, Sandu kogus 47% häältest. Euroopa üks vaeseim riik seisab praegu silmitsi suurte raskustega: koroonaviiruse, väljarände ja korruptsiooni kõrval tuleb võidelda ka põua tekitatud majandusliku kahjuga. Moldova tugineb peaasjalikult põllumajandusele, mistõttu ikaldunud saak mõjutab sadu tuhandeid moldovlasi ja seda olukorras, kus riigi toetused peaaegu puuduvad. Harvardis õppinud Sandu eesmärk on teha Moldovast läbipaistev korruptsioonivaba õigusriik. Valitud president on tuntud Euroopa-meelsuse poolest, mistõttu võib tema ametiaeg anda uue hoo Euroopa Liidu idapartnerluspoliitikale ja jätkamist 2014. aasta EL-i assotsiatsioonilepinguga. Reformide ja Euroopa Liidu suunalist liikumist takistab Dodoni sotsialistidest koosnev valitsus, mistõttu on Sandu otsustanud välja kuulutada uued parlamendivalimised, et moodustada euroopameelne ja reforme sooviv valitsus.