Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab seekord kokku kahe möödunud nädala (31.01–14.02) olulisemad sündmused välispoliitikas. Seekord on teemaks riigipööre Myanmaris, Venemaa ja Euroopa Liidu jäised suhted, ajakirjandusvabaduse kadumine Ungaris ja Türgi tudengite protestid.

● Kagu-Aasia üks vaesemaid riike Myanmar langes tagasi sõjaväeliste režiimide nõiaringi. 1. veebruaril sõjaväe poolt korraldatud riigipööre lõpetas alates 2015. aastast kestnud demokraatliku valitsuse Aung San Suu Kyi juhtimisel. Sõjaväehunta seadis küsimuse alla novembris toimunud valimised, mille võitis ülekaalukalt Suu Kyi partei Rahvuslik Demokraatialiiga (NLD), kuigi teadaolevaid tõendeid valimiste võltsimisest pole. Hetkel on riigijuht ja teised valitsusametnikud vahi all, rahvusvaheline kogukond nõuab nende vabastamist ja demokraatliku korra taastamist. Kuivõrd demokraatlik aga eelnev Suu Kyi valitsus tegelikult oli, on juba omaette küsimus.

Kui alates 2008. aastast liikus Myanmar vaikselt demokratiseerumise poole ja avanes üha enam ka ülejäänud maailmale, siis viimastel aastatel on riik teinud arengus inimõiguste poole vähikäigu, viies läbi ulatusliku genotsiidi rohingja vähemusrahvuse vastu. Etnilise puhastuse lubamine tegi maatasa Suu Kyi rahvusvahelise maine, kes oli varasemalt tuntud kui Mahatma Gandhi võrdkuju, pälvides vägivallatu vastuhaku eest omal ajal isegi Nobeli rahupreemia. Pärast 1960ndatel Oxfordis hariduse saamist ja Ühendkuningriigis elamist naases Suu Kyi kodumaale, et juhtida ülestõusu tollase diktaatori vastu. Tema partei võitis 1990. aastal valimised, kuid sõjavägi ei andnud võimu üle. Järgmised 15 aastat veetis Suu Kyi vahelduvates sõjaväe koduarestides, kuni ta viimaks 2010. aastal vabaks lasti. Valitsuses lõi ta endale riiginõuniku positsiooni, kuna Myanmari põhiseadus keelab presidendiks saada välisriigi kodanikuga abielus oleval inimesel – tema abikaasa oli nimelt varalahkunud briti teadlane Michael Aris.

Need aastakümned aktivistina on teinud Suu Kyi rahvakangelaseks. Näeme viimaste nädalate protestidest, mis on tulvil Suu Kyi näoga plakateid, et tema isik püsib Myanmaris vabaduse sümbolina olenemata sellest, et ta inimsusevastastele kuritegudele kätt ette ei pannud. Kui lääneriigid püüdsid Myanmari sanktsioneerida ja genotsiidi pidevalt pildis hoida, siis kohalikud budistid – kes moodustavad Myanmari elanikkonnast 80% – ei lasknud end sellest häirida.

Kas Myanmaril ongi ainult kaks võimalust – katkine demokraatia või sõjaväeline diktatuur? Mida oleks eelmine valitsus pidanud tegema, et demokraatia oleks kestma jäänud? Kuigi Suu Kyil paistsid olevat suured ideaalid, ei suutnud – või pigem ei üritanud – ta võimul olles repressiivseid seadusi tühistada. Selle asemel, et kasutada oma partei ülekaalu parlamendis sõna- ja kogunemisvabaduse dekriminaliseerimiseks, tegi ta vastupidiseid samme, andes kohtu alla aktiviste ja ajakirjanikke. Isegi kui Suu Kyi režiim oleks edasi kestnud, oleks tegemist siiski illiberaalse demokraatiaga, mis lubab sõjaväele autonoomset tegutsemist – ning sellega jätaks see alati alles võimaluse diktatuuri naasmiseks. Ilma struktuursete muutusteta jätkab Myanmar astumist varem kaevatud aukudesse. Demokraatia konsolideerimine on pikk ja keeruline protsess, mis esineb harva ilma tagasilangusteta.

Samasuguses nokk kinni, saba lahti olukorras on paraku ka teised Kagu-Aasia riigid, kus on viimastel aastatel näha autoritaarsete tendentside taastulekut või tugevnemist. Myanmaris toimunu on kahjuks nagu peegelpilt seitse aastat tagasi Tais toimunud riigipöördest, millega sõjavägi võttis üle demokraatliku režiimi ettekäändega taastada „kord ja rahu”.

Lootusrikkamast vaatepunktist võib öelda, et vähemalt on nüüdseks välja kujunenud alternatiiv sõjaväelisele diktatuurile. Viimased nädalad on toonud Myanmari suurima linna Yangoni tänavatele tuhandeid protestijaid, kes nõuavad Suu Kyi vabastamist ja endise korra taastamist. Sõjaväehunta üritab protestijate kogunemist pärssida sotsiaalvõrgustike blokeerimise ja uue küberturvalisuse seadusega, mis piirab kodanike internetikasutust. Kui Suu Kyi valitsus oli inimõiguste seisukohast halb, siis praegune diktatuur on märgatavalt halvem. Olgu eelmiste aastate demokraatia nii katki kui tahes, vähemalt saavad Myanmari elanikud vaadata tagasi ja öelda, et „ei, me ei lepi enam diktatuuriga”, sest on olemas ajalooline alternatiiv.

