RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed olulistest teemadest rahvusvahelisel tasandil. Seekord tuleb juttu Saudi Araabia noore ja reformimeelse kroonprintsi tegemistest, mille eesmärk on pakkuda noortele saudidele visiooni tulevikku vaatavast riigist.

Saudi Araabia aktivist Manal al-Sharif 2013. aastal Araabia Ühendemiraatides Dubais autoroolis. Alates käesoleva aasta juunist tohib ta autot juhtida ka oma kodumaal. Foto: Marwann Naamani / Scanpix

Eelmise aasta oktoobris sai Saudi Araabia pealinna Ar-Riyāḑi luksushotellist Ritz-Carlton maailma esimene viietärni-kinnipidamisasutus. Sadade arreteeritute hulgas olid nii kuningliku perekonna liikmetest printsid, poliitikud kui ka mõjukad ärimehed. Mastaapset korruptsioonivastast operatsiooni orkestreeris riigi 32-aastane troonipärija kroonprints Mohammad bin Salman, kes on tõusnud hoolimata oma noorest east Saudi Araabia (mõnede sõnul koguni terve Lähis-Ida) mõjuvõimsaimaks meheks. Bin Salman on korraga ametis kaitseministri ja asepeaministrina ning arreteerimislaine riigi eliidi hulgas tugevdas tema positsiooni veelgi. Arvestades tema isa, kuningas Salmani kõrget iga, võib riiki oodata õige pea ees pikk periood praeguse kroonprintsi juhtimise all.

Saudi Araabia ühiskond on ülimalt konservatiivne ning riigis rakendatakse rangelt usupoliitikast tulenevaid moraalse ja sotsiaalse käitumise reegleid. Olemuselt puritaanliku usuvoolu vahhabismi vaimulikel on suur võim, mida demonstreerib tänavatel patrulliv usupolitsei. Usuringkondadele suurema mõjuvõimu andmise ajendiks oli 1979. aasta terrorirünnak Meka Suures Mošees, mille järel kuningas kartis, et rünnaku korraldanud religioossed fundamentalistid kujutavad ohtu riigivõimule. Selle ohu vähendamiseks võttis riigivõim iroonilisel kombel ise kursi konservatiivsema islami suunas, näiteks keelati naiste näitamine televisioonis ning ajalehtedes, pandi kinni kinod ning pooldati avaliku ruumi soolist segregatsiooni.

Panustab noorte toetusele

Kroonprints bin Salman on kritiseerinud oma sõnavõttudes tugevalt riigivalitsemist viimasel paarikümnel aastal, rõhudes nende noorte tunnetele, kes on sarnaselt kroonprintsiga riigi lähiminevikus pettunud. Noored saudid olid enne kroonprintsi võimuletulekut enda tuleviku suhtes skeptilised, eelkõige tänu kõrgele tööpuudusele, naftapõhise majanduse nappidele tulevikuperspektiividele ning ühiskonna ülikonservatiivsele struktuurile. Tasub märkida, et 45% Saudi Araabia elanikest on alla 25 aasta vanused. Need Z-generatsiooni esindajad on olnud seni poliitikast tõrjutud (valimisõigus on kodanikel alates 21. eluaastast, pikka aega puudus naistel valimisõigus). Oma positsiooni kindlustamiseks ulatuslike reformide elluviimisel loodab kroonprints just noorte toetusele.

Amnesty International on kritiseerinud jätkuvat inimvabaduste piiramist Saudi Araabias ning peab tehtud reforme sisutuks suhtekorralduslikuks illusiooniks.

Saudi Araabias on hakanud viimastel aastatel puhuma uuenduslikud tuuled. Tunamullu kuulutas bin Salman välja ambitsioonika arenguprogrammi „Vision 2030”, mille kohaselt vähendab Saudi Araabia sõltuvust naftast, mitmekesistades majandust. Lisaks investeeritakse taristusse ning haridus- ja tervishoiusüsteemi. Märgata on muutusi ka ühiskonnas, näiteks eelmisel aastal toimus riigis üle veerandsaja aasta esimene avalik kontsert. Samuti on astutud samme soolise võrdõiguslikkuse suurendamiseks – naised tohivad kohalikel valimistel valida ja kandideerida, käia staadionitel sporti vaatamas ning lähitulevikus ka autot juhtida.

