Täna nägi ilmavalgust Maarja Merivoo-Parro raamat „Maarja varia. Raadiopäevik 2019/2020” – samanimelises Raadio 2 saates kõlanud argimütoloogiaid koondav kogumik, mis sobrab kultuuris, ajas ja ruumis.
Kellele kuulub rahvariiete autoriõigus ning kes tohib kanda afropatse? Teistele kultuuridele ja klassidele omast moerõivaks disainides tasuks neid traditsioone väärtustada, mitte eksotiseerida ega teemale pinnapealselt läheneda.
Meil on hea meel tutvustada Müürilehe värskeimat kolleegiumiliiget Kaisa Lingu, vodevillbluusi kollektiivi Kaisa Ling Thing käilakuju, raadio- ja kultuuriajakirjanikku ning kirjandusteadlast.
Viimased kuus kuud on kultuuriväljal olnud pigem vaiksem ja hakkama on saadud vähemaga. Iseasi, kas uus ja kohati isegi nauditav olukord on miski, mille peaks rõõmuga tulevikku kaasa võtma.
Spaakultuuri jälgi saab ajada aastatuhandete taha, mil juba Vana-Egiptuse arstid teadsid rääkida veeprotseduuride tervendavast mõjust. Spaade olemust on vorminud läbi aegade nii Rooma keisrite hiiglasuured termikompleksid kui ka meie naaberrahva soomlaste saunad.
Reisimisvõimaluste plahvatuslik kasv on muutnud ka suveniiride kogumise privilegeeritud klassi erahobist igaühele taskukohaseks praktikaks. Eesmärk on siiski jäänud samaks: suveniirid kehastavad mälu.
Rahvaluule teeb sageli kuuldavaks n-ö allutatute ja vaigistatute hääled, kuid seda on ka lihtne ideoloogilise vankri ette rakendada. Selleks et aarjalasliku klantspildi asemel oleks pärimus võimalikult kirju, tasuks võidelda Eesti Rahvaluule Arhiivi rahastamise eest, sest rahvuskonservatiivsed valitsuserakonnad seda kummastaval kombel ei tee.
Noortel kirjanikel ja muusikutel võib Eesti kitsas kultuurivõrgustikus oma loomingu nähtavaks tegemine osutuda keerulisemaks, kui esialgu paistab. Lisaks jääb puudu tagasisidest, mille abil oma loodut lihvida.
Nutitehnika ja tehisintellekti võidukäigust hoolimata immitseb 21. sajandil nii popkultuurist kui ka sotsiaalmeediast ihalust mineviku järele, mis pakub vaimset toetuspunkti isegi praegustes karantiinioludes.
Ärajätmised, edasilükkamised, ajutised sulgemised ja sundpuhkused – kultuurikatkestuse kannatajaiks ei ole vaid suured teatrimajad jt institutsionaalsed kultuuriasutused, vaid ennekõike omaalgatuslikud tegijad ning vabakutselised – kunstnikud, muusikud, literaadid, produktsioonitiimid, koomikud…
Tavaoludes peaks neil päevil saavutama haripunkti traditsiooniliseks linnafestivaliks kujunenud Tallinn Music Week, ent eriolukorra tõttu on festivali toimumine lükkunud suve lõppu, augustisse. Ürituse peakorraldaja pilk kriisile, kohanemisele ja innovatsioonile.
Lõppevat aastat iseloomustavad kultuurimaastikul muu hulgas kunstivälja kommertsialiseerumine, elujõuline žanrikino ning teismeliste räpipalavik. Loomerahvas heiskas harimatuse vastu rahulipud, haaras plakatid, avaldas meelt ja valmistus tegema seakisa, ent ette tuli ka omavahelisi nagelemisi.
