Müürileht

60. Veneetsia biennaali – kunstimaailma suure ühendaja ja lõhkirebija –, avamisnädal on seljataga ja nüüd on ilmselt hea aeg lühidalt kõike meenutada.

Maailmas, kus kapitalistlike suhetega takistatakse ja ka ergutatakse loovust, on autonoomne kunstnik saanud ebakindlaks muutunud töö musternäiteks. Mida see tähendab? Ja mis määratleb kunsti üleüldse kui „tööd”?

Lugu Preobraženskoje küla kangelase koju saabumisest.

Luua või jagada? Iseend promoda või mitte promoda? Vaatemängulisus või humble mull? Instagram või TikTok?

Kristel Rebane luuletab sellest, kuidas parema elu nimel võimlema peab.

Müürileht külastas nädal enne avamist 60. Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni, et uurida, kuidas käib ühe suurnäituse viimistlus ja millest suudab lõpusirgel veel mõelda kunstnik Edith Karlson. 

Kunstikoguja kapist väljas – Volta galeriis eksponeeritakse Kaupo Karelsoni erakogusse kuuluvaid kaasaegsete naiskunstnike töid, kõrvutades neid meeskunstnike omadega. 

„Biwa järve 8 nägu” astus kogu täiega fetišeerivasse orientalismipange. 

Jan Kausi proosapalas kohtuvad nõidus, geopoliitika ning isaarm.

Johanna Reinvald iroonitseb hipiliku hipsterluse üle Viljandis, mis on täis Rohelise Maja kohviku viieeuroseid ökosaiakesi, folgi propagandat, kampsunites higistamist ja viisakat parmutsemist.

Kirjanike Liidu esimehega kirjandusest ja rahast, äraelamisest ja ellujäämisest, ajaloost ja tema (neetud) tsüklitest, aga ikka ka rõõmust ja meelerahust.

Viis noort loojat said kokku, et arutada kõiki ühtviisi puudutavaid teemasid, nagu hargmaisus, sissetulek, tehisaru ja loominguline vabadus. Kuidas kogetakse nüüdisaja võimalusi ja takistusi ning kui suurt agentsust nähakse iseendas, et muutusi esile kutsuda?