Tehtavate reformidega on Saudi Araabia inimesed rahul – 72% rahvastikust on riigi tuleviku suhtes optimistlik. Sellele vaatamata soovivad inimõiguste aktivistid näha demokraatlikumat muutuste protsessi. Rahvusvaheline organisatsioon Amnesty International on kritiseerinud jätkuvat inimvabaduste piiramist ning peab bin Salmani muudatusi sisutuks suhtekorralduslikuks illusiooniks. Tuleviku suhtes skeptiline oli 2015. aastal ka Saksamaa välisluureteenistuse BND raport, milles ennustati seoses uue kroonprintsi võimuletulekuga kaalutletud diplomaatilise lähenemise asendumist regiooni destabiliseeriva impulsiivse ja interventsionistliku välispoliitikaga.

Puhverkonfliktid Iraaniga

See ennustus läks täide, sest on saanud selgeks, et bin Salmani kursimuutus ei piirdu üksnes siseriiklike küsimustega – saudid on haaramas endale Lähis-Idas suuremat geopoliitilist rolli. Saudi Araabia peamine ajalooline välispoliitiline eesmärk oli öelda sõna sekka globaalses naftapoliitikas. Lisaks on soovitud tagada edu sunniitlikus-šiiitlikus vastasseisus Iraaniga, mis on kujunenud bin Salmani võimuloleku aja välispoliitiliseks prioriteediks. Saudi Araabia initsiatiivil katkestasid mitmed sunniitlikud Lähis-Ida riigid eelmisel aastal diplomaatilised suhted Katariga, keda süüdistati terroriorganisatsioonide toetamises ja liiga heades suhetes Iraaniga. Saudi Araabial on oluline roll ka Jeemeni kodusõjas, kus saudide toetatud valitsus on sõjas Iraani toetatud šiiitlike mässuliste houthidega. Jeemen on Araabia poolsaare vaeseim riik ning kuni kodusõja alguseni oli see väikse geopoliitilise tähtsusega. Nüüd on see muutunud oluliseks osaks Saudi Araabia regionaalsest visioonist, mis hõlmab saudide jõulisemat sekkumist naabrite sisepoliitikasse, et oma huvisid edendada.

Saudid kulutavad SKPst kaitsele protsentuaalselt kolm korda rohkem kui Ühendriigid ja kaks korda rohkem kui Venemaa.

Näiteid sellisest tegevusest leiab veelgi. Eelmise aasta lõpus teatas Ar-Riyāḑis viibinud Liibanoni peaminister Saad Hariri ootamatult, et paneb ameti maha. Saudi Araabia riskis diplomaatilise katastroofiga, hoides väidetavalt teise riigi peaministrit koduarestis ning sundides teda televisiooni vahendusel tagasiastumisavaldust ette lugema. Avalduses märkis Hariri ära Iraani ning Hezbollah’ liiga suure regionaalse mõjuvõimu ning avaldas kartust oma elu pärast. Nii sunniitlikud kui ka šiiitlikud liibanonlased toetasid peaministri ametisse jäämist ning olukord lahenes kokkuvõttes rahumeelselt. Peaministril lubati pärast tugevat rahvusvahelist survet Liibanoni naasta ning ta on tagasiastumispalvest taganenud. Ilmselt ei piirdu saudide ja iraanlaste puhverkonflikt toodud näidetega ning lähitulevikus otsivad mõlemad pooled võimalusi oma mõjuvõimu demonstreerimiseks.

Üks välispoliitiliste eesmärkide saavutamise vahend on sõjavägi. Saudi Araabiast panustavad kaitsekulutustesse rohkem vaid Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Venemaa, mis on 33 miljoni elanikuga riigi kohta muljetavaldav statistika. Saudid kulutavad SKPst kaitsele protsentuaalselt kolm korda rohkem kui Ühendriigid ja kaks korda rohkem kui Venemaa. Vaatamata relvajõudude tipptasemel varustusele on kaheldav armee sõjapidamisvõimekus, mida on näidanud osalus Jeemeni kodusõjas. Saudi sõjaväelastel puuduvad lahingukogemused ning sõdurite võitlusmoraal on tänu vähesele rahvuslikule ühtsusele ning ebakvaliteetsele väljaõppele madal. Jeemeni konflikti pole saudid panustanud suuri maaväeüksuseid, vaid peamiseks sõjaliseks vahendiks on õhurünnakud. Vaatamata kõrgel tasemel relvastusele võib juhtuda, et nad saavad Jeemenis hävitavalt lüüa, ning sellist piinlikkust soovitakse vältida.

Saudi Araabia on lasknud viimaste aastatega tänu kroonprints Mohammad bin Salmani tegutsemisele lahti käsipidurist ning tallab nüüd gaasipedaali. Astutavad sammud võivad olla ootamatud ning muudatused seni stabiilseks peetud riigis ainult suurendavad hapra regiooni ebakindlust.

Mihkel Märtens (snd 1997) on Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liige ning füüsikatudeng.