● Venemaa ähvardas Euroopa Liitu taas suhete katkestamisega, kui viimane kehtestab Navalnõi vangistamise pärast sanktsioonid. Pinged tõusid pärast Euroopa Liidu välispoliitika juhi Josep Borrelli Moskva-visiiti – esimene kord nelja aasta jooksul, mil suurvõimud Venemaa pinnal diplomaatilisi läbirääkimisi pidasid. Reis pälvis liidus teravat kriitikat. Euroopa Parlamendi saadik Riho Terras koostas kirja, mille allkirjastas üle 70 saadiku, laites maha Borelli sõnaahtrat esinemist pressikonverentsil Lavroviga. Lavrov nimetas oma kõnes Euroopa Liitu „ebausaldusväärseks partneriks”, saates samal ajal riigist välja kolm Euroopa diplomaati Navalnõid toetavatel protestidel osalemise eest. Borrell ei suutnud tolles hetkes piisava südikusega Euroopa Liidu huve kaitsta ning ei rõhutanud piisavalt Navalnõi juhtumit. Intsident iseloomustab aga Euroopa liidu laiemat patiseisu. Kuivõrd Euroopa Liidul üldse vastuhakuks võimalusi on, peale sanktsioonide, mis ei paista Kremli vaenulikku käitumist põrmugi muutvat? Mitte eriti. Olukorda ei paranda ka Saksamaale kalliks saanud Nord Stream 2, mis liidu välispoliitilist ühtsust pidevalt kompromiteerib.

Samal ajal kui Kreml oma jõudu demonstreerib, pulbitseb Venemaa opositsioonipoliitikut toetavatest protestidest. 2. veebruaril mõisteti Aleksei Navalnõi kolmeks ja pooleks aastaks vangi, millest täitmisele läheb 2 aastat ja 8 kuud. 2014. aastal mõisteti ta süüdi finantskuritegudes ning määrati tingimisi vangistus, mis mõisteti nüüd ka täitmisele, kuna Navalnõi ei saanud Berliinis mürgistusest paranedes kohtuda Venemaal kriminaalhooldajaga. Euroopa inimõiguste kohus pidas 2014. aasta kohtuotsust põhjendamatuks ja poliitiliseks. Fabritseeritud kohtuotsus tõi endaga kaasa järjekordsed meeleavaldused, mille tagajärjel arreteeriti üle 900 inimese. Valdav enamus protestijatest on noored, kuni 35-aastased, kes sooviksid näha liberaalsemat ja avatumat ühiskonda.

● Ajakirjandusvabaduse viimsed hingetõmbed Ungaris. Budapesti kohus otsustas jätta litsentsist ilma populaarse raadiojaama Klubrádió, mis kajastab tihti opositsioonimeelseid hääli. Kohus kiitis heaks meedianõukogu otsuse, tuues põhjuseks marginaalsed rikkumised, näiteks vajalike dokumentide liiga hilja esitamise. Samal ajal jagas meedianõukogu litsentse teistele raadiojaamadele, mis olid toime pannud sarnaseid rikkumisi. Riiklik Ungari ajakirjanike ühendus nimetas Klubrádiót ainsaks avalik-õiguslikuks ringhäälinguks Ungaris, mille sisu pole valitsuse mõju all. Selle vaigistamine on tohutu löök pressivabadusele, sest valitsusmeelsete ringhäälingute hegemoonia muutub sajaprotsendiliseks. Klubrádió juht Andras Arato plaanib järgmisena esitada apellatsiooni riigi ülemkohtule. Lootust asja Ungari-siseselt lahendada on aga vähe. Tegemist on Orbáni valitsuse järjekordse pressi- ja sõnavabaduse vastase sammuga juba aastaid kestnud teekonnal ebademokraatlikuma ühiskonna poole. Eks näis, kas sekkumine Euroopa Liidu tasemel suudab sel korral muutusi tuua.

● Türgi tudengid avaldavad meelt poliitiliste sidemetega ülikoolirektori vastu. Boğaziçi Ülikooli rektoriks nimetatud Melih Bulu on lojaalne Türgis valitsevale Õigluse ja Arengu Parteile (AKP). Boğaziçi Ülikooli näol on tegemist ühe Türgi parimate reitingutega ülikooliga, mis on seotud USA haridussüsteemiga ja kus õppetöö toimub inglise keeles. Siiani on vaba haridus ja erapooletu juhtkond selles asutuses au sees olnud. Türgi valitsuse rektori nimetamise vastane pahameel on jõudnud ka rahvusvahelisse meediasse, halvendades veelgi Türgi suhteid uue USA administratsiooniga. Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani soov end reformimeelsena näidata ei paista kuigi siiras, vaadates valitsusliikmete teravaid solvanguid ja politseivägivalda tudengite suunas. Erdoğan nimetas tudengitest protestijaid  „terroristideks” ning siseminister Süleyman Soylu sildistas neid  „LGBT hälvikuteks”. Ametiasutuste homofoobsed solvangud päästis valla rektori kabineti juurde pandud plakat, mis kujutas islami tähtsamat pühamut Kaabat koos LGBT sümboliga. Suurlinnades juba mõnda aega toimuvatest LGBT aktivistide protestidest hoolimata väidab Erdoğan, et LGBT kogukonda pole olemas.