Spaakultuuri jälgi saab ajada aastatuhandete taha, mil juba Vana-Egiptuse arstid teadsid rääkida veeprotseduuride tervendavast mõjust. Spaade olemust on vorminud läbi aegade nii Rooma keisrite hiiglasuured termikompleksid kui ka meie naaberrahva soomlaste saunad.
Reisimisvõimaluste plahvatuslik kasv on muutnud ka suveniiride kogumise privilegeeritud klassi erahobist igaühele taskukohaseks praktikaks. Eesmärk on siiski jäänud samaks: suveniirid kehastavad mälu.
Rahvaluule teeb sageli kuuldavaks n-ö allutatute ja vaigistatute hääled, kuid seda on ka lihtne ideoloogilise vankri ette rakendada. Selleks et aarjalasliku klantspildi asemel oleks pärimus võimalikult kirju, tasuks võidelda Eesti Rahvaluule Arhiivi rahastamise eest, sest rahvuskonservatiivsed valitsuserakonnad seda kummastaval kombel ei tee.
Noortel kirjanikel ja muusikutel võib Eesti kitsas kultuurivõrgustikus oma loomingu nähtavaks tegemine osutuda keerulisemaks, kui esialgu paistab. Lisaks jääb puudu tagasisidest, mille abil oma loodut lihvida.
Nutitehnika ja tehisintellekti võidukäigust hoolimata immitseb 21. sajandil nii popkultuurist kui ka sotsiaalmeediast ihalust mineviku järele, mis pakub vaimset toetuspunkti isegi praegustes karantiinioludes.
Ärajätmised, edasilükkamised, ajutised sulgemised ja sundpuhkused – kultuurikatkestuse kannatajaiks ei ole vaid suured teatrimajad jt institutsionaalsed kultuuriasutused, vaid ennekõike omaalgatuslikud tegijad ning vabakutselised – kunstnikud, muusikud, literaadid, produktsioonitiimid, koomikud…
Tavaoludes peaks neil päevil saavutama haripunkti traditsiooniliseks linnafestivaliks kujunenud Tallinn Music Week, ent eriolukorra tõttu on festivali toimumine lükkunud suve lõppu, augustisse. Ürituse peakorraldaja pilk kriisile, kohanemisele ja innovatsioonile.
Lõppevat aastat iseloomustavad kultuurimaastikul muu hulgas kunstivälja kommertsialiseerumine, elujõuline žanrikino ning teismeliste räpipalavik. Loomerahvas heiskas harimatuse vastu rahulipud, haaras plakatid, avaldas meelt ja valmistus tegema seakisa, ent ette tuli ka omavahelisi nagelemisi.
Kuidas tuvastada, milline on õige ja originaalne eestimaine rahvarõivas, eestipärane nimi, autentne eesti toit ja aiavärav? Aga milline majandus sobib eestlase hingelaadile? Need on küsimused, millega satutakse silmitsi, kui 1930. aastate eeskujul võetakse siinmail taas ette kogu eluolu eestistamine.
Alljärgnevas filosoofilises poksimatšis selgitatakse välja, kas peale jääb polokampsunis tummist veini limpsiv prantslane või ruudulises pintsakus piimatassis teepakki solgutav britt.
Nii suurlinna käras ja saginas kui ka kommuunikorteris peab loominguline inimene õppima teistmoodi keskenduma ning muidu ülemäära individualiseeruvas maailmas luuakse kollektiivset kunsti. Komponeerida saab ka metroos ning improvisatsiooniorkestrid dirigenti ei vaja.
Mõne päevinäinud sõna ehk vanasõna kaudu saab näitlikustada üsna hästi sõnade (muutuvat) rolli tänapäeva ühiskonnas ja meediaski. Mida ja millal on mõistlik öelda ning mille lausumisest tasuks teatud tingimustel hoiduda või ollaksegi sunnitud seda tegema?
